• Maailm on viimastel aastakümnetel muutunud ka eestlaste jaoks väiksemaks. Seetõttu tuleks kaaluda meie hariduse ja teaduse Euroopa-kesksuse vähendamist.

Muu hulgas on elavnenud nii turism kui rahvusvaheline ränne. Maailmapoliitikas lääneriikide kaal seevastu langeb, esile tõusevad aga mitmed kunagi nn kolmandasse maailma arvatud suurriigid, nagu Hiina, India ja mitmed Ladina-Ameerika maad.

Tallinna Mustamäe gümnaasiumis on hiina- ja hispaaniakeelsete riikide suurenevat mõju arvestades pakutud juba üle kümne aasta võimalust neid keeli õppida. Koolijuhi Marika Randma kinnitusel on hispaania keele õppijaid põhikoolis ja gümnaasiumis koguni üle 170, hiina keelt õpetatakse praegu huviringis viieteistkümnele 4.–7. klassi õpilasele. Varasemalt on üsna mitmed õpilased sooritanud TLÜ Konfutsiuse instituudi juures hiina keele eksami ning käinud Šanghais sealse ülikooli korraldatud keelelaagrites. Gümnaasiumi lõpetanuist on pea igal aastal jätkanud keegi hiina keele ja kultuuri õpinguid Tallinna ülikoolis.

Keeleõppe kõrval pööratakse tähelepanu ka kultuurile. „Hiina keele õppijad on saanud osaleda kokanduse töötubades, korraldanud varjuteatrit ning osalenud õpilasvõistlustel,“ loetleb Randma. Hispaaniakeelsete maade kultuuriloo tutvustamiseks kavatseb kool Cervantese keskuse ja Hispaania haridusministeeriumi toel peagi avada eraldi õppesuuna.

“Hämmastav, et meil pole mitte ühtki palgalist eksperti tervete maailmajagude mõistmise hõlbustamiseks.

Mele Pesti

Võib arvata, et teisteski Eesti koolides pööratakse vähemasti ainetundides üha rohkem tähelepanu väljaspool Euroopat toimuvale. Näiteks Viimsi kooli geograafiaõpetaja Kristjan Pärnamägi teeb seda eriti rahvastiku, põllumajanduse, metsanduse, energeetika ja kliimamuutuste teemasid käsitledes. Ta lisab siiski, et peamiselt pannakse tema tundides endistviisi rõhku Euroopale. „Oma kodukanti tuleb tunda ja sellest ka rääkida. Pealegi ei ole Euroopa õpilaste vaates üldsegi mitte tuttav ja teada kant,“ põhjendab õpetaja muiates.

Aasia Eesti ülikoolides

Meie haridus ja teadus on aga ikka veel üsna Euroopa-kesksed. Eriti tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et muudest maailmajagudest on Aasia ainuke, mille uurimise ja õpetamisega tegelevad meil eraldi akadeemilised institutsioonid.

Tallinna ülikoolis on võimalik Aasia uuringuid õppida nii bakalaureuse- kui magistritasemel. Suunajuhi Alari Alliku sõnul on õppimatulnute motiivid mitmesugused. Kui veel sajandi alguses loodeti näiteks hiina keele, kultuuri ja ühiskonna alaseid teadmisi rakendada eelkõige äris, siis seoses Hiina välispoliitilise kaalu tõusuga on selle maa asjatundjatel nüüd hea karjäärivõimalus välissuhete ja kaitsevaldkonnas. Ent alati on leidunud ka noori, keda innustab huvi Hiina traditsioonilise kultuuri ja maailmavaadete vastu. Araabia keele õppimise soov sugeneb seevastu Lähis-Ida maade külastamisest või soovist mõista sealses poliitikas toimuvat. Japanistika muudab noortele atraktiivseks huvi manga ja anime vastu, ent mõnikord ka jaapani kirjanduse lugemine.

Tartu ülikooli tudengitel seni Aasia uuringutele spetsialiseeruda võimalik pole. Küll aga saavad huvilised õppida araabia, hiina, jaapani ja korea keelt ning mitmeid mineviku kultuurkeeli. Õppeinfosüsteemist võib leida kümneid Aasia maadele pühendatud õppeaineid, mis on enamasti suunatud humanitaar- ja sotsiaalvaldkondade tudengitele. Aasia-alast uurimistööd koordineerib kümnendat aastat tegutsev TÜ Aasia keskus. Selle kodulehe kinnitusel on keskuse palgal aga vaid kümme inimest, mis on nii suure ja mitmekesise kontinendi kohta ilmselgelt vähe.

Aasia keskuse juhataja Elo Süld selgitab, et seetõttu keskenduvad nad Aasia maade majandusele, ühiskondlikele oludele ja nüüdisaegsele poliitikale, nende piires omakorda aga nn kuumadele teemadele. Vaid näiteks araabia maade, Jaapani ja Taiwani puhul on keskusel pakkuda pädevust ka ajaloo ja kultuuri vallas.

Aasia keskuse tegevus on suunatud riigiasutuste nõustamisele, ent teisalt ka laiema avalikkuse harimisele. Kooliõpetajaid kutsub Süld kasutama keskuse koostatud raporteid ja selle toel välja antud laiale lugejaskonnale suunatud raamatuid: aasiakeskus.ut.ee/et/sisu/lugemiseks-ja-kuulamiseks. Juba lähiajal on kavas avaldada tasuta allalaaditav Aasia ajaloo õpik.

Tugevused ja puudujäägid

Aasia uuringute hetkeseisuga Eestis on Alari Allik üldjoontes rahul. Keeleõpe on tema sõnul heal tasemel. Kuniks eestikeelseid sõnaraamatuid pole, võiks keeleõpe küll toimuda alati eesti keele baasil. Ka võiks ülikoolides olla rohkem Aasia tänapäeva probleemidele pühendatud kursuseid.

“Igas riigis on minevikus olnud midagi kultuurilises mõttes erilist.

Elo Süld

Elo Süld tõstab probleemina esile vähese ja suuresti projektipõhise rahastuse. See tähendab ebastabiilsust, järjepidevuse puudumist ja suurt bürokraatiat. Nii ei kasva peale uusi omamaiseid Aasia asjatundjaid, välismaiste keeleõpetajate ja ekspertide vajaduspõhine palkamine nende puudumist ei korva. Lisaks napib meie ülikoolides senini pädevust mõnegi olulise maa puhul. Nii Süld kui Allik mainivad seejuures Koread, viimane lisaks ka Indiat.

Edusamme on tehtud teadmiste populariseerimisel. Süld on teinud täiendkoolitusi õpetajatele, Allik aidanud prantsuse lütseumi filosoofia valikkursusel tutvustada Aasiaga seotud teemasid. Ent eestlaste teadmistes Aasia maadest on senimaani suuri lünki. Süld toob seoses sellega eriti esile 2023. aastal tehtud uuringu eestlaste suhtumise kohta Hiinasse. Erinevalt muust Euroopast seostub Hiina meie inimestele eelkõige majandusliku koostöö võimalustega, poliitilisi ohtusid näha ei osata. Paljudel vastanutel polnud neis küsimustes üldse oma seisukohta (vt aasiakeskus.ut.ee/et/sisu/eestimaalaste-hiina-hoiakute-uuring).

Muu maailm vaeslapse osas

Teiste maailma osade uurimine ja õpetamine on Eestis aga hoopis unarusse jäänud. Süstemaatiliselt ei tegelda isegi mitte Ladina-Ameerikaga. Eesti üks vähestest selle piirkonna ekspertidest Mele Pesti ütleb, et doktorikraadi Tallinna ülikoolist omandas ta sel alal tänu isiklikule entusiasmile, aga ka tõigale, et õppis vahepeal välismaal ja sai abi sealsetelt kaasjuhendajatelt. „Olen viimase kahekümne aasta jooksul jaganud paljudega oma hämmastust olukorra üle, kus suveräänsel riigil ei ole riigiasutustes ega ülikoolides mitte ühtki palgalist eksperti tervete maailmajagude mõistmise hõlbustamiseks,“ kommenteerib Pesti. „See piirab oluliselt ka meie välispoliitilist pädevust, eriti ajastul, mil multipolaarsus tähendab, et me ei saa jääda laisalt vaid traditsiooniliste jõukeskuste poole vaatama.“ Siiski on loota, et Tallinna ülikoolis luuakse peagi esimene ametikoht Ladina-Ameerika spetsialistile. Lisaks on Eestiski juba kildhaaval regionaalset ekspertiisi, tuleb ainult mõelda, kuidas seda koondada. Pesti ise on Ladina-Ameerika ajalugu, poliitikat ja kultuuri tutvustanud ainekursustel Tallinna ülikoolis, TalTechis ja Saaremaa gümnaasiumis: „Nii et seemned on maha pandud.“

TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudis lektorina töötava afrikanisti Karin Veski sõnul vajavad Aafrika puhul senisest suuremat tähelepanu migratsiooni-, majandussuhete, julgeoleku- ja keskkonnaküsimused ning Musta Mandri rikkalik kultuuripärand. „Selles mõttes oleks afrikanistika instituut Eestis vajalik ja õigustaks end igati, sest eri valdkondade teadlaste ja õppejõudude pädevus ning tudengite huvi on olemas. Ometi jäävad need jõupingutused üksikuteks püüdlusteks, kui riigi tugi pole piisav,“ leiab Veski.

Teisalt möönab ta, et väikeriigi võimalused on paratamatult piiratud. Suurte struktuuride loomise asemel oleks seetõttu ehk mõistlik panustada hoopis nutikale koostööle: „Heaks näiteks on siin arengukoostöö valdkonnas tegutsev MTÜ Mondo, kelle tegevus näitab, kuidas sihipärane ja partnerluspõhine lähenemine võib olla väga tõhus.“

“Stereotüüpide vältimiseks tuleks teadlikult otsida ühisosa.

Karin Veski

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse nooremteadur Helena Eglit tõstab esile ka positiivset. Näiteks on Eesti üks väheseid kohti maailmas, kus uuritakse ja õpetatakse Uurali rahvaste keeli ja kultuure. Aafrika ja Lõuna-Ameerika osas möönab Eglit vajakajäämisi, ent nii üldharidus- kui kõrgkoolides on juba märgata huvi suurenemist hispaania keele õppimise vastu. See on hea eeldus Lõuna-Ameerika uuringute edendamiseks. Lääneriikides valitsevasse akadeemilisse traditsiooni muu maailma käsitlemisel tasub aga suhtuda kriitiliselt. Leida tuleks oma tee, „näiteks võiks otsida viise, kuidas Põhja-Ameerika, Aafrika ja teiste regioonide põliselanike keelte ja kultuuride uurimine rikastaks Uurali kultuuride uurimist“. Eesti annab teaduri sõnul juba praegu Euroopa kultuurilukku olulise panuse just marginaliseeritud keelte ja kultuuride uurimise kaudu.

Tulevikuks valmistudes

Kõik küsitletud eksperdid leiavad, et Eesti haridus ja teadus peaksid edaspidi muutuma vähem läänekeskseks. Esiteks tõusevad majanduselus ja maailmapoliitikas esile uued tegijad. Elo Süld leiab, et just väikeriikidel on lausa hädavajalik nende tundmaõppimisse panustada: „Selleks et saaks rääkida endast suuremate riikidega, et sind tõsiselt võetaks, peavad sul olema teatud elementaarsed teadmised nende riikide kohta.“ Ta rõhutab, et 21. sajandit on hakatud nimetama Aasia sajandiks: „Need riigid otsustavad meie jaoks olulisi küsimusi, ja meie ei tea neist suurt midagi.“ Alari Allik omalt poolt leiab, et seetõttu on Vana-Kreeka omaga võrdselt oluline nüüd tunda ka näiteks Hiina filosoofiapärimust.

Teiseks on eurooplased, kes teiste kontinentide kultuuripärandi vastu huvi ei tunne, end ise vaimsesse vaesusesse määranud. Elo Süld rõhutab: „Igas riigis, ka praegu kõige keerulisema poliitilise situatsiooniga riigis, on minevikus olnud midagi kultuurilises ja kunstilises mõttes erilist, aga ka midagi, mis on olnud, olgem ausad, valulik.“ Tema meelest on kurb, et eestlased puutuvad kõige sellega kokku peamiselt meelelahutuslike reisisaadete, aga mitte haridussüsteemi vahendusel. Sama meelt on Mele Pesti: „Ladina-Ameerika riigid on oma kultuurilise kirevuse ja rikkuse, filosoofia ning sotsiaalse innovatsiooni poolest määratu varasalv, kust õppida oleks meeletult.”

Ja viimaks on avaramat pilku maailmale vaja ka inimestevaheliste suhete edendamiseks. Karin Veski sõnadega: „Meie kuvandid ja stereotüübid Aafrika ning laiemalt kolmanda maailma kohta on olnud kahjuks tihti üsna jäigad – seda hoolimata asjaolust, et maailm on tänapäeval meile avatud nii reisimisvõimaluste kui ka interneti kaudu. Stereotüüpide vältimiseks tuleks teadlikult otsida ühisosa ja rõhutada sarnasusi, mitte erinevusi.“ Selleks saab tema meelest just haridussüsteemi kaudu palju ära teha.

Nendele argumentidele on raske vastu vaielda. Ent arvestades eurointegratsiooni kasvavat tähtsust, näib samavõrd põhjendatud ka alguses tsiteeritud õpetaja Pärnamäe seisukoht, et eelkõige on vaja lähemalt tundma õppida omaenda maailmajagu. Üks on selge: vajame avalikku arutelu, kuidas maailma kiire muutumine peaks kajastuma meie hariduse ja teaduse rõhuasetustes.