• Praeguseks oleme elanud koos tehisintellektiga moel, nagu mitte ükski varasem põlvkond, ja see kogemus paneb võõrkeeleõpetajaid juurdlema Hamleti kuulsa eksistentsiaalse küsimuse üle. Olukorras, kus võõrkeelte, eriti inglise keele õppes on tehisintellekti (TI) kasutamine levinum kui üheski teises õppeaines, peavad võõrkeeleõpetajad iga päev tegema põhimõttelisi otsuseid, kuidas TI-d oma töös tõhusalt rakendada. Kas-küsimus ei ole enam valikus! 

TI vaba kättesaadavus on toonud kaasa pealiskaudsuse ajastu, kus õppija eri oskusi põgusalt rakendades kiiresti aina edasi liigub (ingl skill dipping). See väljendub muuhulgas vähenenud keskendumisvõimes, visuaalse sisendi eelistamises kuulamise kaudu saadavale ja pikkade tekstide mõtestatud lugemise muutumises tõeliseks katsumuseks. Süvenemiseks ei võeta aega, kuna pidevalt ahvatlev mis iganes meediumi uus infokild nõuab kiiret tähelepanu. Seega annab TI kiire areng õpetajatele pidevalt uusi ülesandeid, millega kaasneb omaks võetud arusaamade hägustumine nii haridusteemadel laiemalt (nt õpetaja professionaalsus) kui ka võõrkeelte alal kitsamalt (nt võõrkeeleõppe metoodika). Kuna õpetajad on harjunud infotehnoloogiliste muutustega kohanema (1980-ndatel oma õpetajateed alustanud kolleegid mäletavad esimesi koolides kasutamiseks loodud Juku arvuteid, mis panid 1990-ndatel alguse Tiigrihüppele, mis omakorda juhatas sisse interneti kiire tuleku 1990-ndate lõpul), on imestusväärne, et infotehnoloogia uut hüpet – TI jõudmist masskasutusse – tuli lausa kolmkümmend aastat oodata. Nende rahulike kümnendite jooksul (koroonaaja vapustus on muidugi erand) jõudsime juba arvata, et arvutiteaduse arengu lagi on käes, aga võta näpust – TI on kohal! Kui veel paar aastat tagasi oli kolleege, kes arvasid, et TI läheb ehk mööda, siis praeguseks on nii arvajaid väga vähe järele jäänud.

Mida arvavad tudengid TI-st?

TLÜ ühiskonnateaduste instituudi üliõpilasnõukogu Civitas küsitles 2025. aasta sügisel üliõpilasi tehisintellekti kasutamise teemal. Sellest selgus, et 95% vastanutest kasutab TI-d (populaarseim juturobot on ChatGPT) kodutööde tegemisel, seda enamasti ideede genereerimiseks ja vigade paranduseks, kusjuures enamik üliõpilastest arvab, et TI-d on igati sobilik ülikooliõpingutes kasutada. Paraku kinnitas ainult 30% vastanutest, et õppejõud on andnud neile väga selged juhised, kuidas oma ainetes TI-d kasutada; 55% oli mingid juhised õppejõult küll saanud, ent need pole selged, 15% ei olnud juhiseid üldse saanud või ei olnud nende saamises kindel. 

Üllatuslikult selgus ka, et hoolimata levinud arvamusest, et üliõpilased on õppejõududest tunduvalt TI-pädevamad, soovib pea 70% vastanud üliõpilastest TI kasutamisel tuge (enamasti selgeid näiteid, mis on lubatud ja mis mitte). Eeldatavasti on olukord üldhariduskoolis üsna sarnane: õppija soovib selgust, kuidas TI-d õppimisel kasutada tohib; õpetaja selgitused ei jõua TI kiire arenguga sammu pidada, mistõttu on mõlemad pooled häiritud. 

“TI-le on võimalik anda ülesandeks teha oma vastuses vigu, mis eksitaksid autorluse tuvastajaid.

Lisaks kodutöödele on TI nüüdseks segi löönud ka eksamite korralduse põhimõtted. Näiteks eelmisel aastal loobus Tallinna ülikool seni kehtinud kohustuslikust eksamite kirjaliku osa nõudest (oluliseks põhjuseks autorluse tuvastamise keerukus/võimatus). Selle muudatuse põhjendatust ilmestab ka ühiskonnateaduste instituudi käesoleva õppeaasta ingliskeelsete kavade vastuvõtt, kus eri riikidest pärit üliõpilaskandidaatide vastuvõtueksamitele saadetud motivatsioonikirjad olid valdavalt steriilsed Tallinna ülikooli ülistavad vigadeta tekstid (autor TI?), mistõttu oli tõeliselt südantsoojendav, kui sekka sattus mõni kandideerija keeleoskustasemele omaste vigadega kirjatükk. Mäletan, kui hea tunne mind valdas, lugedes ühe Egiptuse noormehe motivatsioonikirja, milles esinesid tüüpilised B2-tasemel keelekasutaja grammatikavead.

Samas sattusin hiljuti lugema artiklit sellest, kuidas TI-le on võimalik anda ülesanne teha oma vastuses vigu, mis eksitaksid autorluse tuvastajaid. Eespool toodu on ilmekas näide sellest, miks liigutakse eksamikorralduses seni valitsenud kirjalikult vormilt aina enam suulise poole (oleme oma instituudis järgmise õppeaasta ingliskeelsete õppekavade vastuvõtuks kavandanud ainult suulised intervjuud). 

Kehtiv õpetaja kutsestandard eeldab, et õpetaja on mh kursis nüüdisaegsete tehnoloogiate, sh tehisintellekti ja digitaalsete õppevahendite arenguga ning oskab neid oma töös arukalt ja eetiliselt kasutada. Oleks huvitav teada, kas standardi koostajatel oli selle kehtestamise ajal nimetatud nõude ulatusest selge ülevaade. Ilmselt eeldati, et kui õpetaja harjus internetiga, saab ta hakkama ka TI-ga. 

Õpilase petlik kujutelm

Kui uskuda maailma majandusfoorumi 2025. aasta tulevikuametite raportit (The Future of Jobs Report, 2025), siis õpetajad lähiaastatel TI pealetungi ees hirmu tundma ei pea: nimelt leiame õpetajaameti nende 15 seast, millele veel kadu ei kuulutata, enamgi veel – aastani 2030 ennustab raport lausa nõudluse kasvu õpetajate järele. Prognooside kohaselt läheb tööturul samal ajal vaja üha enam paindlikkust, kohanemisvõimet ja loovat mõtlemist. Samas on just loovus see, millele TI-aastad on juba hakanud laastavalt mõjuma: õppijal on tekkinud ekslik arusaam, et TI abil lahendatud ülesande autor ongi tema ise, mistõttu omistab ta endale analüüsi-, hindamis- ja loomisvõime, mida tal tegelikult ei ole, libisedes samal ajal sujuvalt üle Bloomi taksonoomiast tuntud mõtlemisprotsessi alamatest etappidest, nagu meeldejätmine ja mõistmine. Nii tekibki õppijal kergesti petlik kujutelm oma suutlikkusest, mistõttu peab appi tulema õpetaja, kellele uus TI ajastu seab kõrged nõudmised õppija toetamise, suunamise ja juhendamise vallas. 

“Õpetaja on õppijatega ühises hetkes, tajub nende meeleolumuutusi, reageerib õppijate väsimusele, kurbusele ja rõõmule – kõike seda TI ei oska ja loodetavasti ei hakkagi oskama.

Tavaliselt toovad õpetajaameti säilimisse uskujad olulise argumendina välja inimlikku hoolimist ja empaatiavõimet, mis eristab inimest robotist. Üritades paarkümmend aastat tagasi koostada võõrkeeleõpetaja professionaalsuse mudelit, küsitlesin koolijuhte, õpetajaid ja õpilasi, et saada teada, milline on nende arvates hea võõrkeeleõpetaja. Kuigi kõik kolm sihtgruppi pidasid võõrkeeleõpetaja olulisimaks rolliks ainespetsialisti oma, oli õpilastele võõrkeeleõpetaja erialateadmiste ja keeleoskuse kõrval peaaegu sama oluline, et õpetaja oleks hea inimene (head võõrkeeleõpetajat iseloomustavad sagedasemad omadussõnad olid kannatlik, sõbralik, lahke, hooliv ja abivalmis). Sealjuures ei omistanud koolijuhid ega ka võõrkeeleõpetajad ise õpetaja iseloomulikele omadustele samasugust tähtsust. Nüüd oleks huvitav küsitlust korrata, et näha, kas/kuivõrd on TI-ajastu neid hinnanguid muutnud. 

Hoolimine on tihedalt seotud turvalisusega ning julgus võõrkeelt õppides oma arvamust avaldada – sealjuures naeruvääristamist kartmata vigu tehes – on võõrkeeleõppe loomulik osa. Hiljutised TI-perioodil tehtud õppimise sotsiaalseid ja emotsionaalseid aspekte kajastavad uuringud tõendavad ilmekalt, et õppimise eeldus on toetavad suhted, mis hõlmavad nii õppijate füüsilist kui sotsiaalset kaasatust. Õpetaja on õppijatega ühises hetkes, tajub nende meeleolumuutusi, reageerib õppijate väsimusele, kurbusele ja rõõmule – kõike seda TI ei oska ja loodetavasti ei hakkagi oskama. Ainult luust ja lihast õpetaja suudab õppijaga samastuda, mistõttu saab vastus selle kirjatüki pealkirjas esitatud küsimusele olla vaid jaatav. Omaette küsimus on, kuivõrd toetatuna võõrkeeleõpetaja end selles uuenenud olukorras tunneb, aga see on juba uue artikli teema. Siinkohal meenub mulle kümne aasta tagune vaidlus ühe õppejõuga, kes teatas, et ta esindab liiki dinosaurus-õpetaja, kes ei tunnista mingit internetti ega e-õpet, ainult raamat, paber ja pliiats, mistõttu temalt ei saa mingit online-värgindust nõuda. Huvitav, kas kümne aasta pärast on dinosaurus-õpetaja see, kes TI-d ei tunnista?