• Tartu Forseliuse kooli eripedagoog ja tugiõppe juht Eva Kõrgmaa ütleb, et koolitatud tugiisik tunneb last ja tema vajadusi kõige paremini, kuid peab oma tööd tegema nii, et ülejäänud klassi elurütm ei saaks häiritud.

Kui olukorda üldistada, siis milline tugiisikute tase teie hinnangul on?

Tugiisikuid on koolides äärmiselt vähe. Esmalt oodatakse, et haridussüsteemis leitakse tuge eelkõige abiõpetaja näol. Tugiisikud tegelevad lastega koolivälisel ajal. Suurim vajakajäämine on arvamus, et koolis peaksid tegelikult tugiisikut vajavad lapsed ise või teiste tugedega toime tulema. Tegelikult on palju häid praktikaid, kus tugiisiku kaasamine on põhjendatud. Näiteks liikumispuude, diabeedi, tõrges-trotslike, autistlike ja mitmete teiste eripärade puhul

Kas õpetajatel on praegu piisav ülevaade sellest, mida tugiisik tegema peab?

Õpetajad teavad, et tugiisik on määratud ühele lapsele. Üldiselt teevad õpetajad olenevalt laste vajadustest tugiisikuga kokkulepped, mis osas last toetada. Oluline on vältida üleklassilise töö segamist. Tugiisik peaks suutma last toetada nii, et tema tegevus ei sega õpetajat ja ülejäänud klassikaaslasi. Oluline on, et tugiisik oma tegevusega ei suurendaks õpitud abituse kasvu ehk kõigega, millega laps ise hakkama saab, peaks ka laps ise tegelema ja kindlasti ka pingutama. Ülesanded erinevad kooliti kindlasti seetõttu, et tavakoolides on tugiisikuid minimaalselt, kuid erikoolides kindlasti palju rohkem ning erinevatel põhjustel.

Kui vaadelda olukorda lapse ja tema vanemate vaatenurgast, siis mida teha, et abi jõuaks lapseni siis, kui seda vaja on, mitte hilinenult ja probleemide süvenedes? 

Vanemaid on väga erinevaid. Näiteks liikumispuudega või mõnede somaatiliste terviseprobleemidega laste vanemad tahaksid ise lapsele tugiisiku kooli kaasa saata, aga seda enamasti ei rahastata. Kui laps vajaks tugiisikut oma vaimse tervise eripäradest tulenevalt või raskused on ilmnenud alles koolis, siis pigem ollakse eitavas faasis pikemalt. Abi jõuaks peredeni kiiremini kui oleks ühtne juhtumikorralduse süsteem, kus reaalselt keegi süsteemi tundev inimene võtab aega ja juhendab neid toimetama ja abi otsima. Paraku jäävad pered tihti üksi, kuulevad killukesi siit ja killukesi sealt, aga ei pruugi ise osata asju ajada.

Kas on ette tulnud, et HEV-last stigmatiseeritakse klassis – peetakse „lolliks”, „hulluks” – kuna temaga on koolis kaasas tugiisik? Mida saaks teha õpetaja, et selliseid eelarvamusi vältida?

Kui lapsel on tugiisik kaasas mõne välise eripära tõttu, siis on stigmatiseerimist äärmiselt vähe, pigem üldse mitte. Selleks, et stigmatiseerimist vältida, lepivad vanemad ja õpetaja omavahel kokku, kuidas tervele klassile tugiisikut ja tema rolli tutvustada. Vahel räägib laps ise, mis tema terviseprobleem on, näiteks tutvustab oma haigust ja siia räägitakse juurde, et ta vajab tugiisiku abi. Kui tugiisik on lapsel käitumise eripärade tõttu, siis lähenetakse mitmel moel. Vahel on ta nn varjatult tugiisik ühele lapsele ja klassile tutvustatakse teda kui abiõpetajat kõigile, et tegelikult tugiisikut vajav laps ei tunneks ise eristumist. Kui tugiisik on lapsel näiteks juba enne kooli olemas ja tuleb temaga kooli, siis laps jätkab temaga koostööd ja ka klassile tutvustatakse tugiisikut kui konkreetse lapse toetajat. Variante on veelgi. Kui lapse vaimne võimekus on eakohane, siis mingist vanusest hakkavad nad ise tugiisikut häbenema ja ei soovi, et neid enam saadetaks.

Kui suur on vahe seaduse ja reaalsuse vahel, kui asi puudutab HEV-lapse toetamist õppetöös? Milline on bürokraatlik jada, mille lapsevanem läbi peab tegema ning kas varitseb oht, et ta seetõttu abi taotlemisest üldse loobub?

Bürokraatlik jada on tohutu. Kui lapsel on tuvastatud puue ja ka tugiisiku vajadus, siis saab seda teenust kasutada koolivälisel ajal. Kui soovida tugiisikut kooli, siis peab haridusasutus tegema eelnevalt ära kõik võimalikud muud katsed lapse toetamiseks, aga siis võib juba olla kõik keerulisem. Lapse käitumine võib olla temaga katsetamistest oluliselt trotslikumaks muutunud. Koolil pole võimalik inimeste palkamisega lotot mängida, kas üks või teine teenus sobib. Enamasti on vanemad nõus oma lapsele tugiisiku kooli kaasa saatma, aga teekond selleni on pikk.

Lisaks mainin, et tugiisikuid on praktiliselt võimatu leida madala töötasu tõttu. Pered leiavad tihti tugiisiku tuttavate kaudu või tudengite seast. Sugulussuhtes olev tugiisik võib olla liiga lapse poole kaldu ja märgata õpetajate tegevustes vigu, mida tegelikult seal ei pruugi olla. Noored vajavad palju juhendamist, kuid on pigem hästi juhendatavad. Vanemad inimesed kipuvad võtma liiga nö „vanaema“ rolli ja üle hoolitsema.