• Läänemere gümnaasiumi üleminekuklasside õpetajad räägivad, et riigi ootused nii lastele kui õpetajatele olid eestikeelsele õppele ülemineku algusest peale liiga suured. Reaalsus on, et riigi ette nähtud õpiväljundid peavad jääma tagaplaanile ja rõhk tuleb asetada sellele, et lapsed hiljem iseseisvalt hakkama saaksid. Selleks on neil vaja eestlastega läbi käia – suur osa neist pole seda kunagi teinud. 

Kooli juhtkond tõdeb, et eesti keelele ülemineku teisel aastal on õpetajad juba rahulikumad. Kooli eestikeelse õppe õppealajuhataja Tatjana Baum-Valgma sõnul tekitas esimesel aastal õpetajates suurt ärevust teadmatus, mil moel ja mida teha ning kuidas suhtuvad eestikeelsele õppele üleminekusse lapsed ning lapsevanemad. „See tekitas kollektiivis ka omavahel pingeid ja ootused lastele olid tunduvalt suuremad, kui need pidanuks olema,“ alustab ta. 

“Õpitulemusi, mis riiklikus õppekavas kirjas on, me ei saavuta.

Tatjana Baum-Valgma

Ebareaalsed ootused tulevad Läänemere gümnaasiumi õpetajatega vesteldes mitu korda jutuks ja Baum-Valgma sõnul olid need eelkõige suunatud lastele. „Sellel aastal me juba mõistame, et üle oma varju ei hüppa. Peame saama aru, milline on stardipositsioon, ja sealt rahulikult edasi minema.“ 

2. klassi juhataja Lea Lauri sõnul tekitas trotsi, kui üle-eelmise aasta 1. septembril tagusid poliitikud endale vastu rinda: tegime selle ära! „Mitte midagi polnud ju veel toimunudki. Nad ei olnud isegi probleemidega veel kursis, kui nende sõnul kõik juba hästi oli,“ meenutab ta. 

“Nad ei olnud veel probleemidega kursiski, kui kõik nende sõnul juba hästi oli.

Lea Lauri

Riigil polnud reaalsusest ettekujutust 

Tehnoloogiaõpetuse õpetaja Hans Lillemets liitus Läänemere gümnaasiumi perega just eestikeelsele õppele ülemineku tõttu. Ta rõhutab, et kui riik võttis eesti keelele ülemineku puhul eeskujuks mõne Skandinaavia mudeli, näitab see, et reaalsusega ei oldud kursis. „Tulgu nädalaks Lasnamäe kooli õpetama nii, et esmaspäeval alustavad ja reedel lõpetavad. Võtku kõik klassid ette ja vaadaku, mis toimub. Siis saavad nad äkki aru, millised on probleemid,“ ütleb ta. 

Milline siis on Lasnamäe koolide reaalsus? Õpetaja Hans toob välja kainestava tõsiasja: „Mina olen osa laste jaoks esimene eestlane, kellega nad kunagi kohtunud on. Nad elavad kõik siin ümbruses asuvates paneelikates ega näe päeva jooksul mitte ühtegi eestlast.“

“Mina olen osa laste jaoks esimene eestlane, kellega nad kunagi kohtunud on.

Hans Lillemets

Õpetaja Lea pidas hiljuti maha 23 arenguvestlust, millest selgus, et ühelgi õpilasel ei teki väljaspool kooli võimalust eesti keelt praktiseerida. Ainus, kellega nad seda teha saavad, ongi tema. „See on päris vastutusrikas roll, kui mõtlema hakata,“ nendib ta. 

Seetõttu ongi õpetaja Hansu hinnangul eriti oluline, milline on see eestlane, kellega need lapsed paar korda nädalas kohtuvad. On määrava tähtsusega, kuidas ja millise kontakti õpetaja õpilastega saavutab,. „Lapsed peavad õppima mind usaldama, alles siis hakkab keel tulema. Õpilane saab teada, et eesti mees ei olegi kuri tema vastu, ja tal kaob pinge ära. Alles siis on ta võimeline õppima,“ selgitab Lillemets. 

5. ja 7. klassi klassijuhataja Jaana Kalinistova meenutab ülemineku algust õudusega. Et eestikeelsetest õpikutest ja töövihikutest mingisugust kasu ei ole, osati ette näha, kuid nullist sobivate materjalide koostamine nõudis meeletut pingutust ja oli väga ajakulukas. „Töölehti panime kokku järjest poole aasta vältel. Koormus, mis sellega kaasnes, oli naljaga pooleks öeldes piisav. Koolivaheajaks jagasime ära õppemängud, mis tuli kohandada või välja mõelda,“ meenutab ta. Samuti eelmisel õppeaastal üleminekuklassis klassijuhatajana alustanud Jelena Mihhejeva noogutab mõtlikult kaasa ja lisab: „See oli õudne. Tavalised õpikud ega töövihikud ei sobinud üldse. Uusi materjale koostasime nii, et üks võtab ühe teema, teine järgmise jne.“ 

“Kui ma arvamusfestivalil selle küsimuse tõstatasin, vastas minister mulle, et oma kooli tulemusi me ju teame ja tegelegu me nendega.

Jaana Kalinistova

Sel aastal on tema sõnul palju lihtsam, kuna kasutada saab juba olemasolevaid materjale. Õpetaja Jaana lisab, et koolitustel, millest praegu osa võetakse, saavad nad neid materjale ka teistega jagada. Baum-Valgma leiab, et punktis, milleni riik on õppematerjalide ja koolitustega jõudnud, oleksime pidanud olema kaks aastat tagasi. Ta nendib, et palju vajalikku informatsiooni on suudetud koguda valusate kogemuste kaudu, kuid need olid liig mis liig. „Kogu see pinge ja ebakindluse tunne õpetajates oleks võinud olemata olla.“

Järgmisele kooliastmele ettenähtud õpiväljundeid omandamata

Nii lapsed kui õpetajad töötavad ülemineku tõttu topeltkoormusega, kuna peavad kõikides õppeainetes õppima lisaks ka keelt. Seejuures on keel igas aines natuke erinev, ja isegi kui ei ole, vajab ühelt ainelt teisele ümberlülitumine aega. Baum-Valgma kuulis sügisel üleminekuklasside õpetajate kohtumisel, kuidas üks matemaatikaõpetaja küsis ahastades, kuidas ei saa osa õpilastest jätkuvalt sellest aru, kui ta palub neil õpikud avada. Tuleb välja, et õpilaste peas seostuvad kindlad sõnad kindlate õppeainetega. Näiteks kirjandustunnis on selline palve neile täiesti arusaadav. „Teises aines ei pruugi sama lause neile mitte midagi tähendada. Peame töötama ka taoliste ümberlülitustega. See kõik võtab tunduvalt rohkem aega, kui üleminekut planeerivad inimesed seda annavad,“ ütleb Baum-Valgma. 

Õpetaja Jelena lisab, et kahjuks on suur osa sellest, mida õpetajad klassi ees räägivad, paljude laste jaoks lihtsalt valge müra. „Üks õpilane kuulas ja kuulas mind ning ohkas siis justkui olukorraga leppides, et kõik on väga huvitav, aga ta ei saa mitte midagi aru.“ Õpetaja Jaana hinnangul on klassis viis-kuus õpilast, kelle jaoks selline üleminek mõeldud on, ülejäänud jäävad heal juhul passiivseks kuulajaks. 

“See kogemus oli õudne. Tavalised õpikud ega töövihikud ei sobinud üldse.

Jelena Mihhejeva

Näiteid olukorrast on õpetajatel palju. Hans Lillemetsale meenub, kuidas ta nägi, et üks õpilane on muusikaõpetusega hädas. Õpilane kurtis, et ei saa aru, mida tähendab viiulitigu. „See ei tundugi võimalik. Eestlane aimab sõna tähenduse veel ära, aga kuidas peaks võõrkeelne laps sellest aru saama? Pärast seda, kui ma talle mitu minutit loodusest ja viiuli kujust rääkisin, sai ta aru,“ ütleb Hans, tuletades meelde, et alles pärast sellist ajakulu saab õpilane hakata ülesannet lahendama. Seda muidugi juhul, kui „viiulitigu“ oli tekstis ainus sõna, millest ta aru ei saanud. 

Õpetaja Jaana toob sarnase näite: „Süsihappegaasi tähenduse selgitamine võttis viis minutit aega. Sõna sõna haaval saime sellega hakkama ja lõpuks õpilased muigasid, kuna tegelikult on nad selle nähtusega ju tuttavad.“

Seega ei tasu Baum-Valgma sõnul imestada, kui õpiväljundid jäävad saavutamata. Ta ütleb ausalt: „Me saame muidugi aru, kuhu õpilased 6. klassi lõpuks oma teadmistega välja peavad jõudma, aga kuna nii lastel kui õpetajatel on praegu topeltkoormus, siis neid õpitulemusi, mis riiklikus õppekavas kirjas on, me ei saavuta. See kestab nii kaua, kuni kasvavad peale need, kes esimesest klassist alates eesti keeles õpivad.“ Prognoosi kohaselt väljuvad üleminekukoolide kuuendatest klassidest seega kolm lendu puudulike teadmistega õpilasi. „Nende probleemsete lendude jaoks on siis veel üks kooliaste, kus kuidagi teistele järele jõuda. Iseasi, kas kool seda suudab. Oleme rakendanud mitmeid tugimeetmeid ja teeme enda poolt nii palju, kui suudame,“ lisab ta. 

Õpetaja Jaana meenutab, et kuigi kohe alguses teati, et vajalikke õpitulemusi paljud ei omanda, saadi lõplik kinnitus tasemetööde hindamisel. Läänemere gümnaasium oli selles arvestuses isegi üks edukamaid, aga ametlik võrdlusmoment üleriigiliste tulemustega puudub. „Iga kuu öeldi mingi uus protsent, kui paljud hakkama said või ei saanud. Kui ma arvamusfestivalil selle küsimuse tõstatasin, vastas minister, et oma kooli tulemusi me ju teame ja tegelegu me nendega. See oli ebameeldiv, sest kõigil oleks huvitav ja vajalik teada ka üldist pilti,“ kurvastab ta. 

Vaja läheb rohkem eestlastest õpetajaid

Lea Lauri toob välja, et tema kogemus on erinenud nende õpetajate omast, kes vene keelt emakeelena räägivad. Seda eelkõige lapsevanemate tõttu. „Kui klassijuhatajaks oli vene kodukeelega õpetaja, küsisid lapsevanemad, miks ta ei tõlgi – tekkis taoline vastuseis. Minu käest ei küsinud seda keegi.“ Seda kinnitab õpetaja Jelena, kes veetis oma sõnul palju aega, selgitades lapsevanematele, miks ta ei saa vene keelde tõlkida seda, mida õpetab. 

Lauri sõnul oli alguses üksikuid neid, kes suure naabri mõju all arvasid viimase hetkeni, et eesti õppekeelele üleminek jääb katki. Esimene kaitseliin oligi siis klassijuhataja, kelle peale oldi pahased, kuna tema survestas õpilasi eestikeelseid tähti tundma ja lugema. „Praeguseks on suur osa vanematest olukorrast aru saanud või sellega vähemalt leppinud. Enamik on koostööks valmis.“ 

Kui tulevikule mõelda, oleks õpetaja Hansu hinnangul üleminekukoolidesse vaja rohkem eestlastest õpetajaid, kuna õpilastel on vaja eestlastega kokku puutuda. „Vahel küsitakse mult, kas minuga võib proovida eesti keeles rääkida. Sellised olukorrad teevad õnnelikuks, sellepärast ma siin koolis ju olengi,“ ütleb ta. „Vene õpilaste puhul peaks rõhk olema sellel, et nad harjuksid eestlastega suhtlema ning tunneksid end meie ühiskonnas enesekindlalt. Siis kaob ka vastuseis.“ 

Baum-Valgma lisab kokkuvõtteks, et kuigi üleminekuga on harjutud ja rütm tekkinud, probleeme jagub ja mõned neist ei peaks olema ainult kooli lahendada. Kahjuks pole abi olnud ka järelevalvest. „Järelevalve teeb endale linnukesi ja ütleb, mis on tehtud ning mis tegemata. Mäletan, et küsisin ühelt järelevalveametnikult, kas tema tõstatatud probleem esineb ainult meie koolis. Ta ütles, et see on süsteemne. Mul tekkis küsimus, et kui see nii süsteemne on, miks ei võiks sellega tegelda siis riik. See võiks olla riigi, mitte ainult kooli ülesanne,“ lõpetab ta.