• Laste ja noorte eemaldumisest loodusest räägitakse üha enam. Kuigi teadmised on meil kättesaadavamad kui kunagi varem, ei tähenda see tingimata sügavamat mõistmist ega isiklikku suhet ümbritseva keskkonnaga.
• Näeme, kuidas meie noored on aina looduskaugemad. 

Vanematel (ja eriti vanavanematel) on tunne, et loodusõpetus ja bioloogia on iseenesestmõistetavad. Aga nad ei tea, et tänapäeva noortel on mugavam olla ekraani taga ja igasugused liikuvad, karvased ja piiksuvad elukad tekitavad neis ebamugavust. Loodusainetest arusaamine on varsti võrdne võõrkeeleoskusega.

Virtuaalsed kujutised, meediakajastused ja hirmud, mida avalikkus võimendab, kujundavad pilti loodusest sageli rohkem kui vahetu kogemus ise. Looduskaugus avaldub nii kooliõpilaste hoiakutes, teadmistes kui ka käitumises. Loodust tuntakse välismaistest loomafilmidest ja sotsiaalmeediast. Nii nähaksegi igas kaslases puumat (hea veel, et mitte emalõvi) ja kährikus pesukaru. Meedias ei räägita kährikust ju kuigi sageli, pesukaru on palju populaarsem.

„Meil lendas täna tihane aknast sisse, mõni kaheksandik oli tõsiselt hirmul, kartis, et tihane ründab,“ toob kolleeg näite. Üsna keeruliseks on muutunud loodusringi vedamine, sest see pole lastele enam huvitav. Mis oli õpetajale endale vanasti põnev, ei lähe õpilastele enam korda. Pilt peab kiirelt liikuma ja adrenaliin üleval olema. Rahulikult paigal istuda ja midagi vaadelda on võimatu. (Igav!!!)

Hirm peletab loodusest eemale

Ka lapsevanemad pigem kardavad metsa – nad ju teavad, kui ohtlik seal on. Pidevalt on avalikus ruumis juttu huntide rünnakutest ja sellest, kui palju meil karusid on. Õpetatakse, kuidas ründava karuga käituda. Kõige hirmsamad on muidugi puugid, kes levitavad tapvaid haigusi. Loomulikult on selles kõiges omajagu tõtt, aga hirm peletab inimesi loodusest eemale.

“Seda võõrandumisfenomeni võib nimetada valgete tenniste sündroomiks – südatalvel tullakse matkarajale valgetes õhukese tallaga riidest jalanõudes.

Miks see nii on? Miks ei anna kool vajalikke teadmisi? Eks kõik hakkab ju kodust. Üks kolleeg leiab näite: „Mul on üle pika aja teist aastat õpetada paar 8. klassi tüdrukut, kes pajatavad pikalt oma koduümbruse loomadest, looduskaameratest, isaga jahil käimisest. Kuulan neid, suu ammuli, ja juttu jätkub kauemaks, vahetunnis. Tunnis poleks väga mõtet. Enamik õpilasi ei viitsi kuulata, see teema ei kõneta neid.“

Kas saame öelda, et maalapsed tunnevad loodust paremini kui linnalapsed? Pole kindel. Pigem sõltub see kodust, sellest, millega vanemad tegelevad ning mida tähele panevad ja väärtustavad. Kui laps on väikesest peale olnud palju õues ja (kodu)loomadega ninapidi koos, on ta hilisemas elus teadlikum, hoolivam, oskab märgata ja vaimustuda. Ehk siis maaelu (täpsemalt taluelu) kadumine võtab ära selle esimese ja väga olulise kokkupuute looduskeskkonnaga. Ka maakoolide õpetajad kinnitavad, et lapsi, kes on loomadega sina peal, kohtab järjest vähem. Koduloomi peredel enam praktiliselt pole.

Seda võõrandumisfenomeni võib nimetada valgete tenniste sündroomiks – südatalvel tullakse matkarajale valgetes õhukese tallaga riidest jalanõudes. Ilma salli, kinnaste ja mütsita, selg poolpaljas. Noored ei taju, kuidas välitingimustes hakkama saada. See on nende jaoks ebamugav ja pelutav keskkond. Sestap on omajagu ootuspärane, et lapsed ei vaimustu enam looduse kogemisest – nad ei taju ennast selle osana. Ja kindlasti võimendab seda suundumust keskkonnahariduse kättesaadavuse halvenemine. Iga kinni pandud looduskool ja lõpetatud rahastusprogramm on suur samm vales suunas.

Loodusärksus ja Rohelise Kooli roll

Loodushariduse andmisel on oluline ka järjepidevus: lasteaias käiakse lastega üsna palju õues ning ümberkaudsete puude ja põõsaste liigid saavad selgeks. Algklassides sõltub pigem õpetaja huvidest ja suundumusest, kas loodusõpetus jääb ainult töövihikusse või käiakse ka õues. Põhikooli kolmandas astmes on bioloogiaõpetaja sageli fakti ees, et 70% ei tee vahet kuusel ja männil ning lehise tunneb ära paar õpilast klassist. (Ainekava ütleb, et liike peaks õppima teises kooliastmes ja kolmandas pöörama rohkem tähelepanu protsessidele.)

Kahjuks on ministeerium seisukohal, et kõik õppekäigud peab kinni maksma kool ja lastevanematelt ei tohi enam sentigi küsida. Üha enam tüürime sinnapoole, et laste silmaring jääb järjest kitsamaks. Eriti maalastel, sest maaomavalitsused peavad ju kinni maksma ka bussisõidu looduskeskustesse ja muuseumidesse, mis linnalastel on sageli käe-jala juures.

Hea haridus, iseäranis hea loodusharidus ja roheline silmavaade on tänapäeva linnastunud ja looduskauge inimese jaoks aina vajalikum. Armastada ja hoida saab ikka vaid seda, keda tunned ja omaks pead.

Pisut lootust siiski on. „Üleeile ütles mulle praktikant, 2. kursuse tudeng, et tema huvi ongi ilmselt sellest, et vedasin neid 7. klassist kooli lõpuni aeg-ajalt metsa või looduskeskustesse. Nüüd uuris ta, kuhu oma õpilasi viia. See oli mu kõrvadele tõeline pai! Kuigi terve kooliaja võitlesin tema telefonisõltuvusega …“ See on vaid üks näide, mis kinnitab, et õpetajate roll õpilastes loodusärksuse tekitamisel on väga tähtis. Seda siis juhul, kui see ei ole kodust kaasa tulnud. Sageli näeb-kuuleb alles aastaid hiljem, millise jälje üks või teine looduseteemaline õppetund/õppekäik noore maailmatajusse jättis.

Hea loodus- ja keskkonnahariduse edendaja on praegu Rohelise Kooli programm, millega on Eestis liitunud 242 õppeasutust. Ka seda veavad koolis enamasti loodusainete õpetajad. Üheksa tegutsemisaasta jooksul on saanud õpilased osaleda mitmesugustes keskkonnasäästlikkust ja rohelist mõtteviisi kujundavates kampaaniates ja projektides, nt maailmakoristuspäev, digikoristus, tolmeldajate vaatlus jm. Liitunud koolidele on boonuseks jagatavad õppematerjalid, videote-loengute lingid, mis on õpetajale suureks abiks. 

Paraku tuleb ka need tegevused mahutada enamasti koolipäeva sisse, mis nõuab õpetajate koostööd ja juhtkonna heakskiitu. Õpilasi kaasata ei ole ka alati lihtne, eks nemadki ootavad kaasalöömise eest präänikut. Nii saab mõnes koolis rohekooli tegevustes osalemise või korraldamise eest õpilane punkti oma küpsuseksami portfooliosse või soovituskirja järgmisesse õppeasutusse kandideerimisel. Samuti annab rohekooli tegevusi siduda põhikooli loovtööga.

Loodame, et järeltulev põlvkond ei tegutse ainult valgete kitlitega laboris, vaid suudab silmad lahti hoida ja märgata ka rohelust enda ümber.