• Kui Jüri Käosaar teatas mullu sügisel Irene Käosaarele, et kandideerib Gustav Adolfi gümnaasiumi (GAG) direktoriks, soovis ema talle põnevaid väljakutseid. Ajakirjandus andis parajasti just tuld õppetegevusteks vanematelt raha kogumisele ja probleemi kajastamine sai tõuke GAG-ist. 

---

Irene Käosaar

• Alates 2022. a Narva eesti gümnaasiumi, Narva eesti põhikooli ja Narva vanalinna põhikooli direktor.

• Varem olnud integratsiooni sihtasutuse juhataja, HTM-i osakonnajuhataja,

• integratsiooni sihtasutuse keelekümbluskeskuse juhataja, Tartu Puškini gümnaasiumi eesti keele õpetaja.

Jüri Käosaar

• Alates 12. jaanuarist 2026 GAG-i direktor.

• Varem olnud Harku valla abivallavanem, Tabasalu gümnaasiumi õppejuht, Kindluse kooli õppejuht, Tallinna ülikooli kooliarenduse konsultant, Kiviõli 1. keskkooli õpetaja.

---

11 aasta eest „Noored kooli“ programmi kaudu Kiviõlis õpetajana alustanud Jüri Käosaar on olnud õppejuht Kindluse koolis ja Tabasalu gümnaasiumis ning lühikest aega ka Harku valla abivallavanem. 12. jaanuarist juhib 34-aastane Jüri Käosaar Eesti vanimat kooli, Gustav Adolfi gümnaasiumi.

Jüri ema Irene Käosaar, keda kutsutakse ka Eesti keelekümbluse emaks, sest ta on eri asutusi juhtides suure tüki oma elust just sellele valdkonnale pühendanud, on 2022. aastast Narva eesti gümnaasiumi direktor ning tema juhtida on piirilinna eesti hariduslinnakus veel kaks põhikooli.

Veebruari keskpaigas, kui Jüri Käosaar oli uude ametisse juba sisse elanud, leidiski aset kahe koolijuhi kahekõne, mis võttis varasematest vestlustest emotsionaalsema pöörde.

Jüri, olete sattunud koolijuhiks põneval ajal – reforme tuleb kui Vändrast saelaudu. Kui raske on sellistes oludes suure kooli juhina alustada?

Jüri Käosaar (JK): Mul puudub võrdlusmoment. Olen pea ees vette hüpanud, esimese kuu jooksul on midagi juba välja koorunud ja midagi on veel koorumata. Olen hariduses olnud kümme aastat ja rahulikku aega pole veel olnud. 

Kindluse kooliga alustasime enne koroonat ja peamine katsumus oli korraldada õppetööd olukorras, kus kõik jäid üleöö koduseks. Tabasalu gümnaasiumi minnes oli ikka veel koroona ja siis algas Ukraina sõda, tuli õpetajate streik. Aga mul on olnud rõõm töötada koolijuhtidega, kes on mind kaasanud. Praegu olen koolis, kus on välja kujunenud traditsioonid, mida on vaja mõtestada. 

“Iga laps väärib parimat. Nii need, kelle vanemad teenivad seitse Eesti keskmist, kui need, kelle vanemate sissetulek on alla keskmise. Võiks olla kokku lepitud, et kohustuslik haridus on tasuta ja sellesse kuuluvad ka õppekavaga seotud õppe- ja teatriskäigud ja muu sarnane.

Irene Käosaar

Sinul on juhtida mitu kooli, lisaks uuele riigigümnaasiumile kaks põhikooli. Kas tunned erinevust?

Irene Käosaar (IK): On erinevus küll. Põnev on alustada uues koolis, kus saad valida meeskonna, kellega kujundad väärtusruumi. Teistmoodi on liituda meeskonnaga, kellel on see juba kujunenud. Kuid oleme sinuga mõlemad seda tüüpi inimesed, kes ei lähe kohta, mis ei haaku meie arusaamadega.

JK: Kui ma otsustasin kandideerida, rääkisin pikalt eelmise koolijuhiga. Töö vallavalitsuses mulle meeldis, aga minu jaoks oli suur pettumus, et esimeses voorus ei leitud minu kunagisele koolile juhti. 

IK: Narva riigigümnaasiumi loomise teema oli minuga kaasas olnud juba kümme aastat – ajast, mil töötasin haridusministeeriumis ja hakati asutama riigikoole. Ütlesin juba siis, et kui Narva tuleb riigikool, kandideerin. Nii tegingi, kuigi mul oli integratsiooni sihtasutuse juhi kohalt raske ära minna, sest tundsin, et mul on sinna palju veel anda. Meeskond oli tugev, siht silme ees.

Ida-Viru koolijuhtide teema on valus, paljud neist pole ametisse saanud avatud konkursiga. Riigikoolid eristuvad, konkurents on seal aus ja tihe.

JK: Mäletan, kui küsisid minu ja venna käest nõu. Oleme oma peres töökohavahetustest alati rääkinud. Kui läksin koolist ära vallavalitsusse, küsisin ka sinu arvamust.

IK: Meil on olnud õnn kolmekesi koos kasvada – Jüri, Andres (Irene kosmosepsühholoogist vanem poeg, kes sõudis hiljuti üle Atlandi ookeani – toim) ja mina. Olen paljude asjade kohta nõu küsinud ja poegade arvamusega ka arvestanud. Kui asusin riigigümnaasiumi juhtima, küsisin Jüri käest nõu, sest tal oli riigikooli kogemus, ta oli meeskonnaliikmena Tabasalu gümnaasiumi üles ehitanud. Õppimine on olnud vastastikune.

“Peame läbi mõtlema, mis on lapsevanema võimalus, vabadus ja vastutus. Tahaks, et kõigil oleks võimalused. Kui suudame õpetajate palka vastavalt piirkonnale diferentseerida, ehk suudame diferentseerida muudki.

Jüri Käosaar

JK: Me ei räägi sellest, mida ja kuidas detailsemalt teha, vaid põhimõtetest ja väärtustest, meil on miks- ja kuidas-küsimused. Mõnes mõttes on meil sarnased ülesanded, aga see, millega iga päev tegeleme, erineb suuresti.

Tooge palun näiteid.

JK: Sarnane on näiteks see, kuidas koolikultuuri kujundada, aga ka hästi tehnilised küsimused – näiteks vastuvõtukorralduse detailid. 

IK: Erinev on keelekeskkond. Narva gümnaasiumis ja põhikoolides on oluline eesmärk luua eestikeelne keskkond, GAG-is pole vaja sellele mõeldagi.

GAG on üks neist koolidest, kus gümnaasiumiossa on tihe konkurents, akadeemilised nõudmised on väga kõrged. Narva eesti gümnaasiumi on tahtjaid oluliselt vähem. 

Erinevad on ka lapsevanemad. Olen olnud GAG-i lapsevanem ja tean nende ootusi. Narva lapsevanematel on teistsugused ootused lastele ja nende tulevikule. Aga mõlema kooli keskmes on õpilane. Püüame toetada neid, kes meil on, ja nii palju, kui suudame, et nad jõuaks oma elus järgmisse etappi. 

Tegevused sõltuvad õpilastest. Kurikuulus GAG-i rahastamisskandaal ei puuduta meid üldse, sest me ei võta vanematelt raha. Õpilaste sotsiaalmajanduslik taust on erinev, meil ei teki küsimustki. Aga ma saan aru, miks GAG-is
see küsimus tekib. Ma ei oska öelda, kumb lähenemine on õige, kumb vale. 

Ka inimarengu aruandest tuleb välja hariduse kihistumine – meie haridussüsteem pole nii tore, kui PISA testid näitavad. On neid, kes lendavad satelliidina ees, ja neid, kes on eri põhjustel neist kaugel maas. Üks põhjus ongi sotsiaalmajanduslik olukord. On vahe, kas õpid Tallinna vanalinna kaunis hoones, koolis, millel on sajanditepikkused traditsioonid, või Narva gümnaasiumis, kus 95% õpilastest on vene taustaga ja inforuum, aga ka eesti kultuuriruumiga kohanemise määr ja enesehinnang on teistsugused.

JK: Hoolimata erisustest on mured sarnased: õpetajate järelkasv, läbipõlemine, koormus, õpilaste valikud, nende vabadus, vaimne tervis, tehnoloogilised probleemid. Olud me ümber on erinevad, aga põhimured sarnased.

Tõsi, paljud minu tööga seotud probleemid on sellised, mida iga teine juht tahaks endale. Aga ärge tahtke! Täpsemalt ma sellest praegu veel ei räägi.

Rahastamisteema puhul võib ju mõelda, et selline probleem on tore, aga kas koolijuhid peaksid üldse sellega tegelema? Olen töötanud Kiviõli koolis neli aastat ja saan Narva olukorrast ülihästi aru. 

GAG-i lapsevanema kaebusest alanud rahastamise teema paisuski suureks, ministeerium sekkus ning keelas vanematelt õppekäikudeks raha küsida.

JK: Me peaks selle teema Eestis selgeks rääkima. Nüüd tuli juhendmaterjal, mis annab raamistiku. Iga päev kaks korda loen, et saada aru, miks oleme fookuses. Aga teisest küljest peame läbi mõtlema, mis on lapsevanema võimalus, vabadus ja vastutus. Kas tõmbame piirid? Kardan, et see läheb halli alasse, kardina taha. See on filosoofiline arutelu. Pigem tahaks, et kõigil oleksid võimalused.

Kui suudame õpetajate palka vastavalt piirkonnale diferentseerida, ehk suudame diferentseerida muudki.

IK: Iga laps väärib parimat. Nii need, kelle vanemad teenivad seitse Eesti keskmist, kui need, kelle vanemate sissetulek on alla keskmise.

“Meil on olnud õnn kolmekesi koos kasvada: Jüri, Andres (Irene kosmosepsühholoogist vanem poeg, kes sõudis hiljuti üle Atlandi ookeani – toim) ja mina. Olen paljude asjade kohta poegadelt nõu küsinud ja nende arvamusega ka arvestanud.

Irene Käosaar

Võiks olla kokku lepitud, et kohustuslik haridus on tasuta ja sellesse kuuluvad ka õppekavaga seotud õppe- ja teatriskäigud ning muu sarnane. 

JK: GAG-is pole esimesse klassi konkurentsi, meil õpivad ka piirkonna lapsed. Meie koolis ei käi ainult esimene Eesti, aga adun, et see piirkond on teistsugune kui Narvas.

IK: Narvaski on väga hästi teenivaid lapsevanemaid. Ent meil kulub rohkem raha ja aega selleks, et võimaldada noortele teatris ja muuseumis käia. Sellega kaasneb buss, toitlustamine, aega kulub 8–9 tundi.

Erinevus ongi rohkem piirkonnas, mitte vanemate palgas. Saarlased rääkisid, et nemad peavad Tallinna minnes veel ka ööbima. Natuke kajastub see koolide riiklikus rahastamises, aga kaugeltnurga noorte harimise kulusid siiski ei kata.

Kui GAG-i eelmine juht kuue aasta järel lahkus, ütlesid mitmed koolijuhid, et seda kooli ongi raske juhtida, sest vilistlaste surve on tugev.

JK: Kui loome kuvandi, et meil on koole, mida on väga raske juhtida, siis miks peaks kainelt mõtlev inimene sinna üldse kandideerima? Minult ongi palju küsitud, kas ma kukkusin pea peale.

Olen kuu aega ametis olnud, aga ei ole läbi põlemas ega tunne, et on väga keeruline ja raske. On põnev ja huvitav. Majas on inimesed, kes toetavad mind. Olen vilistlastelt küsinud, mis on nende ootused. Ütlevad, et ela sisse ja siis räägime, kuhu tahad jõuda, ja kui vaja, tuleme appi.

Arvan, et kõigi koolide vilistlased ootavad, et nende koolil läheks hästi. Et olen ise GAG-i vilistlane, on kapital. Õpetajate ja huvigruppidega on lihtsam suhelda, kui tean, milline on kooli vaimsus.

Kui ütlen, et olen GAG-i juht, löövad paljud selja sirgu – see on minu jaoks hästi naljakas. Koolil on oma aura. Nüüd tuleb olla see, kes seda väärtust kannab.

Minu pani sellesse kooli lapsevanem, kes tahtis lapsele parimat – aga laps ei tahtnud sinna minna. Ma pole ainus selle pere laps, kes niimoodi arvas! Aga arvan, et see on minu elu üks parimaid otsuseid. Läksin progümnaasiumisse. Siis olid veel katsed, aga enam pole.

Valutan südant, et paneme palju rõhku HEV-õpilastele, kellel on õppida raske, aga need, kellele riiklik õppekava on lihtne, on ju ka erivajadusega. Nad lähevadki koolidesse, kus oodatakse rohkem, kui õppekavas ette nähtud. Paneme nende toetamisele liiga vähe rõhku.

Näen kodus kuueaastast, kelle matemaatikahuvi on suurem kui tema vanuses tavaliselt. 

IK: Viimasel ajal räägitakse palju kooli ülesannetest. Osa asju on koolijuhi rida. Aga õpetajate peale on pandud hästi suuri lootusi. Koolis peaks justkui kõik maailma hädad ära lahendama. Näiteks vaimse tervise teema – me peaks õpilasi hoidma turvalises ja toredas keskkonnas, kus vaimse tervise probleeme ei tekigi. Ja kui väljaspool kooli tekivad, siis suunama nad õigel ajal õigesse kohta. Miljon muud teemat veel. Lisaks peaks õpetaja suutma diferentseerida tööd 24 õpilasega klassiruumis. Aga kas õpetaja tunneb andekuse ära? Mida teha edasi? Kas anda andekale õpilasele kaks korda rohkem või keerulisemaid ülesandeid?

“Paneme palju rõhku HEV-õpilastele, kelles on õppida raske, aga need, kellele riiklik õppekava on lihtne, on ju ka erivajadus.

Jüri Käosaar

Õpetajad ei jaksa kõigega tegeleda. Oleme oma koolis teinud valikkursusi olümpiaadiks ettevalmistamiseks.

JK: Tuleb ka motiveerida. Võid olla andekas ja kiire taibuga, aga pead tahtma teha ka palju tööd. Olen oma matemaatikaõpetajalt küsinud, kuidas ta hakkama sai, kui klassis olid need, kes tegid riigieksami maksimumpunktidele, ja minusugused, kelle tulemus oli kaks korda madalam.

Ütlesite, et läbipõlemist pole uues ametis veel kogenud. Kas varem olete?

JK: Mul on olnud mehhanismid ja elulised iseärasused, mis pole lasknud läbi põleda. Tabasalu riigigümnaasiumi esimesed kaks aastat olid keerulised nii töö- kui eraelus, aga need katsumused tasakaalustasid üksteist. Ei olnud võimalik panna kogu energiat kumbagi kohta. Öösel olid erivajadusega tütrega seotud mured, päeval koolis hoopis teised asjad. Nii veidralt, kui see ka ei kõla, oli see tasakaalustav. Tuli jaksata, teist varianti polnud. 

Võib-olla ma praegu pelgan, et oma idealismiga olen võtnud liiga suure ampsu. Panin kirja asjad, millega peaksin tegelema ja mille peale mõtlema, ja nägin, et järgmise viie aasta tööplaan on olemas. 

IK: Minu eelis Jüri ees on vanus. Olen saanud teha palju põnevat, mul on tohutult vedanud. Olen ehitanud üles keelekümbluskeskust ja -programmi, juhtinud ministeeriumis üldharidusosakonda, kui tuli uus riiklik õppekava ja gümnaasiumiastmes hakati minema üle eestikeelsele õppele. Integratsiooni sihtasutuses avasin keelemaju. Ja nüüd saan uut riigigümnaasiumi üles ehitada.

Olen jõudnud sinna, et oskan iseennast hoida, väärtustada, tekitada endale vaba aega ja öelda ei. Arvan, et meie tugevus on see, et toetame üksteist perekonnas väga. Oleme väga lähedased. Me küll ei helista üksteisele iga päev ega saa iga nädal kokku. Aga tean, et mul on seljatagune. See tunne on vahel olulisem. 

Mina pole läbi põlenud, aga saan väga hästi aru koolijuhtidest, kes seda on, sest vastutus õpilaste, õpetajate, lapsevanemate ja lähedaste ees on tohutu. Saan energiat õpilastelt. Kui saad osa kas või ühest eduloost, tuleb närvirakke juurde, mitte ei kao ära. See on koolis töötamise võlu: sul on koorem, aga saad ka vastu, kui õpilased võtavad sind omana – usaldatavad sind raskel hetkel. 

Aga ennast peab oskama hoida. Ma ei ütle, et olen seda kogu elu osanud, see on tulnud ajaga. Enam ei tööta ma nädalavahetuseti ega õhtuti. Olen koolis viimane, aga kui koju lähen, siis ma enam arvutit ei ava.

“Olen terve elu saanud emale oma asjadest rääkida. Kõike muidugi pole rääkinud ka.

Jüri Käosaar

JK: Eks ma ikka õhtul vaatan vahel, kas keegi on kirjutanud. Pole jõudnud prioriteete paika panna, järgnevad paar kuud veel ahmin kõike. Hea ajapiir on see, et lähen pojale lasteaeda järele. Kui mul poleks peret, oleksin juba välivoodi töö juurde toonud. Aga püüan anda endale rahu ja aega. Käin palju jooksmas.

Käisin „Noored kooli“ õpetajaile rääkimas ja nemad küsisid, kuidas ma ennast hoian. Rääkisin sama asja ja selle peale nad ohkasid: mitteläbipõlemine hakkab ikkagi demograafiast.

Mida panete teineteisele südamele?

IK: Tuleb ennast hoida. Nagu klassikudki on öelnud: muuda asju, mida saad muuta, ja ära püüa muuta seda, mida muuta ei saa. Ning oska neil vahet teha.

Olen proovinud aastakümneid seda tõde järgida. Viimastel aastatel oli keeruline periood, mil oli raske aru saada, kas olen õiges kohas ja teen õiget asja. See tuli paljuski tõsiasjadest, mida mina muuta ei saanud. Kui ma sellest aru sain, tuli tohutu kergendus. Nagu ütleb meie pere klassikust noorem vend: ära võitle ookeaniga!

JK: Kõlab ehk banaalselt, aga soovin sulle, et jätkaksid samas vaimus. Ole hetkes, väärtuspõhine. Mul on olnud elus lihtne, sest tean, et mul on ema, kellele alati toetuda ja kellelt nõu küsida. Mitte et ma kogu aeg küsiksin, aga see võimalus on olemas. Nii ägeda inimese peres on tore olla.

Mõtlen, kuidas oma poega niimoodi kasvatada, et meie vahel oleks side ja me ei kaoks paralleelmaailmadesse ära. Et laps saaks tulla ja öelda, kui tal on mure. Mina olen terve elu saanud emale oma asjadest rääkida. Kõike muidugi pole rääkinud ka. Kui vend otsustas kolme aasta eest üle Atlandi sõuda, tahtsin ka minna, aga ta ei võtnud, ütles, et emale ei saa nii teha ja ta ei taha riskida meievahelise suhtega. 

IK: Ma tean küll, et nad mulle kõike ei räägi. Nii peabki olema. Mul on hea meel, et pojad on parimad sõbrad. Mõlemal on olnud elus väga raskeid aegu, aga neil on ka teadmine, et vend on olemas, olgu või teisel pool ookeani.