• Kui noored mõjuvad romaanis omamoodi ajatult, siis õpetajatöö kirjeldus tundub meie kaasaegne just praegu, aastal 2026.
• Teose noored on terased ja teravmeelsed, vaimukad ja veidrad, ja tohutult traagilised.

---

---

Raamatute ülelugemises on oma võlu – see annab võimaluse märgata detaile, mis esimesel (või teisel või kolmandal) korral kahe silma vahele on jäänud. Teinekord jääb ülelugemise vahele aastakümneid ning neil puhkudel võib perspektiivinihe olla lausa ehmatav.

Huvitaval kombel on mul mitu sellist kogemust olnud just Loomingu Raamatukogu raamatutega. Näiteks Marie Cardinale’i teoses „Võti väljaspool“ (1972) jätab vabameelne ema oma Pariisi kodu välisukse lahti kõigi laste sõpradele, saades osa nende muredest ja rõõmudest, nii helgematest kui ka süngematest. Lugesin raamatut 13-aastaselt ja suhestusin üks ühele lastega. Ent mõne aasta eest „Võtit väljaspool“ üle lugedes olin tõsiselt jahmunud, kuidas olin märkamatult asunud tiineka positsioonilt hoopis ema omale. „Allakäigutrepist üles“ on samasugune raamat – jälle üks tekst, mida 14- ja 42-aastase pilguga loed hoopis erinevalt. Loomulikult mängib siin kaasa ka positsioonimuutus, kui üsna mässumeelsest teismelisest endast on saanud õpetav inimene.

Fragmendid, mitte narratiiv

Raamat ilmus 1965. aastal ja sai oma päevakajaliselt terava, ent sooja sisuga kohe ka bestselleriks. Kaks aastat hiljem vändati sellest juba film – mis erinevalt raamatust kannab siiski rohkem ajastu pitserit – ja aastakese pärast ilmus ka eestikeelne tõlge. Kaufman ei jutusta lugu horisontaalselt punktist A punkti B, ei loo klassikalist jutustavat narratiivi. Selle asemel ehitab ta romaani üles fragmentidena, õpilaste sõnumitena talle, oma kirjadena kaasõpetajatele või sõbrannadele, aga ka teiste haridustöötajate suuniste jms abil. Tüpaažid pannakse paika juba esimestel lehekülgedel: hilinejad, naljahambad, vihased, pugejad, ilutsejad … Seda kõike on nii palju, et juba mõnikümmend lehekülge hiljem tekib lugejal emotsionaalne kurnatus, aistingute üleküllus.

“Tüpaažid pannakse paika juba esimestel lehekülgedel: hilinejad, naljahambad, vihased, pugejad, ilutsejad …

Just see aistingulisus haakub kusagil seljaajus isikliku ammuse koolikogemusega – sest eks reageeri me ju sageli mitte ainult käesolevale, vaid ka kõigile varasematele sarnastele kogemustele. Nii et kui autor kirjutab: „Aga trepikoja lehk on küll seesama, äravahetamatult koolimaja lehk“, tean minagi kohe, millest ta räägib. Mind ennastki rabas see kõige rohkem, kui üks hetk lapsed kooli viisin. Kõik on muutunud, remontki mitu korda on tehtud, võimuvahetuseaegsed soengud kadunud – aga lõhn on sama.

Veel paarkümmend lehekülge edasi – ja samasuguse võluva kergusega on autor paika pannud õpetajad ja hariduselu. Mitte ainult keerulised õpilased ei kurna, vaid veelgi enam keerulised täiskasvanud. Tõsi küll, nende hulgas on ka üdini sümpaatseid inimesi. Ja kõik need õpetajad tulevad tuttavad ette! Need, kes hoolisid ja tõepoolest viitsisid püüda lasteni jõuda. Mõni, kes päriselt vist vihkas osa lapsi ja neid süsteemselt koolist välja sõi (tõesti loodan, et selliseid õpetajaid on vähemaks jäänud). Loomulikult need, kes armastasid kirglikult just poissõpilasi. Ja samuti need, kelle moodi me olla tahtsime ja kelle tähelepanu nimel võitlesime.

Ajatud kirjeldused

Aga see on vaid õpilastele nähtav pool. Lugedes õpetajate omavaheliste suhete visandeid, meenuvad nii mõnegi endise õpetaja sõnad: lastega võis veel tegeleda, aga vaat see õpetajate tuba … Kui segadusse ajasid need sõnad lapsena. Eks noore inimese horisont olegi sageli võrdlemisi kitsas – mida silme ees ei näe, seda olemas ei ole. Seda noorte horisondiahtust tabab ka autor, isegi kui soojuse ja empaatiaga.

Sama ajatult mõjub kirjeldus, kuidas õpetaja ja õpilase suhe on kui omamoodi köietrikk: „Ma tean, kui hoolega ma pean kaaluma iga sõna, iga liigutust. Ma tajun seda juuspeent vahet sõbralikkuse ja sõbramehelikkuse, väärikuse ja ükskõiksuse vahel.“ Õpetaja peab kandma väga erinevaid rolle: „olema näitleja, politseinik, õpetlane, vangivalvur, teine isa-ema, kriminalist, vahekohtunik, sõber, psühhiaater, kassapidaja, kohtunik ja vandemees, juht ja mentor, inimhingede insener, arhivaar“.

Niisiis on raamatu puhul korduvalt rõhutatud, kui päevakajaliselt ta mõjub, olgugi et on kirjutatud tubli 60 aastat tagasi. Lugedes raamatu kajastusi teistest riikidest ja ajastutest, jõuavad kõik välja sama asjani – sügava äratundmiseni. Seda muutumatust imestan isegi. Loomulikult noored ise, mis iganes rahvusest või riigist nad ilmselt ka ei tule. Soditi 60 aastat tahvlile „Käi persse“, skitseeritakse ka täna kaasõppuri kontrolltöö servale mehe suguelundid. Ja kui Kaufman kirjutab, miks on kapi põhjas alati ainult üks kets, tahaks vastu küsida, kuidas on võimalik lahkuda koolist talvejopeta, ise seda märkamata.

Kui noored mõjuvad omamoodi ajatult, siis õpetajatöö kirjeldus tundub kummalisel kombel meie kaasaegne just praegu, aastal 2026. Kui meenutan oma kooliaega, mis kestis 1980. aastate lõpust 2000. alguseni, siis tundub mulle, et oleme ringiga kuhugi tagasi jõudnud. Mingid asjad, mida tollal (vist) ei olnud, on nüüd olemas. Tollal, tundub mulle nüüd, oli palju kaost, mis kuidagi läks radari alt läbi. Näiteks lõpetasin 10. klassis kehalise kasvatuse ja 12. klassis matemaatikatundides käimise. Kuidas hinded välja pandi, ei teagi. Ja tollal ei kasutanud keegi õpilastest kõnelemisel eufemisme. Kui mõni õpetaja tahtis õpilast lolliks nimetada, siis ta nii ütleski, mitte ei kasutanud sõnapaari „mitteakadeemiliste kalduvustega“.

Samamoodi tekitavad äratundmist otsatud bürokraatia kirjeldused. Jah, enam ei ole meil pappkaustu ja sõnumeid saadetakse elektrooniliselt, aga igavesi lisatöid ei leiutatud ilmselgelt nüüd, Euroopa Liidu tulles. Ja vaesus, seegi pole kuhugi kadunud – alles me kogusime vanematega raha ühiskonnaõpetuse õpikute ja printimispaberi jaoks, raamatust „Allakäigutrepist üles“ loen puuduvatest kirjaklambritest, punastest pliiatsitest, tahvlilappidest … Ja armutud ideaalid ja reaalsus põrkuvad ilmselt iga algaja õpetaja jaoks tänapäevalgi.

Sündis isiklikust kogemusest

Väga olulisel kohal ongi õpetaja isiklik kogemus. Peategelane Syl õpetab keerulist klassi. Sellist, kus on õpiraskustega noored. N-ö lollide klassi. Lehekülgede kaupa joonistab ta siiski välja põhitõe: kui koolis on raske, vaata kodu suunas. Sest tegelikult on noored terased ja teravmeelsed, vaimukad ja veidrad, ja tohutult traagilised. Ebanormaalse koormuse all hoolitsedes lähedaste eest, olematute õppimistingimustega. Ja kui õpilane ütleb, et tema parim sõber on televiisor, siis ei mõju tänane Robloxi maailm sugugi nii erinevalt …

“Mitte ainult keerulised õpilased ei kurna, vaid veelgi enam keerulised täiskasvanud.

Raamatu üks liin on teistsugune nahavärvus ja sellest tulenev ebavõrdsus, mis saab alguse maast madalast. Ometi on tegelaste teisesuse kogemus laiendatav ka Eesti oludele (erinevalt filmist ongi raamatu võlu, et see ei näita suunavat pilti). Sest kuidas on kohanenud koolides kõik need venekeelsetest peredest pärit lapsed? Aga eestikeelsed õpetajad nendega? Olulisima stereotüüpe lammutava lausena jäid mu jaoks raamatust kõlama ühe noore kirjasõnad: „Kas oskate mu käekirja järgi öelda, kas ma olen valge või ei ole?“ Ise lasin aastaid tudengitele võrdluseks Tõnu Kõrvitsat ja Helena Tulvet ning palusin arvata, kumb on mees- ja kumb naishelilooja kirjutatud – ja alati panid nad helipildist sootunnuseid otsides mööda …

Samal ajal on raamatule ette heidetud, et see on üks lugu pikast reast, kus valge nahaga inimene tuleb teise nahavärvusega noortele tarkust pähe panema, umbes nagu film „Dangerous Minds“ (John N. Smithi 1995. aasta linateos, peaosas Michelle Pfeiffer – toim). Samas, Kaufman ise oli Saksamaalt pärit vene kodukeelega juut, kes kasvas Odessas ja Kiievis, kuni emigreerus 12-aastaselt Ameerikasse. Tema raamatu peategelane on noor naine, kes jätab valimata American Dream’i äärelinnas nunnu lapse ja mehega (nagu tema sõbranna, kellele ta vahepeal üsna meeleheitlikke kirju läkitab). Ka raamatu lehtedelt joonistub välja selge viha noore ja kauni naisõpetaja vastu lihtsalt seepärast, et ta on noor ja kaunis – ja naine. Mistõttu oletan, et ei olnud tallegi teisesus võõras.

Mässuna ei mõju

Kuidas aga mõistis raamatut omas ajas (raamat ilmus 1968. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas – toim) eesti lugeja? Keeruline öelda, ometi on see alati põnevaimaid küsimusi. Raamatu tutvustuses viidati, et osa veidrustest tuleneb kapitalistlikust ühiskonnast, muu Ameerika kooli struktuurist. Sama rõhuasetuse leiab omaaegse Sirbi ja Vasara kajastustest: noor õpetaja tõstab mässu kõige selle vastu, mis haridussüsteemis on orjalik või väiklane, tulemuseks sotsioloogiline-belletristlik bestseller. Erilise mässuna see raamat siiski ei mõju, vähemasti praegu, ja võib arvata, et äratundmist leidsid ka eestimaalased. Ka aastal 1986 tsiteerib Edasi ajakirjanik vemmalvärssi sellest, kuidas õpetaja olgu õppinud teoreetik, praktik ja psühholoog üheskoos – saades portreteeritud kehalise kasvatuse õpetajalt vastuse, et täpselt nii see ongi.

“Raamatust joonistub välja viha noore ja kauni naisõpetaja vastu lihtsalt seepärast, et ta on noor ja kaunis – ja naine.

Tegelikult oli veel üks põhjus, miks oli raamat mulle eriliselt sümpaatne. Nimelt, peategelane oli emakeeleõpetaja. Mulle tundub, et seda perspektiivi vajame me Eestis kõvasti rohkem ka täna. Kindlasti on koole, kus kirjandusõpe on hinnatud. Samas meenub mulle üks tuttav laps, kel praktiliselt terve põhikooli vältel sisuliselt puudus koolis kohustuslik kirjandus, kuni üheksandas klassis lajatati „Kalevipoja“ ja „Wikmani poistega“ (mida samuti vastati rühmatööna!). Mõlemad on loomulikult väärt lugemine, aga kas nende abil just viimasel hetkel lugemisharjumust hakata tekitama? Raamatus „Allakäigutrepist üles“ kandis aga mõte sellest, et me peame tundma kirjandust, peame mõtlema sellele. Nii et tervikuna oli see minu jaoks lugu humanitaarhariduse väärtustamisest.

Ja omaaegsed retsensioonid raamatule? Kõige rohkem meeldisid mulle New York Timesi ajakirjaniku Beverly Grunwaldi sõnad: „„Allakäigu trepist üles“ ei pruugi olla „klassikaline“, kuid seda peaks lugema igaüks, kes on huvitatud lastest ja haridusest.“ Need sõnad kehtivad ka üle 60 aasta hiljem siin Eestis. Aga kõige olulisem sõnum – isegi kui klišee – on siiski märkamine. See lihtsalt on nii tohutult oluline, isegi väsinu ja tülpinuna. Oli oluline mulle, kes ma alailma kuulsin, et seisan oma keemia kahega allakäigutrepi esimesel astmel, on oluline ka praegustele lastele.