Tallinna Pelgulinna riigigümnaasiumis esitleti teise võõrkeele lõpuprojekte. Soome, rootsi, prantsuse, vene, saksa ja hispaania keele õppijate tööd olid ühtaegu keeleoskuse kokkuvõte ja sõnum: kuue kursuse teekond ei lõpe, vaid jõuab järgmisse etappi – õppija enda juhtimisel. Nägin selgelt, kuidas klassiruumi keel muutub päriskeeleks, millel on õppija jaoks tähendus ka väljaspool tundi.

Soome keele lõpuprojektis said õpilased valida nii teema kui ka vormi. Nad olid väga loovad: teemadeks olid Talvesõda, muumid, Soome film, kirjandus ja muusika, saunakultuur, Eurovisioon ning eksitussõnad. Töö vormiks olid muusika, video, plakat, tekst – sageli nende kombinatsioon. Minu jaoks oli oluline, et õpilane kujundas oma sõnumi ja kandis selle sihtkeeles välja.

Lõputöö olulised osad olid ka portfoolio ja refleksioon. Õpilased näitasid arengutõendeid (varasemad ja hilisemad tekstid, suulised salvestused, eesmärgid, tagasiside) ning sõnastasid, mis oli keeruline ja mida nad nüüd oskavad. See muutis ka minu rolli: vähem kontrollimist, rohkem juhendamist. 

Portfooliopõhine õpe toetab metakognitsiooni – õppija mõtleb selle üle, kuidas ta õpib; enesejuhtimist – õppija seab eesmärke ja jälgib nende täitumist; kriitilistenesehindamist – õppija mõtestab oma tugevusi ja arenguvõimalusi.

Minu ülesanne ei ole ainult keelt õpetada, vaid eelkõige õpetada õppima, ning just selleks soovitan portfooliopõhist lähenemist. Alusta väikselt: lase õppijal koguda 2–3 tõendit ja lisada igaühe juurde 2–3 lauset sellest, mida proovisid, mis õnnestus ja mis on järgmine samm. Lõpus piisab lühiesitlusest, kus õppija analüüsib arengut.

Mõnele on soome keel raske, mõnele kerge, ent enamik õpilastest lubas õpinguid jätkata – kas või Duolingos. See on parim kinnitus, et keel ei lõpe kursustega, vaid elab edasi õppija argipäevas.