• Ida-Virumaa kutsehariduskeskus värbab tööle 20 eesti keele õpetajat, kes hakkavad õpetama intensiivselt eesti keelt õppuritele, kelle keeletase on A1 või A2. Avaldusi saab esitada 15. jaanuarini.

5. jaanuariks oli laekunud juba üle 30 avalduse. Kutsehariduskeskuse direktori Hendrik Aguri sõnul on väga häid kandidaate. 

„Õpetajad peavad olema väga hea eesti keele baastasemega, aga eelkõige peavad nad olema ägedad inimesed, kes köidavad õppijaid ja suudavad neid motiveerida,“ lausus Agur. „Meeskonnatöös koostame programmi, paar metoodilist liidrit on juba silmapiiril.“ 

Jalgratast leiutama ei hakata. Endise Kohtla-Järve gümnaasiumi direktorina on Hendrik Aguril süvaõppe mooduli loomise kogemus, see töötab senini. „Metoodikad on sarnased, integreerime õppesse kultuuri ja viime õpilasi kultuurireisidele ja õppekäikudele. Teeme vabas vormis keelekohvikuid. Intensiivõpe ei saa olla kaheksa tundi päevas klassiruumis tahvli ees,“ rääkis Agur.

Kui seitse nädalat intensiivõpet on seljataga, tehakse esimene vahetest. Kelle tulemused on head, läheb tavaõppesse. Nendega, kel pole, on kool valmis maikuuni jätkama.

„Ühelt keeletasemelt teisele minekuks kulub keskmiselt 200 tundi. 300–400 tunniga peab tulemus tulema,“ lausus Agur. „Kui õppijal on huvi, siis ta õpib. Kui huvi pole, tuleb see äratada.“

Ida-Virumaale appi minema on nõustunud Eesti emakeeleõpetajate seltsi esimees Kaja Sarapuu, kes on viimasel ajal õpetanud eesti keelt teise keelena. 

„Minu arust on väga äge, kui saan panustada nii suurde ja tähtsasse asja,“ lausus Sarapuu. „Loodan, et meil tekib vägev meeskond, kes üksteist toetab. Kõige tähtsam on tekitada noortes huvi ja õppimisrõõmu. Arvan, et sealsed õppijad vajavad motivatsiooni tõstmist ja näevad, et õppimisel võib olla tulemus. Küllap on neile vaja ka õpetada, kuidas õppida võõrast keelt. Neil pole töörõõmu olnud – see vast ongi peamine põhjus, miks nad pole eesti keelt ära õppinud.“

Sarapuu loodab, et õpetajate tööle kutsumise kampaania ja laiem tähelepanu kergitab õpilaste motivatsiooni.

„Tuleb kasutada tänapäevaseid vahendeid, proovime keele-coach’ingut teha,“ lausub Sarapuu. „Keeleõppeks kulub aega. Loodan, et meil on piisavalt aega panna rohkem vastutust õpilastele endile. Koolis jääb vastutus ju sageli õpetajale. Õpetan praegu täiskasvanuid ja nemadki ei mõista alati, et tulemus sõltub kõige rohkem neist endist.“

Vaja on ka häid õppevahendeid. Sarapuu ütleb, et tema on õpikuusku.

„Kui minul on õpik ja õpilasel on õpik, siis ta vähemalt teab, mida parajasti teeme. Õpik annab kondikava. Ilma õpikuta õpetades võib midagi metsa minna. Õpiku kirjutaja on ju metoodika läbi mõelnud ja lähtub õppekavast. Aga eks tuleb ise ka juurde vaadata ja mõelda. Ma juba ostsin palle, et õpilasi tunnis aktiviseerida.“

Kutsehariduskeskuse kvaliteedi- ja arendusjuhi Madis Somelari sõnul ei parandata ainult eesti keele oskust. Põhikoolide välishindamine näitab, et vene õppekeelega koolid on üldse õppes maha jäänud, ka metoodiliselt. 

„Kui paljud nende koolide õpilased osalevad aineolümpiaadidel või kui paljud õpetajad osalevad aineühenduste töös? Näiteks ajalooõpetajate seltsis oli vene õppekeelega koolide õpetajate osalus väga tagasihoidlik,“ lausub Somelar. Murekoht on ka õpistrateegiate õpetamine. Kutseharidusse tulevad tagasihoidlikute oskustega õpilased, kes ei oska ise ennast toetada.

Eestikeelsest koolist tulnud õpilane oskab end rohkem aidata. Või kui palju teeb õpilane kodus iseseisvat tööd, millised on vanemate ootused, hoiakud, kas nad toetavad oma last?

„Minu kogemus näitab, et segaperede hoiak olid toetavam kui nende perede, kus mõlemad vanemad on vene rahvusest,“ nendib Somelar. „Ida-Virumaal on võrreldes Tallinnaga keerulisem sellegi poolest, et vanemate nägemus on seal teistsugune. 

Vene kogukond ei tunne eesti kultuuri ega saa aru, et keel võib olla sillaks selle mõistmisel.“