• Eesti keele tundides võidutseb jätkuvalt õigekirjaõpetus, kirjutamisõpetuses domineerib tekstipaljususe asemel kirjand. Viimane teadussõna soovitab aga suunata õppijat rohkem ise mõtestama, millist keelereeglit konkreetne suhtlusolukord parasjagu vajab.

Et eesti keele ja kirjanduse õpetus oleks tõhus, ei ole tarvis jalgratast leiutada. Kuidas valida õppesisu? Kuidas teha keelenähtused ja keerukad poeetilised tekstid õppijale nähtavaks ja tähenduslikuks? Kuidas lähtuda õpilasest? Mida teha, kui õpilased lihtsalt ei loe ega huvitu kirjandusest? Mis siis, kui nad ütlevad, et eesti keelt oskavad nad nagunii, milleks seda õppida, see on ju nii-nii igav? Kuidas jõuda kõikide õpilasteni? Kogu see teadmine on olemas. Emakeeleõpetust on uuritud palju, rääkimata avastustest seoses õppimisega üldiselt.

Emakeeledidaktikutena on meie ülesanne vahendada teaduse viimast sõna, viia koolidesse parimad töövõtted, didaktilised põhitõed ja teaduspõhine metoodika. See kätkeb kolme alustala: õppimist, eesti keelt ja kirjandust. Need seob tervikuks didaktika, mis vahendab sügava õppimise viise, et kujundada õppijate teksti- ja kultuuritunnetust.

Emakeeleõpetuse kesksed murekohad ja sõlmküsimused on kõikjal maailmas sarnased: vananev õpetajaskond, muutunud tekstikasutustavad, keele- ja kirjandusõpetuse kaugenemine keele- ja kirjandusteadusest, tõhusate õpetamisvõtete vaevaline juurutamine, protsessikeskse kirjutamisõpetuse ja poeetikakeskse kirjandusõpetuse levitamine, multimodaalsete tekstide õpetamine, õpilaste arutlusoskuse toetamine ning õigekirjakesksus keeleõpetusel ja õpilastekstide hindamine, viimasel ajal mõistagi ka tehisaruga seotud teemad. Paljud neist on juba aastakümnetevanused, teised uued. Kuna meie siin Eestis pole ainsad, kes nende teemade üle pead murravad, on mõistlik uskuda teadust, selmet pidevalt tulekahju kustutada ja jalgratast leiutada.

Muutunud tekstiruum

Emakeeleõpetajaga kokkupuutumise hetkeks on õppija nutiseadet käes hoidnud sageli rohkem kui raamatuid. Ometi ei tee see nõudlikku tekstitööd võimatuks, sest tekstipaljusus lausa vohab eri meediumites. Meie valdkonna tekstid on kultuuriajakirjad ja meediatekstid, nüüdiskirjandus ja kirjandusklassika, laste- ja noortekirjandus ning avaliku suhtluse tekstid. Eesti keeles pigem pragmaatilise, kirjanduses esteetilise funktsiooniga tekstid. Mida laialipillutatum tekstiruum on, seda enam tuleb emakeeleõpetajal ühtset tekstiruumi ehk kultuuriruumi tunnis kujundada.

“Nii nagu ei loeta enam ühetaolisi tekste, ei peaks ühetaoliselt ka kirjutama.

Kui kuuleme juttu, et noored ei oska midagi, soovitame õpilaste varasema tekstikogemuse kohta uurida, ehitada seoseid tuttava ja uue vahele. Keeruka artikli lugemiseks tuleb see kuidagi seostada tema maailmaga. Suuname tekste korduvalt üle lugema, kord ühest, kord teisest aspektist, kihte ükshaaval lahti koorima, kuni jõutakse teksti tuumani.

Tekstikesksuse põhimõte

Emakeeledidaktikas tähendab tekstikeskne õpetus, et keelt ja kirjandust õpitakse tekstide toel ja tekstidest lähtuvalt, nende kaudu avatakse keelesüsteem. Seejuures ei mõtestata teksti üksnes mõtete vahendajana, vaid vaadeldakse viise, kuidas tekst toimib ja toimub, millised on keelevalikud, milline on poeetika ehk kuidas keel teksti kannab. Liikuda saab konkreetsest nähtusest (näiteks nagu rindlause koma või personifikatsioon) teksti juurde või vastupidi: peilida õpetatav keele- või kirjandusnähtus välja tekstist.

Emakeeleõpetuse tekstikesksuse põhimõte lähtub ideest, et keel toimib suhtluse teenistuses. Tekstide taga on inimesed, sest tekst on suhtlusakt ja suhtlusaktide kogum moodustab meie suhtlusruumi – kultuuri. Keele ja kirjanduse õpetus püüab tekst teksti haaval kultuuriruumis liiklemist õpetada: näidata eri tekste kui suhtlustoiminguid või kunstilisi sündmusi, mitte kui objekte, mida saab kuidagi „ära õppida“.

Nii nagu ei loeta enam ühetaolisi tekste, ei peaks ühetaoliselt ka kirjutama. Kirjandi kõrval tuleb laiendada kirjutamisrepertuaari ja anda õpilasele hääl, millega ühiskonnas ja kultuuris kõnelda. Tekstikeskne kirjutamisõpetus tähendabki suhtlust, selliste tekstide loomist, mida elus tegelikult vaja läheb. Mida eriilmelisemaid žanre nähtavaks teha, sügavalt mõtestada, lugeda ja kirjutada, seda sügavamalt mõistab õppija edaspidi ka teisi, senitundmatuid tekste.

Aeglane ja sügav õppimine on väärtus

Inimese aju on plastiline, tuleb vaid osata teadlikult seosevõrku ehitada. Ei maksa eirata põhilist tõde: õppimine on aeglane, sügavale jõudmiseks on vaja liikuda edasi sammhaaval, aste-astmelt.

“Õigekirjast tähtsamalgi kohal on grammatika, iseäranis lauseehitus.

Ühe tunni jooksul on võimalik õpilaste keelekogemust rohkem mõjutada, kui õpetaja arvata oskab. Pidevad jutud ajanappusest juhivad tähelepanu kõrvale ajalt kui väärtuselt. Paljud meist on koolis kogenud kiirustamist, fragmentaarsust. Õppejõududena tuleb sageli üliõpilastelt vanad arusaamad maha raputada ja tegelda ümberõpetusega, mille esimene samm on tempo aeglustamine, õppijast lähtumine. Kui klammerdutakse õppesisu külge, siis õpilane ei arene. Kui keskmesse võetakse iga ainulise õppija areng, jõutakse sügavate tulemusteni. Soovitame õppeprotsessi planeerides alati küsida, mille võrra on õpilane selle tunni järel rikkam inimene. Ja mitte üksnes tunni lõppedes, vaid ka kahe kuu või aasta pärast.

Teine võtmeküsimus on õpilase aktiveerimine, toetamine ja võimestamine. Õpilastele tuleb näidata, kuidas keele ja kirjandusega dialoogi astuda, milliste lugemis- ja kirjutamisstrateegiatega tekstile läheneda, kuidas toimida ühes, kuidas teises suhtlusolukorras. 

Passiivsest keeletarbijast teadliku keelekasutajani

Tekstikesksuse põhimõttest hoolimata võidutseb eesti keele tundides jätkuvalt õigekirjaõpetus, kirjutamisõpetuses domineerib tekstipaljususe asemel kirjand. Muidugi tuleb ka õigekirja õpetada, kuid viimane teadussõna soovitab suunata õppijat rohkem ise mõtestama, millist keelereeglit konkreetne suhtlusolukord parasjagu vajab. Õigekiri on tekstikeskses vaates vaid teksti pindmine kiht, esmajärjekorras vajavad tähelepanu teksti suhtlusolukord, ülesehitus, lausestus ja sõnavalik ning alles siis on mõistlik tegeleda sõnumi korrektseks lihvimisega. Seejuures on tähtis õppija enda otsustus, teksti üle arutlemine kaaslastega ehk keelendamine. 

“Julgustame tekstides tuhnima ja rahulikult nende kallal pusima.

Õigekirjast tähtsamalgi kohal on grammatika, iseäranis lauseehitus. Tänapäeva suhtlusruum on fragmenteeritud, tekstid aina lühemad ja mõttetervik sünnib tihtipeale visuaalse, tekstuaalse ja verbaalse koostoimes. Tervikmõte – lause – vajab rohkem tööd: loetud lausete uurimine, enda lausete vormimine ja sättimine võiks käia käsikäes mis tahes kirjutamisülesannetega. Igasuguse teksti kirjutamisega saab alati siduda sisemised keelekihid ehk ülesehituse, lausestuse, sõnavaliku ja õigekirja.

Poeetikakeskne kirjandusõpetus

Kui õppimine on aeglane protsess, siis ilukirjandusteosesse sukeldumine nõuab iseäranis palju aega ja pingutust. Nii ei ole mõtet näiteks küsida, kas üks või teine teos on õpilasel loetud, sest n-ö läbilugemine pole kirjandusõpetuse siht. Siht on rikastada õpilase häält, kirjandus- ja kultuuriteadlikkust, juhatada ta poeetilisse aegruumi sammhaaval.

Mitmesugused lugemisfookused ja tegevused, mis aitavad teksti üha uuest küljest avastada, ning asjalik tagasi- ning edasiside õpetajalt ja kaasõpilastelt, pidevad peatumised ja arutelud loovas ning turvalises keskkonnas aitavad süveneda. Nii jõutakse lõpuks ka ilukirjandusteose nautimiseni, mis on isiklik ja intiimne. Selleks peaksid kõik õpitegevused olema valitud õpilase vaatenurgast lähtudes.

Hoolimata muutunud tekstiruumist ja paljudest nõudmistest õpetajatöös julgustame õpetajaid suunama õpilasi tekstides tuhnima ning rahulikult nende kallal pusima, sest vähem on rohkem.