Veel paaril aastal käib rabelemine gümnaasiumikohtade pärast. Põhikooli lõppu on jõudnud need, kelle sünd langeb aastaisse, mil ilmavalgust nägi üle 15 000 lapse. Ka kõrgkoolidesse astujate arv suureneb veel mõne aasta ja siis algab langus. Aga hiidsuured ja eurorahaga remonditud-ehitatud õppehooned ei saa ju tühjaks jääda ja õppejõudude-teadlaste laualt leib lõppeda. 

Välistudengid on juba aastaid andnud ülikoolidele lisaväge. Sel õppeaastal õpib kõrgkoolides 3879 üliõpilast 119 riigist. 2019. aastal oli neid kogunisti 5528, aga eri põhjustel (COVID, Ukraina sõda, keerukas viisa saamise protsess, stipendiumiprogrammide vähenemine) on mujalt tulnuid vähemaks jäänud. Kolmandatest riikidest pärit üliõpilaste teekonda ongi lihtsustatud ja avatakse uusi õppekavu. 

Välisriikide õppureid pommitades on eraldi ette võetud Eesti passiga noored. Ja neid on väga palju. Välisministeeriumi andmeil on selliseid 19–35-aastaseid noori 26 904 ja 13–18-aastaseid 11 744.

Tänavu astus Eesti kõrgkoolidesse 114 Eesti kodakondsusega noort välisriikidest. Ei hakka andma hinnangut, kas seda on vähe või parajalt. Pingutused kadunud poegade-tütarde koju õppima tulemise nimel on ju alles alanud. Kui muidu süüdistame riiki tegemata jätmistes, siis seekord on eestvedajad riiklikust programmist Study in Estonia. „Paraku on väga vähe teadvustatud, et meil on välismaal nii palju eesti noori. Pole märganud, et seda teemat puudutataks debattides ja arengukonverentsidel – eriti kõrgkoolide ees seisva tudengite arvu kahanemise valguses,“ kahetseb programmi nõunik Kalmar Kurs.

“Pingutused kadunud poegade-tütarde koju õppima tulemise nimel on alles alanud.

Uurisin kõrgkoolidest, kas ja mida tehakse, et rahvuskaaslasi siia õppima meelitada. Suuremates ülikoolides üritatakse neile personaalsemalt läheneda. Ei eeldata riigieksamite sooritamist ja arvestatakse, et mitmes riigis saab lõputunnistuse kätte hiljem kui meil. Pakutakse keeleõppe tuge.

Küsisin ka Soome Latokartano kooli õpetajalt Anne Ribelus-Jokelalt, kuidas eesti noori siia meelitada. 

„Miks peaks meelitama?“ küsis Ribelus-Jokela vastu. „Võib-olla piisaks lihtsalt atraktiivne olemisest, et noor selle valiku teeks? Igal juhul ei tohiks Eestisse õppima tulemine olla seotud liigse bürokraatiaga, tuleb olla paindlik. Vastuvõtt võiks olla meeldiv ja mõistev, ühiskond salliv, kus ei anta hinnanguid ja on lihtne ka teistest erineda.“

Seega saame igaüks midagi ära teha, et siia tahetaks (tagasi) tulla. 

Prooviks näiteks lõputu vingumise ja kriitika asemel üles näidata mõistvust ja hinnangutevaba suhtumist.