• Tallinna Arte gümnaasiumi geograafiaõpetaja Marten Kesa ütleb, et loodusteaduste õpetamise kaugem eesmärk on avada õpilastele maailm kui tervik – näidata, et loodus on seoste võrgustik, kus midagi ei juhtu juhuslikult.

---

---

Geograafias põimuvad tema sõnul füüsika, keemia ja bioloogia ilma valemiteta ja maakeeli. Intervjuus räägib ta ka sellest, kuidas tänapäevased digivahendid annavad looduses toimuvale lõpuks näo, miks suurimaks kitsaskohaks jäävad liiga suured klassid ning kuidas propageerida teaduslikku mõtlemist ajal, mil faktid on vaid paari kliki kaugusel.

Mis on teie jaoks loodusteaduste õpetamise kaugem eesmärk? Millise maailmapildi või oskuse peaks õpilane koolist kaasa võtma? 

Kuna ma olen geograafiaõpetaja, on minu jaoks loodusteaduste õpetamisel kaugem eesmärk õpetada, et maailm on palju suurem koht, kui õpilastele esmapilgul paistab. Kõik asjad looduses on omavahel seotud ja seal mingi eesmärgiga. Loodan, et õpilased võtavad mu tundidest kaasa laia silmaringi ning oskuse looduses toimuvat loogiliselt seletada – näiteks, miks toimuvad maavärinad ainult teatud piirkondades ja kuidas need mõjutavad nende piirkondade elukeskkonda. 

Milline on teie koolis praegu loodusteaduste õpetamise kõige suurem tugevus ja suurim kitsaskoht? 

Kõige suuremaks tugevuseks pean kvaliteetsete õppevahendite olemasolu ning materjalide rohkust. Kui minu ajal selgitati mingeid Maaga seotud protsesse, oli maksimaalne võimalus teemat illustreerida mingi skeem õpikus. Nüüdseks on meil olemas nii videod, mudelid kui ka virtuaalreaalsuse prillid, mis võimaldavad õpilasel protsessis sees olla. Selliselt pole minu ega õpiku seletused abstraktsed sõnad kusagil taustal, vaid õpilane saab ettekujutuse, kuidas võiks mingi protsess toimuda. Kõige suuremaks pudelikaelaks enda jaoks pean suuri klasse. Kui mul on klassis üle 20 õpilase, on raske jõuda abivajajate või nendeni, kellel puudub huvi. Suurte klasside puhul muutuvad väga ajamahukaks suuremad projektid või ülesanded, mida mul tuleb hindama hakata. 

“Faktiteadmised ei ole minu jaoks peamised.

Kuidas hoiate faktiteadmiste ja teadusliku mõtlemise tasakaalu? Mis on need 2–3 võtet, millega teaduslikku mõtlemist treenite? 

Ma rõhutan oma õpilastele, et faktiteadmised ei ole peamised, sest tänapäeva maailmas saad faktid teada 2–3 klõpsuga. Proovin õpetada selgeks peamised põhitõed ning seejärel loogika, kuidas neid õppimisel rakendada. Üks lihtne põhinipp on küsida hästi palju miks-küsimusi ning seejärel suunata õpilane vihjetega õigele teele. Tihti küsivad õpilased minult ülesannete vastuseid, mille peale kasutan alati oma lemmikväljendit: „Ära anna mehele kala, vaid õpeta ta kala püüdma.“ Ka analüütilised ülesanded aitavad teaduslikku mõtlemist treenida. 

Tooge näide ühest tunnist või õppetsüklist, mis teie hinnangul töötab eriti hästi. Mis seal täpselt toimub (algülesanne, tegevus, arutelu, kokkuvõte) ja miks see õpilasi käivitab?

Hea näide on kaardiõpetuse teema. Üldiselt kulub mul 7. klassis selle õpetamiseks 2–3 kuud. Alustame täiesti algusest: ilmakaared, kaartide ajalugu, kaarditüübid, mõõtkavad, koordinaadid ning kuidas kaarte kasutada. 

Iga alateemat õpetan eraldi plokina ning nende õpetamise ajal on nii tahvlil kui seintel õpilaste jaoks „spikrid“. Hiljem on kinnistamiseks ülesanded. Kui tunnen, et klass on saavutanud teemade õppimisel teatud taseme, siis lasen neil teha plakati ühe riigi geograafilisest analüüsist. 

Plakatite tegemine meeldib enamikule õpilastele. Olen alati välja toonud ka kohustuslikud kriteeriumid, millele need peavad vastama.

Kuidas teete katseid ja uurimuslikku õpet nii, et see oleks õpilasele jõukohane? Millised on teie „odavad, aga mõjusad“ katseideed? 

Uurimuslikku õpet saab hästi rakendada näiteks ilma ja kliima temaatika õpetamisel. Internetis on väga palju kliimaga seotud kaarte, tabeleid ja skeeme. Proovin ehitada uurimuslikud ülesanded üles selliselt, et neid oleks võimalik teha ka telefonis, juhul kui õpilastel arvutit pole. Kasutades konkreetseid andmebaase või lehekülgi (näiteks
ilmateenistus.ee), välistan võimaluse, et õpilane küsib vastuseid AI-lt ning kopeerib need hiljem mulle. Tulevikus soovin teha rohkem katseid, milles õpilased peavad käed külge panema. Näiteks vee kolme oleku või päikesekiirguse neeldumise ja peegeldumise õppimisel. 

Kuidas hindate nii, et hinnang ei muutuks ainult „õigeteks vastusteks“ testis? Mida hindate uurimistöö/katse puhul (küsimus, meetod, andmed, järeldus, arutelu, vigade analüüs)? 

Mulle meeldib lisada kontrolltöödesse palju skeeme, millest vastused on tuletatavad. Ma ei palu õpilastel ülemäära asju pähe õppida, vaid rõhutan vajadust ülesandeid tunnis kaasa teha. Kui nad on need juba korra läbi teinud, ei ole töö nende jaoks raske.

“Minu põhinipp on küsida hästi palju miks-küsimusi.

Hindan pingutust rohkem kui õiget vastust, eriti õpilaste puhul, kelle emakeel pole eesti keel. Kui lahenduskäik on hästi selgitatud või põhjendatud, aga vastusega natuke eksitud, on see minu silmis juba poolt punkti väärt. Pean olulisemaks vastuste põhjendamist kui ühesõnalisi õigeid vastuseid. Tihti tundub mulle, et õpilased ajavad õigeid vastuseid taga ka kohtades, kus eksimine on vajalik. 

Mis roll on loodusteaduste õppimisel digivahenditel ja tehisarul? Kuidas kasutate (või ei kasuta) AI-d, simulatsiooni, andmekogureid, sensoreid või äppe – ja kuidas tagate, et õpilane mõtleb ise?

Digivahenditel on loodusteaduste õppimisel väga suur roll. Esiteks on väga paljud andmebaasid, kaardid, skeemid ja animatsioonid digitaalselt kõigile kättesaadavad ning lisavad õpetamisele väärtust. Samuti võimaldavad need ülesandeid mitmekesistada ning lasta õpilastel teha iseseisvaid miniprojekte.

Kahjuks näen tehisaru loodusteaduste õppimisel praegu probleemina, sest minu arust õpilased ei oska ega taha kasutada seda õigesti. Näen AI kuritarvitamist. See ei aita teadmistel ega oskustel areneda, vaid lõikab õppimises nurki. Minu kogemuste põhjal esitab õpilane tehisarule küsimuse ning kopeerib saadud vastuse mulle, ise seda läbi lugemata. Kohati jäetakse isegi font ja taustavärv samaks, mis ChatGPT ette annab. Kuna annan geograafiat peamiselt põhikoolis, kus on vaja baasteadmised omandada, siis praegu ma õppetöös AI kasutamist ei soovita. 

Praegu tundub mulle AI õppetöös nagu võidujooks õpilaste ja õpetajate vahel – kes keda üle kavaldab. Selle vältimiseks kasutan andmebaase ja veebilehti, kus peab ise vaatama ja otsima. 

Kuidas toetate väga erineva tasemega õppijaid samas klassis? Palun tooge konkreetsed näited: mida teete HEV-õpilaste ja mida andekatega? 

HEV-õpilasi ja andekaid toetan üsna samamoodi – toon nad endale võimalikult lähedale (ette ridadesse istuma, HEV-õpilased pigem mulle lähemal, andekad nende ümber). Mõlema õpilastüübi puhul on kõige tähtsam luua turvaline ja mõnus õpikeskkond. Oluline on kuulata nad ära ja selgitada välja nende huvid. Kui nad seostavad õpitavat oma huvidega, on mul pool tööd juba tehtud. 

HEV-õpilastele on oluline teha õppimisel erisusi. Selleks on vaja teada, kuidas õpilane mõtleb ning milleks on ta võimeline. Andekatele õpilastele pakun lisaülesandeid, üritusi ning võistlusi, kus nad saavad oma teadmised ja oskused proovile panna. 

Kuidas seote loodusteadust päriselu teemadega, mis õpilasi kõnetavad? Milliseid teemasid peate praegu koolis kõige pakilisemaks? 

Seon geograafiateemasid väga palju päriseluga, sest looduses on kõik omavahel seotud. Oleneb ka klassiastmest. Ma ei hakka selgitama 7. klassi õpilastele energeetikat, kui neil puuduvad arusaamised kaardilugemisest, rahvastiku tihedusest ja mingi riigi eripäradest. Küll aga proovin tuua palju näiteid päriselust ning oma isiklikest kogemustest. 

Kõige olulisemaks teemaks pean praegu kliimat ja valeinfot. Kliimamuutust ja valeinfo levikut saab kasutada nii atmosfääri, hüdrosfääri kui inimgeograafia teemade õpetamisel – statistika ja kindlad mõõtmistulemused on tunduvalt konkreetsemad kui onu Heino Facebooki-postitus. 

Kuidas selgitate õpilastele, mis on usaldusväärne teadusinfo ja mis mitte? Mis on loodusteaduste tunnis teie meediapädevuse tööriistad? 

Tavaliselt näitan suurelt ekraanilt, kuidas kasutaksin ülesande lahendamisel teatud infot. Alusandmed saab lugeda kaartidelt. Tihti on õpilased öelnud, et nägid TikTokis mingi teema kohta videot. Siis ongi minu roll anda selle kohta selgitus või lükata see teadmine ümber ning suunata õpilane õigele teele. 

“Põhikooli geograafia õppekava on liiga mahukas.

Kui õpilane kirjutab töös väga absurdse info, palun tal esmalt öelda, kust ta selle sai, ning selgitan talle, miks see on vale ja kuidas tulevikus saaks paremini teha. Rõhutan, et iga infokildu tuleb vaadata kriitilise pilguga. Selle jaoks on head tõene/väär-ülesanded. Levib väga palju valeinfot, eriti sotsiaalmeedias. Noored ei oska ega taha igat infokildu kriitiliselt analüüsida. Näitan siin õpetajana eeskuju. 

Kui saaksite riigi tasandil muuta kolme asja, mis aitaksid loodusteadusi paremini õpetada, siis mis need oleksid? 

Esiteks vähendaksin õppekava mahtu, et õpilased saaksid kvaliteetsemaid ja sügavamaid teadmisi. Kui baasteadmised ja -oskused on head, on muu info hõlpsasti ja loogiliselt tuletatav. 

Põhikooli geograafia õppekava on liiga mahukas. See tingib minu arust selle, et hinded ja õiged vastused on tähtsamad kui teadmised ja õppeprotsess ise. 

Sooviksin loodusteadustes rohkem praktilist suunitlust. Näiteks võiks riik kohustada tegema praktilist välilaagrit, kus õpilased saavad õpitut rakendada mõõtes, analüüsides, katseid ja esitlusi tehes. See oleks eksami eest ning võtakski kokku kolme aasta põhikooli materjali. Seda eriti olukorras, kus enamik Eesti rahvast elab linnalises asulas ning side loodusega on üha lõdvem. Eelmisel aastal käisin ekskursioonil ning kui üks 7. klassi poiss nägi mind hapuoblikat söömas, küsis ta, miks ma muru söön ja kas see pole ohtlik. 

Tahaksin võimalust külastada eri loodusvööndeid ning panna õpilased päevaks elama keskkonda, mis erineks Eesti omast täiesti. Nii kasvaks nende empaatiavõime ja nad vaataksid maailma avarama pilguga. Aga pean seda ideed utoopiliseks.