• Riigi huvihariduse ja -tegevuse toetus ei tohi kohalikele omavalitsustele väheneda. Fookuses peavad olema teenuse kvaliteet, ligipääs ja motiveeritud õpetajad. Lisaks tuleb ka huvihariduses üle minna eesti keelele.

Eelmisel nädalal esitletud inimarengu aruanne „Haridus ühiskonna peeglis“ annab ausa ja vajaliku pildi Eesti hariduse seisust, sh huvihariduses toimuvast. Aruanne näitab, et huviharidus ja -tegevus ei ole pelgalt vaba aja sisustamine, vaid üks mõjusamaid hariduslikke ja sotsiaalseid investeeringuid, mis parandab õpitulemusi ja vähendab noorte riskikäitumist.

Paraku ei ole huviharidus kõigile võrdselt kättesaadav. Aruande andmetel osalevad huviringides märksa sagedamini kõrgema sissetulekuga perede lapsed, samal ajal kui madalama sissetulekuga peredes jääb osalus oluliselt väiksemaks. Eriti murettekitav on olukord teismeliste seas. 16–19-aastastest osaleb huvihariduses vaid umbes veerand. Samuti ilmneb tugev regionaalne lõhe: maapiirkondades on huvihariduses osalejaid märksa vähem kui linnades. Aruanne toob välja, et kui linnades ja väikelinnades osaleb huvihariduses üle poole lastest (vastavalt 51% ja 52%), siis maal elavate laste seas vaid 31%. Põhjused on teada – kaugus, transpordiprobleemid, piiratud valik ja perede rahavõimalused.

16–19-aastastest osaleb huvihariduses vaid umbes veerand, maapiirkondades märksa vähem kui linnades.

Need ei ole pelgalt statistilised näitajad. Aruanne osutab selgelt, et koolitee katkestajaid on rohkem nende noorte seas, kes huvihariduses ei osale. Samuti pannakse enamik noorte õigusrikkumisi toime just koolivälisel ajal. Seetõttu tuleb huviharidust käsitleda mitte kulu, vaid ennetusmeetmena, mille mõju ulatub haridusest turvalisuseni.

Tean huvihariduse mõju isiklikust kogemusest. Algklassides ei olnud ma edukas õpilane ning minu haridustee prognoosid olid pigem tagasihoidlikud. Kuid kooli kõrvalt tegutsesin näiteringis ja ansamblis, hiljem lisandusid kunstikool, täppisteaduste kool, looduskool ja õpilasesindus. Just huviharidus andis vajaliku enesekindluse, loovuse ja oskuse suhelda ning see kandus otseselt üle ka tavakooli. Keskkooli lõppedes avanes mul võimalus valida mitme ülikooli vahel. See kogemus ei ole erandlik – usun, et sarnaseid lugusid on Eestis tuhandeid.

Huviharidus ei toeta üksnes üksikuid lapsi ja noori. See loob aluse ka meie kultuuri kestlikkusele, kasvatades nii tulevasi loovisikuid kui ka teadlikku publikut. Just seetõttu vajab huviharidus teadlikku ja pikaajalist poliitilist tähelepanu, sest lisaks meie laste ja noorte tulevikule hoiab ta meie identiteeti.

Ettepanekud, et huviharidus oleks kõigile kättesaadav

Mida teha selleks, et huviharidus oleks kättesaadav? Esiteks keelereform tuleb teha ka huvihariduses ja -tegevuses. Nii nagu oleme seadnud eesmärgiks eestikeelsele õppele ülemineku üldhariduses, tuleb sama põhimõte rakendada ka huvihariduses. Riik ja omavalitsus peab toetama vaid neid huvikoole, kus õpetatakse eesti keeles. See loob toetava keelekeskkonna ja panustab eri emakeelega noorte lõimumisse. Tulevikus tõstab aga kõigi noorte konkurentsivõimet tööturul.

Keelereform tuleb teha ka huvihariduses ja -tegevuses. Riik ja omavalitsus peavad toetama vaid neid huvikoole, kus õpetatakse eesti keeles.

Teiseks, huvihariduse ja -tegevuse toetus kohalikele omavalitsustele peab taastuma ettenähtud mahus. Kui toetus loodi pea kümme aastat tagasi eesmärgiga suurendada mitmekesisust ja toetada eelkõige maapiirkondi, siis praeguseks on selle maht oluliselt kahanenud: algselt 15 miljonilt 9,2 miljonile ehk kogusumma on varasemast üle kolmandiku võrra väiksem!

Lisaks tuleb üle vaadata toetamise eesmärk. Pelgalt uute huviringide lisamine ei taga jätkusuutlikkust. Fookuses peavad olema teenuse kvaliteet, ligipääs ja motiveeritud õpetajad. Kuna maapiirkondades pääsevad lapsed ja noored huviharidusele ligi märgatavalt halvemini, siis tuleks kaaluda maapiirkondade toetamise suurendamist, et tekkinud lõhesid leevendada. Lisaks toetusele tuleks kaaluda palgatoetuse laiendamist lisaks treeneritele ka kvalifitseeritud huvihariduse õpetajatele.

Oluline on kohalike omavalitsuste koostöö. Kõiki huviringe ei ole mõistlik igas koolis või omavalitsuses dubleerida – targalt korraldatud koostöö ja toimiv ühistransport võimaldavad lastel ja noortel jõuda sisuka tegevuseni ka siis, kui see ei asu kodu kõrval. Seega ei ole mõistlik ühest küljest kehtestada lastele ja noortele piletihindu, teisalt tuleb üle vaadata senine liikumise graafik.

Oluline on kohalike omavalitsuste koostöö. Kõiki huviringe ei ole mõistlik igas koolis või omavalitsuses dubleerida.

Huvihariduse kõrval ei tohi unustada sisukat huvitegevust. Nüüdisaegsed noortekeskused saavad olla palju enamat kui lihtsalt ajaveetmiskohad. Näiteks ettevõtlikkust toetavad keskused, kus noored saavad arendada ideid ja oskusi, loovad tugeva seose hariduse, tööelu ja kogukonna vahel.

Kui tahame vähendada hariduslikku ebavõrdsust, ennetada noorte riskikäitumist ja toetada regionaalset arengut, siis ei saa huviharidust käsitleda kõrvalise teemana. Igal lapsel ja noorel Eestis peab olema võimalik osaleda vähemalt ühes huviringis – sõltumata vanemate sissetulekust või elukohast. Huviharidus on investeering, mille kasu ulatub kaugele tulevikku. Meil on selleks olemas pikaaegsed traditsioonid, tublid õpetajad ja juhendajad ning võimas kogemus, et olla ka siin maailma parimad.