- Ida-Virumaa kutsehariduskeskus tahab mõne kuuga aidata järje peale õppurid, kes on põhikoolis omandanud vaid eesti keele algtaseme. Kutseõpe pannakse pausile, kakskümmend õpetajat alustavad eesti keele intensiivõpet. Kehva riigikeele oskusega tuleb rinda pista ka Ida-Virumaa riigigümnaasiumides. Kui ruttu on võimalik puudujääke tasandada?
2019. aastal Kohtla-Järvel tegevust alustanud riigigümnaasiumist lahkus esimese õppeaasta jooksul ligi sada õpilast. Valdavalt 11.–12. klassi õpilased, kes olid varem õppinud gümnaasiumis justkui 60:40 mudeli järgi, aga tegelikkuses ei saanud aru lihtsamastki jutust. Ei kohanenud nad ka uue, eestikeelse ja -meelse koolikultuuri ja nõudmistega. Järgmisel õppeaastal oli lahkujaid juba üksjagu vähem.
Et kehva keeleoskusega noori järele aidata, käivitus kohe esimesel sügisel eesti keele intensiivõppe tugiprogramm. Kümnenda klassi õpilased, kelle eesti keele tase ei vastanud B1-le, õppisid eesti keele süvaõppe moodulis kaheksa tundi nädalas eesti keelt. Iga keeleabi vajav õpilane sai kaks keele-coach’i: õpetaja ja vabatahtliku õpilase. Loodi mentorgrupid, milles osalemine kohustuslik.
Süvaõpe jätkub Kohtla-Järve gümnaasiumis tänini, sest piirkonna põhikoolidest tuleb endiselt kehvasti eesti keelt oskavaid õpilasi.
Kümnenda klassi süvaõppe rühmas on sel aastal 15 õpilast.
„Süvaõppeks avaldavad õpilased ise soovi, aga vahel soovitame ka meie selle grupi valida,“ lausub gümnaasiumi keelte õppetooli juht Tiina Brock.
Tiina Brock
“Kui õpetaja suhtub oma ainesse kirglikult, on tal kergem õpilastes motivatsiooni tekitada.
Süvaõppijad läbivad kolme gümnaasiumiaastaga üheksa kursust eesti keelt teise keelena ja üheksa lisakursust – kokku 18 kursust (üks kursus on 35 tundi).
„Süvaõppegrupis põrkun sellega, et õpilased tulevad eri koolidest ja keeletest ei näita tõde,“ räägib õpetaja Anu Vask. „Esimene kuu teengi diagnostikat, vaatan, mida keegi oskab. Tuvastan mineku jõu ja siis läheme koos edasi. Nädalas on meil kolm kohtumist: kaks süvaõppe tundi ja üks eesti keel teise keelena. See on paras samm. Lisaks veel ainetunnid, kus nad kümblevad. Süvaõppe tund ongi selleks, et võtta järele. Aga me ei õpi teiste ainetundide, vaid baassõnavara.“
“Süvaõppegrupis põrkun kokku sellega, et õpilased tulevad eri koolidest ja keeletest ei näita tõde.
Anu Vask
Anu Vask püüab õpilasi vestlusse kaasata. Räägitakse paaris, kolmekesi, õpetajaga. „Kui õpilane loeb teksti maha nagu papagoi, siis katkestan ja palun rääkida sellest, millest ta päriselt aru saab. Lasen ka palju kirjutada, et õpitav mällu salvestuks.“
Nelja kuuga muutused
Anne Meldre on 22 aastat õpetanud muu kodukeelega lapsi, kolmas aasta läheb Kohtla-Järve gümnaasiumis. Tema süvaõppegrupi 11 õpilast on jõudnud 12. klassi. Kümnenda klassi lõpus sooritasid nad B2-taseme eksami.
„Nad edenesid väga hästi, eesti keele ja aineõpetajad tegid tihedat koostööd, õpilased ise olid avatud ja motiveeritud, andsid märku, mis on neile raske,“ meenutab Meldre. „Need noored pole lootusetud. Ütlen neile, et teeme tegemata töö ära. Õpime takkajärgi kas või esimese klassi teemasid.“
Anne Meldre
“Need noored pole lootusetud. Ütlen neile, et teeme ära tegemata töö. Õpime takkajärgi kas või esimese klassi teemasid.
Meldre nägi oma õpilaste keeleoskuses muutust juba nelja kuuga ja on nende üle uhke. Nad saavad ainetundides hakkama, suudavad väljendada end suuliselt ja kirjalikult.
Meldre sõnul on süvaõppemoodul Kohtla-Järve gümnaasiumis populaarne, sest õpilased tahavad eesti keele selgeks saada. Kui oled teistes ainetes tugev, soovid kõrgharidust ja oma unistusi täita, pead keelt oskama.
Tiina Brock õpetab üheteistkümnenda klassi süvaõppegrupile kirjandust. „Ilmselgelt ei võta ma nendega kirjanduses läbi samu asju, mida emakeelena või eesti keelt teise keelena õppijate grupis,“ ütleb Brock. Üldine temaatika on küll sama, aga tekstid on lühikesed, sõnavara lihtsam. Brock kasutab palju aktiivõppe meetodeid ja draamaõpet, lihtsamaid slaide. Kogu aeg küsib, kas kõik said aru. Ja õpilased küsivad vastu.
Kirjandustundides loevad õpilased katkendeid teostest. Kodus lubab Brock neil ka tõlke välja otsida. Oidipuse loo jutustas õpilastele ise ära, vaatasid tunnis koos filmikatkendeid. Ta on tähele pannud, et maailmakirjandust on vene lapsed kohati isegi rohkem lugenud kui eestlased.
„Põhikoolist tulijail on ülimalt kitsas sõnavara ja vähene suhtluskeel,“ lausub Tiina Brock. „Nad on ära õppinud teatud tekstid, mida eksamil kasutasid, aga kui küsid midagi natuke teistmoodi, siis ei saa nad aru. Meie koolis tulevad nad siiski kiiremini järele, sest meil on karm kord: tundides kasutame ainult eesti keelt. Seda peab õpilastele meelde tuletama. Ka emakeelegrupis.“
Anu Vask ütleb, et õppeaasta algul oli umbkeelsus valdav, aga nüüd on näha, kuidas õpilased keelekeskkonnas arenevad ja hakkavad rääkima.
„Näen muutusi neljanda kuu lõpuks,“ märgib Vask. „Päris hästi motiveerib, kui õpilased saavad ise tunni teema valida. Tuuseldame ajalehtedes, Müürilehte ja Postimeest loeme igal nädalal.“
Tiina Brocki sõnul on edasijõudmine väga personaalne ja sõltub igaühe seesmisest motivatsioonist. Kes tahab gümnaasiumis õppida ja häid tulemusi saada, tahab ka eesti keelt rohkem õppida. Keeleõpe on tihedalt seotud sooviga akadeemiliselt edeneda.
„Tähtis roll on õpetajal – kui ta suhtub oma ainesse kirglikult, on tal kergem õpilasi motiveerida,“ lausub Brock. „Olen seda näinud ka eesti koolis õpetades. Kui õpetaja klassi ees igavleb, pole lapsel ammugi huvitav.“
Mullist välja
Anne Meldre sõnul sõltub noorte edenemine väga palju vanematest. Vastupanu tuleb perest. Osa vanemaid käib keelekursustel, kõik ei saa sealt eduelamust ja noor tuleb koduse negatiivse emotsiooniga kooli, kus jagab seda teistele.
Kõige raskemad ained on paljude õpilaste jaoks bioloogia, keemia, ajalugu. Nad paluvad Meldrelt abi.
„Kogemus näitab, et kui loed nendega süvitsi mõned peatükid ja nad õpivad mõisted selgeks, toimub edasiminek. Vaja on ainult natuke tõuget,“ sõnab Meldre.
Suur probleem on aga, et noored pole eestlastega suhelnud. Kohtla-Järve gümnaasiumis pole eestlasi-jutukaaslasi vaja kaugelt otsida. Kel on julgust suhelda, näeb juba mõne kuuga tulemusi. Väga palju kasu on õpilastest tuutoritest.
„Kui eakaaslane räägib, kuulavad nad hea meelega ja lähevad kaasa. Mullist on vaja välja saada. Meie kooli töökeel on eesti keel ja kasutame igasuguseid trikke, et seda meeles pidada,“ rõhutab Meldre.
Kooli loomisest saati on keelepaelte vallapäästmisel olnud tähtis roll huvitegevusel ja arvukatel kultuuriüritustel – gümnaasiumis on oma orkester, ansamblid, koorid, keelekohvik, raamatuklubi, teatritegevus. Õpetaja Neeme Kuningas lavastas rock-ooperi, millega esineti Alexela kontserdimajas.
„Keel jääb paremini külge loomulikus keskkonnas,“ ütleb Meldre. „Seal ei keskenduta keeleõppele, vaid ollakse koos teiste noorte, töötajate, vilistlastega ning räägitakse eesti keeles.“
Tähtpäevade puhul tehakse koolis aktusi, pidulike sündmuste puhul on koolis, linnas ja kaugemalgi liputoimkond. „Noori on vaja eesti kultuuriruumiga kurssi viia ja nende inforuumi laiendada,“ ütleb Haapsalust Kohtla-Järvele tööle tulnud Tiina Brock. „Kodus on nad teises keskkonnas, vanemad ei jälgi Eesti telekanaleid.“
Brock vaatas hiljuti koos õpilastega Eesti kultusfilmi „Siin me oleme“ ja rääkis taustast. Õpilased olid vaimustunud.
Süvaõppegrupis õpitakse kogu gümnaasiumiaja. Praegu ei saa sealt edasi liikuda isegi siis, kui eesti keel on väga hästi käes, sest õpilane peab olema läbinud gümnaasiumi lõpuks konkreetse arvu kursusi. Uue arengukavaga tahetakse seda korda muuta, kuna peale on kasvamas järjest paremini eesti keelt oskavaid noori.
Kuivõrd tunnetavad eesti keele õpetajad oma erilist rolli?
„Mulle on see tohutu isiklik väljakutse. Karjääripööre. Kõik on teistmoodi, elaks nagu välismaal,“ muheleb Tiina Brock.
„Kogu aeg nuputad, aga see on väga tore ja teeb erksaks,“ lisab Anu Vask, kes on päritolult idavirulane ja pöördus pärast pikka pealinnaelu kodukanti tagasi.
„Tunnen ka ise, et teen tähtsat tööd – kujundan eesti keele mainet, olen otsekui eesti keele nägu. Keegi ei piira meie tegevust, ei nõua aruandeid, pole bürokraatiat. Vastutus on suur,“ arvab Anne Meldre.
Piirilinnas Narvas
Ka piirilinna kahes riigigümnaasiumis – Narva eesti gümnaasiumis ja Narva gümnaasiumis – on loodud tugisüsteem kesisema keeleoskusega noorte järeleaitamiseks.
„Toevajadus selgitatakse välja esimese perioodi jooksul,“ lausub Narva eesti gümnaasiumi õpetaja Maiu Nurka.
“Ka linnaruum peaks keeleõpet motiveerima.
Maiu Nurka
Maiu Nurka õpetab tugevama eesti keele tasemega rühmi. Tema sõnul on õpilaste jaoks kõige raskem saada üle hirmust eesti keeles kõnelemise ees.
„Keeruline on tulla mugavustsoonist välja ja kasutada eesti keelt ka väljaspool tundi. Emakeeles rääkida on ju igaühel lihtsam,“ lausub Nurka. „Aga nad tahavad minna edasi õppima. Pabistavad juba praegu eesti keele lõpueksami pärast – meie noored ei suuda eesti noortega konkureerida.“
Maiu Nurka ütleb, et aeg-ajalt morjendab teda vene põhikoolide tegemata töö. Mujalt tulijale paistab see teravalt silma. „Olen õpetajana alati ise õppematerjale teinud ja kohandanud. Aga siin pead varieerima vastavalt sellele, kes on klassiruumis. Kuidas kombineerida, kui koos on eesti keelt emakeelena ja teise keelena rääkijad? See on paras leiutamine. Õpperühmad on nii erinevad,“ ütleb Nurka.
Julia Simson on kaheksateistkümnendat aastat õpetaja, kolmas aasta Narva eesti gümnaasiumis. Õpetab tagasihoidliku tasemega õpilasi, kelle jaoks on loodud eesti keele ABC tugikursus.
„Lähtun õpilaste vajadusest, toetame seda, mida oleme ainetunnis läbinud,“ räägib Simson. Kuna Narvas puudub suhtluskeskkond, proovib kool luua väljaspool tunde võimalusi eesti keelt praktiseerida. Tehakse õppekäike, aktusi, üritusi, käiakse teatris, pakutakse huviharidust.
„Kuid ka linnaruum peaks keeleõpet motiveerima,“ ütleb Maiu Nurka. Näiteks huviharidus väljaspool kooli peaks olema eestikeelne.
Narva eesti gümnaasiumis on ametis ka kogukonnajuht – Martin Tikk korraldab juba mitmendat hooaega Estonskasid, üritusi kogu linna noortele, kus käivad külalised ja saab suhelda eesti keeles.
Alustati ka lastevanemate akadeemiaga, aga inimesi tuli kokku väga vähe.
Igaühe oskustest detailne pilt
Teises riigigümnaasiumis, Narva gümnaasiumis tehakse 10. klassi alguses test, et saada üksikasjalik pilt igaühe keeleoskusest osaoskuste kaupa. Kui on selge, kas ja kus on lüngad, saavad õpetajad õpet diferentseerida.
Tänavu kümnendasse klassi võetud 180 õpilasest 30 polnud põhikoolis B1-tasemele jõudnud.
„10. klassil on esimesel aastal neli lisakursust,“ räägib direktor Teivi Gabriel. Eesmärk on võtta õpilastelt hirm eesti keelt kasutada – et nad saaksid suheldes õpetajate ja mentoritega hakkama. Arendatakse sõnavara, et ainetundides paremini toime tulla. Aine- ja keeleõpetajad teevad tihedat koostööd ja õpilased annavad ise tagasisidet, mis neile keeruline on.
Teivi Gabriel
“Üha rohkem noori on valmis mitmeks nädalaks eesti kooli minema.
Kool on suurendanud ainekava mahtu ka neil, kes õpivad eesti keelt emakeelena. Enamasti on tegemist muu kodukeelega õpilastega, kes riigieksamit sooritades pole päris võrdses seisus nendega, kelle emakeel on eesti keel.
Narva gümnaasiumis on palgal keeleõppe koordinaator, kes loob sõprussuhteid teiste Eesti koolidega ja korraldab ühiseid projektõppe kursuseid, kus noored saavad eesti keelt harjutada. Eesti koolide noored praktiseerivad vene keelt. Esimesel aastal oli ühiskursus Saaremaa gümnaasiumiga, teisel aastal Tallinna inglise kolledžiga, tänavu Hugo Treffneri gümnaasiumiga. Tehakse ühiseid väljasõite, käiakse kultuurisündmustel.
„Koordinaator korraldab VeniVidiVici programmi raames õpilasvahetusi, et meie õpilased julgeksid minna mitmeks nädalaks eesti kooli õppima. Üha rohkem noori on valmis seda tegema,“ lausub Teivi Gabriel.
Koordinaator koordineerib individuaalset eesti keele õpet neile, kel ei piisa grupis õppimisest. „Neid õpilasi ikkagi on, kes on muudes ainetes väga tugevad ja saavad hakkama, aga eesti keelt oskavad halvasti. On uussisserändajaid ja neid, kes tulnud Eestisse mõne aasta eest. Püüame neid toetada,“ märgib Teivi Gabriel.
B1-tase pole piisav selleks, et gümnasist saaks keskenduda õppe sisule, ütleb Gabriel. Keeleõpe ongi Narva gümnaasiumis lõimitud kõigisse ainetundidesse. Esimesel poolaastal peavad õpilased ikka palju pingutama, et hakkama saada.
„Püüame kolme aasta jooksul pakkuda parimat,“ sõnab Gabriel, kel õpilaste järje peale aitamisest esimene kogemus Kohtla-Järve gümnaasiumist. „On suur rõõm, kui on õpilasi, kes 11. klassis sooritavad edukalt C1-taseme eksami. Nende nimel tasub pingutada. Ei näe küll takistusi, miks noored, kes kasutavad meie pakutud võimalusi, ei peaks jõudma kolmanda gümnaasiumiaasta lõpuks tugeva B2- või ka C1-tasemeni.“
Mida arvavad gümnaasiumide eesti keele õpetajad Hendrik Aguri plaanist teha kutseõppuritele eesti keele intensiivkursus?
Teivi Gabriel: Toetan naaberkooli juhti. Ei saa jääda käed rüpes istuma ega pealt vaatama. Kutsekooli noored oskavad eesti keelt veel halvemini kui need, kes meil õpivad. Puuduliku keeleoskusega ei saa kutset õppida. Kõigepealt peabki keskenduma keeleõppele. Samas on oluline, et keeleõppe tugi ei lõpeks intensiivkursusega, vaid jääks edasi.
Anne Meldre: Meie süvaõppe kogemus näitab, et 2–5 kuuga saab muutusi teha. Hendrik nägi Kohtla-Järvel, et see meetod töötab. On vaja targalt valida, mida sel ajal tehakse. Mitte visata õpetajat klassi ette, et ta ise vaataks. Õpetajat tuleb usaldada, aga vaja on nõuandeid. Õpetajad peavad omavahel koostööd tegema, et mitte läbi põleda. Koostasime koos kolleeg Natalia Trifonovaga valemivihiku, et õpetajaid ja õpilasi toetada. Ida-Viru koolidele saadeti neid 8000 tasuta eksemplari. Ka kutsehariduskeskus sai tuhat.
Anu Vask: Aguri appihüüe avas aastakümnete vanuse mädapaise. Soovin, et see mull läheks nii suureks, et jõuab ka vene kanalitesse ja lapsevanemad oleks kambas. Ergutame lapsi ja proovime näidata, milline on eesti kultuur. Aga vanemad ei tea. Tahaks, et ka nemad ujutataks sellega üle ja mõistaksid, millise vaiba nad noortelt alt ära tõmbavad, kui ei tunnusta vajadust õppida eesti keelt.
Julia Simson: See on suur katsumus. Alustada on üks asi, aga ka edasi tuleb tegutseda targalt.
Maiu Nurka: Mul oli kohe pöial püsti, kui sellest kavatsusest kuulsin. Tundides ei saa ainest rääkida, kui õpilased ei oska keelt. Elan kaasa. On tähtis, millised inimesed nad õpetama saavad. Inimene peaks aduma, mida ta tegema hakkab, et ta ei saaks šokki. Meediast oleme lugenud, kuidas Ida-Virumaale tullakse õpetama, aga reaalsus ei jõua enne kohale. Seega soovin, et klassi ette saaks õiged inimesed ja et neid oleks valida.
Tiina Brock: Hendrik Agur on esimene inimene, kes ütles, et kuningas on alasti. Väga hea plaan! Kiidan kahe käega heaks mõtte võtta korraks paus ja õpetada keelt.
Lisa kommentaar