- Mõiste „õppimiskohustus“ eeldab, et õppimist saab käsu ja kontrolliga esile kutsuda. Ei saa.
- Koolide edukust hakatakse mõõtma mitte „õppimise“, vaid nimekirjade, aruannete ja „katkestajate“ vähesuse järgi.
Haridus- ja teadusministeeriumi läbi surutud reform, millega sätestati kuni 18. eluaastani (või keskhariduse või kutse omandamiseni) noorte õppimiskohustus, näib paberil üllas samm. Reaalsuses oleme aga tunnistajaks unikaalsele sotsiaalsele eksperimendile, mille käigus üritab riik seaduse jõuga reguleerida kognitiivseid protsesse olukorras, kus ta ei suuda kontrollida isegi füüsilist kohalolu.
Olgu täpsuse huvides kohe öeldud: seadus ei räägi otseselt õppimise mõõtmisest, vaid haridussüsteemis osalemisest. Ent juba mõiste „õppimiskohustus“ ise eeldab vaikimisi, et õppimine – sisuline vaimne protsess – on midagi, mida saab käsu ja kontrolliga esile kutsuda. Just siin peitubki probleemi tuum.
Koolikohustusest õppimiskohustuseni – vana probleemi uus nimi
Aastakümneid kehtis Eestis süsteem, mida nimetati ausalt koolikohustuseks. Tegemist oli binaarse ja mõõdetava nõudega: õppuri keha pidi koolipäeva jooksul paiknema koolihoones kuni põhikooli lõpuni või seaduses ette nähtud vanuseni. See oli ruumiline ja administratiivselt kontrollitav kohustus.
“On „kadunud“ õpilasi, keda ei leita kodudest, kelle vanemad on jõuetud ning kelle puhul ei suudeta tagada isegi minimaalset füüsilist kohalolu koolimajas.
Kuid see süsteem ei toiminud laitmatult. Paljudes omavalitsustes ja ka koolides oldi – ja ollakse – püsti hädas noortega, kes lihtsalt ei ilmu kohale. On „kadunud“ õpilasi, keda ei leita kodudest, kelle vanemad on jõuetud ning kelle isegi minimaalset füüsilist kohalolu koolimajas ei suuda tagada kool, omavalitsus ega riik.
Riik teab seda ja vaatab pealt.
Nüüd ei ole seda „koolikohustuse“ latti madalamale lastud ega selle täitmist toetavaid tugistruktuure tugevamaks ehitatud. Vastupidi – latt on tõstetud märksa kõrgemale. Kui varem nõuti „koolis viibimist“, siis nüüd räägitakse „õppimiskohustusest kuni täisealiseks saamiseni“.
Hobune, vesi ja seadusandja piits
Vanasõna ütleb, et hobuse saab viia vee juurde, aga teda ei saa sundida jooma. Seni kehtinud süsteem tegeles vähemalt teoreetiliselt hobuse vee äärde tirimisega. Praktikas selgus aga, et paljusid teismelisi ei suudetud sinna kohale toimetada. Kui süsteem ei suutnud hallata noorte liikumist trajektooril kodu–kool–kodu, siis on küsitav, millise uue võimekuse abil plaanitakse nüüd hallata peaaegu täiskasvanud inimeste vaimset pingutust ja motivatsiooni.
“Riik võib kohustada inimest küll süsteemis osalema, kuid õppimist ja uute teadmiste omandamist pole võimalik käsu korras saavutada.
Õppimine ei ole pelk kohalolek. Neuroteaduste ja pedagoogika elementaartõde on, et õppimine on aktiivne energiakulukas ajuprotsess – uute sünaptiliste seoste loomine, tähelepanu ja tahte koostoime. Seda ei saa määrata seaduseparagrahviga ega esile kutsuda trahviähvardusega. Riik võib kohustada inimest küll süsteemis osalema, kuid õppimist – uute teadmiste, oskuste ja kogemuste omandamist – pole võimalik käsu korras saavutada.
Kui nõutakse võimatut, hakatakse soovitut simuleerima
Mis juhtub siis, kui seadus seab eesmärgi, mida ei ole võimalik sisuliselt täita, kuid mille täitmist nõutakse formaalselt? Hakatakse simuleerima.
Koolide ja omavalitsuste edukust hakatakse paratamatult mõõtma mitte „õppimise“, vaid nimekirjade, aruannete ja „katkestajate“ vähesuse järgi. Sanktsioonide ja rahastuse loogika sunnib süsteemi optimeerima vormi, mitte sisu. Seadus nõuab, et noor „peab õppima“! Kuid kui õppimist ei saa mõõta ega kedagi väevõimuga sundida, siis jääb alles vaid õppimise ja õpetamise imiteerimine.
“Latt on tõstetud kõrgemale, kuid koolikohustuse täitmist toetavaid tugistruktuure pole tugevamaks ehitatud.
Eriti suur koorem langeb kutsekoolidele, kuhu suunatakse suur osa nendest noortest, kellel puudub nii varasem kooliedu kui ka sisemine õpimotivatsioon. Klassidesse kogunevad 17-aastased, kes on seal mitte huvist ega eesmärgist, vaid selleks, et vältida probleeme. Pedagoogilisest vaatepunktist on see hukatuslik: õpetaja ressurss kulub motiveerimata kohalolijate haldamisele, mitte õppijate arendamisele. Kutseharidus hakkab paljude jaoks toimima ooteruumina, kus tuleb lihtsalt „ära olla“ kuni 18. sünnipäevani.
Sunniviisiline „õnnestumine“ ja vastutuse nihutamine
Veelgi absurdsem on olukord omavalitsuste jaoks. Neile pannakse vastutus peaaegu täiskasvanud noore eest, kes võib juba töötada, elada iseseisvat elu ja teha täiskasvanulikke valikuid. Milline on selle vastutuse reaalne mehhanism? Kas sotsiaaltöötaja peaks hakkama 17-aastast inimest kooli toimetama? Milliste vahenditega ja millise moraalse õigustusega?
Tagajärjeks on tuttav muster: lävendite langetamine, lihtsustatud õppekavad ja vormiline edasijõudmine, et hoida noor „süsteemis sees“. Statistika paraneb, tegelik õppimine mitte. Me ehitame Potjomkini küla, kus paberite järgi on kõik korras, kuid sisuline probleem jääb lahendamata.
Probleemi asendamine käsuga ei ole lahendus
Õppimiskohustuse seadustamisega on riik pannud koolidele ja omavalitsustele ülesande, mida need ei suuda – ja tegelikult ei saagi – täita. Sisuline küsimus, miks osa noori koolist välja langeb, miks nad ei näe õppimisel mõtet ega suuda süsteemis püsida, on asendatud administratiivse käsuga: nad peavad õppima.
“Me ehitame Potjomkini küla, kus paberite järgi on kõik korras, kuid sisuline probleem jääb lahendamata.
Kuni me ei tegele põhjustega – sotsiaalse ebavõrdsuse, vaimse tervise kriisi, perekondlike probleemide ja ajale jalgu jäänud õppemeetoditega –, jääb õppimiskohustuse pikendamine bürokraatlikuks soovmõtlemiseks. Õppimine ei sünni sunnist, vaid tähendusest, usaldusest ja vabadusest.
Me võime seadusega keelata vihma sadamise või kohustada inimesi olema õnnelikud, kuid see ei muuda ilma ega inimloomust. Ka õppimist ei saa dekreediga esile kutsuda. Õppimine on vabaduse, mitte sunni vili.





Lisa kommentaar