• Saaremaa gümnaasiumi koridoris oli mullu detsembris näha elevust ja tavapärasest erinevalt riietunud õpilasi. Algas koolipäev, mis üksnes ei rääkinud õpilastele ajaloost, vaid viis neid selle sisse …

Kooli aatriumis tehti sissejuhatus päeva ja ajastusse. Kõlas helikausi kumin ja loeti aastaarve, kuni jõuti eelmise sajandi algusesse. Seejärel algas keeruline logistika, kuna tegevus toimus eri hoonetes. Tüdrukud suunati endisesse tütarlastegümnaasiumisse ja poisid poiste gümnaasiumisse. Lisaks käisid kõik klassid läbi Aavikute majamuuseumist, mis muutus salongiks, kus arutati revolutsioonilisi ideid, näiteks ettepanekut õpetada vene riigikeelega koolis eesti keelt. Vahepeal sai ka näha, mis asju ajab Johannes Aavik.

Aavik ja Kingissepp

Liitusin sujuvalt tüdrukute grupiga, kes liikus Aavikute majamuuseumisse. See koht sobis hästi, olles väga ajastutruu. Muuseumitöötajad olid kehastunud ajaloolisteks isikuteks. Nad selgitasid õpilastele, millised sündmused parasjagu toimuvad, ja andsid ka väikseid ülesandeid. Nägime ahastavat Johannes Aaviku ema, kelle mees oli riigikeele mittepiisava oskuse pärast töö kaotanud. Johannes ise ärgitas noori keelerevolutsioonile. Ülesanne oli näiteks koostada plakat asjakohase loosungiga, millel olid kirjas nooreestlast iseloomustavad omadussõnad. Õpilastel – vähemalt minu grupis – viimane just kõige libedamalt välja ei tulnud. Ilmselt polnud lihtne kohe ajastusse sisse elada, aga õpetaja abiga mõeldi midagi siiski välja. Minu lemmikhetk selles majas oli kohtumine Viktor Kingissepa ja tema emaga, kes rääkisid õpilastele teisel korrusel üsna salajasi jutte. Seega ei saa ma seda vestlust siin edasi anda. Igatahes oli huvitav.

Edasi vahetasin gruppi, et saada teada, milline on poiste koolipäev. Läksin poiste koolimajja ja sattusin võimlasse sõjalise õpetuse tundi. Seal tegi vähene vene keele oskus õpetaja mõistmise nii minu kui ka abiturientide jaoks raskeks. Suur osa jutust läks lihtsalt mööda. Tolle ajastu noored oskasid keeli muidugi paremini, aga ikka sai nii seal kui ka teistes tundides kogeda, mida tähendab, kui õppetöö on võõrkeeles ja emakeelega hakkama ei saa. 

Õpetaja küsimusest, kas mina, tüdruk, käin poisteklassis, sain siiski aru. Vastasin eesti keeles, et olen ajakirjanik ja kirjutan koolist lugu. Ta kiitis selle heaks ja tahtis, et tooksin välja, kui tublid poisid seal koolis on. Koolitund möödus rividrilli tehes.

Hariv ajarännak

Seejärel seadsin sammud mõni tänav eemal asuvasse tütarlastekooli. Leidsin osa tüdrukuid teise korruse koridorist. Neil oli parajasti paus. Ühest klassiruumist kostis venekeelne laul. Uurisin koridoris olevate tüdrukute muljeid.

„Väga huvitav on olnud niimoodi ajas tagasi minna. Pole varem osanud mõelda, millised need koolipäevad sel ajal olid. Riietus oli teistsugune kui tänapäeval, samuti see, millest tohib rääkida ja millest mitte,“ rääkis Berit.

„Olen saanud teada uusi Johannes Aaviku väljamõeldud sõnu. Sain ka uusi teadmisi ladina keelest. Venekeelseid sõnu olen samuti õppinud, toona pidi kogu aeg vene või saksa keeles rääkima,“ lausus Loore Lee.

Mõlemad tüdrukud tõid välja, et eriti huvitav oli Aavikute majas toimunu. „Nad (muuseumi töötajad – toim) olid hästi elanud sisse nendesse eludesse, mis siis olid. Kogu majas oli välja toodud, mis siis toimus ja mida tegema pidi,“ ütles Loore Lee.

“Minu lemmikhetk oli kohtumine Viktor Kingissepa ja tema emaga, kes rääkisid õpilastele teisel korrusel üsna salajasi jutte.

Minutid läksid, aga olime endiselt koridoris. Tuli välja, et ajakava oli nihkesse läinud – sellel grupil veel järgmist tundi ei tulnud, kuna teise grupi tund polnud lõppenud. Seega läksime tüdrukute ja õpetajaga vabasse klassiruumi, kus sai harjutada sulega kirjutamist ja ajastutruult vestelda, näiteks sellest, kus on võimalik edasi õppida ja mida keegi on mõelnud tulevikus teha.

Lõpuks algas ka meie laulmistund. Õpetaja oli kenasti sätitud välimusega daam, kes rääkis vene aktsendiga eesti keelt. Saime laululehed ja laulsime nii enda jaoks tuttavaid kui ka uusi laule. Lydia Koidula ja Aleksander Kunileiu „Sind surmani“ on ju ka tänapäeval laulupidude repertuaaris. Laulu sõnadest oli seejuures kasutusel vanem versioon, mis oli näide keele muutumisest. Nimelt lauldi „mu lehkav isamaa“, „lehkama“ tähendas varem hästi lõhnavat. Ma ei tea muidugi, kui hästi abituriendid seda teadsid või kui palju nad laulusõnade peale mõtlesid …

„Bože tsarja hrani …“ ümisesin veel pärast tundi omaette edasi. Vene keisririigi hümn jäi peas kummitama. Laulsime seda üheskoos kaasa, kuigi eelneva vaba tunni ajal olid tüdrukud arutanud, et ehk avaldaksime süsteemi vastu protesti sellega, et ei laula hümni kaasa. Jäime siiski eeskujulisteks koolitüdrukuteks, küll tulevikus jõuab maailma parandada …

Peen salongipidu

Aga see polnud veel kõik. Kooliõpilased olid sel päeval oodatud ka peenele salongipeole Poola-Vene päritolu aadliku, psühhiaatriaprofessor Johann (Ivan) Mierzeyewski koju (praegune Kuressaare teatri hoone). Uhke saal oli rahvast täis – õhkkond oli pidulik. Ajastukohased riided andsid palju juurde, tänapäevaste rõivastega poleks olnud pooltki nii huvitav. Kuulasime klaverimängu, vestlesime isekeskis, laulsime ja tantsisime. Seejärel saabus saali koolidirektor Aleksei Jegorovitš Bõstrov, kes teatas, et õpilased on esitanud avalduse eesti keele fakultatiivse tunni lisamiseks tunniplaani. Direktor teatas, et on sellega nõus. Õpilased avaldasid heakskiitu.

Seejärel ruttas saali mundrimees, kes teatas, et direktor arreteeritakse, ning viis ta ära. Rahvas hüüdis: „Ei, mida!“ Saali täitis vali jutusumin, segadus ja pahameel. Olukord oli väga tõsine. Sel hetkel tundus, et eesti keelel pole lootust saada teadus- ega kultuurikeeleks. Õpilaste püüdlus oli maha surutud. Aastal 1901 saatis gümnasistide Johannes Aaviku, Reinhold Paasi ja Villem Grünthali ettepanekut siiski edu, eesti keele õpe Kuressaares algas. Samas on tõde ka see, et direktor seetõttu vallandati. 

Hiljem tulime ametlikult tagasi tänapäeva. Küll oli kontrast kahe ajastu vahel suur ja seda said Saaremaa gümnaasiumi abituriendid päeva jooksul kogeda. Seesugune õppemeetod on võimas!

---

Ajarännak Saaremaal

Saaremaa gümnaasium korraldas koos Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumiga mullu 10. detsembril ajarännaku, et märkida silmapaistva saarlasest keeleuuendaja Johannes Aaviku 145. sünniaastat abiturientide lavastusega 1901. aastast. Aavik tegi toona koos koolikaaslastega omal ajal revolutsioonilisena mõjunud ettepaneku õpetada vene riigikeelega koolis eesti keelt. 

Lavastusse kaasatud 160 abiturienti tõid publiku ette 20. sajandi alguse koolipäeva üle Kuressaare ajaloolisis paigus. Seda koos ajastukohaste tundide, tegelaste ja sündmustega, mis peegeldasid 1905. aasta revolutsiooni eelset situatsiooni ja meeleolusid Eestis.

Eesti Rahva Muuseum korraldas 15. oktoobrist 15. detsembrini üle-eestilise koolide ajarännaku 1905. aasta revolutsiooni teemal.

---

„Aavik oli üks norm vend ikka“

Mis tunne on pärast sellist koolipäeva?

– Tunne on võimas.

– Tunne on mõnus jah.

– Oli hea vahelduseks klassiruumist välja saada. Ei pidanud istuma vaid laua taga – saab muudmoodi ka õppida. Ajalugu on hea õppida ise midagi kogedes.

Milline oli kõige huvitavam tund?

– Filosoofia. Seal räägiti filosoofiast ja sellest, miks ladina keel tähtis on.

Kas midagi jäi ladina keelest meelde ka?

– Ei jäänud kahjuks, liiga raske.

Mis teil tänasest päevast enim meelde jäi?

– Aavik oli üks norm vend ikka. Sihuke äge klassivend oli mulle. Päris huvitavad sõnad olid tal ka.

Sten-Erik, ütle midagi tänase päeva iseloomustamiseks.

– Raske.

Miks raske?

– Seismist oli palju. Ja mõni õpetaja rääkis ainult vene keeles. Meil ei ole iga päev vaja vene keelt kasutada, ilmselgelt ei saanud me kuigi palju aru. Mõne sõnaga oli lihtsam: „ümberpöörd“, „vasakule“, „paremale“, „marss“.

Aga mida ütleksid päeva kui terviku kohta?

– Inimene õpib kõige paremini ise tegutsedes. Üks asi on see, mis on õpikus, teine see, mida ise koged.

Mida teeksite edaspidi teisiti, kui veel sarnast asja korraldada?

– Üritus võiks toimuda ühes kohas, et logistika oleks lihtsam. Ajakava nihkus ka päris palju.

– Veel rohkem võiks tausta avada.

Emma-Liisa, milline mulje kogu sellest päevast jäi?

– Väga äge, mulle meeldis vaadata kõiki vanaaegsetes riietes, iga päev võiks niimoodi riides käia. Tore oli ka valmis sättimine, planeerimine ja tantsimine.

Mida sa sellest päevast kaasa võtad?

– Ma ei tea, kas ma otseselt uusi teadmisi sain, aga uusi tundeid küll.

Janar, mis sulle päevast meelde jäi? 

– Minule jäid meelde tolleaegsete inimeste hoiakud, riietumisstiil, kultuur. See, et saksa ja vene keel olid igal pool, ning loomulikult koolielu. Et koolis vaadati eesti keelele ülevalt alla.

Kas see päev mõjutas sinu hoiakut eesti keele suhtes?

– Vaadates ajalukku, on selge, et eesti keel vajab hoidmist. Tänapäeval on saksa ja vene keel asendunud inglise keelega, sellele aitab internet väga palju kaasa. On ka noori, kes ei oskagi enam eesti keelt normaalselt rääkida, mingit estonglish’it ainult. See ei lähe mitte. 

Laur-Erik, milline oli täna kõige huvitavam tund?

– Võib-olla kehaline kasvatus, kus me õppisime marssimist. Oli ka väga huvitav jälgida, kuidas õpetaja rääkis poistega vene keeles ja keegi väga midagi aru ei saanud. See oli naljakas ja huvitav.