• Tallinnas Kultuurikatlas peetud 16. õpetajaameti rahvusvahelise tippkohtumise (ISTP) pressikonverentsil jäi kõlama sõnum: õpetaja roll ei muutu vähem oluliseks ka tehisaru arenedes. 
• Pigem vastupidi – õpetajalt oodatakse üha enam otsustusvõimet, oskust teha koostööd ja hoida õppimine inimlikuna. Samas erinesid riikide vaated sellele, kui kiiresti ja milliste reeglitega tehisaru kooli tuua.

Pressikonverentsil võtsid sõna haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, Eesti haridustöötajate liidu esimees Reemo Voltri, OECD hariduse ja oskuste direktor Andreas Schleicher ning ülemaailmse haridustöötajate ametiühingute katusorganisatsiooni Education International peasekretär David Edwards. 

Kolme päeva jooksul arutati õpetajaameti tulevikku, õpetajate professionaalset autonoomiat, töökoormust ja tehisaru kasutamist hariduses ning külastati Eesti koole ja lasteaedu. Nii ministrite, ametnike kui ka õpetajate esindajate sõnavõttudest joonistus välja, et riigid võivad liikuda eri tempos, kuid hariduse keskmes nähakse jätkuvalt õpetajat.

Kristina Kallase sõnul jäid tippkohtumisel osalenud delegatsioonidele Eesti koolidest kõige enam meelde just õpetajate ja koolide iseseisvus ning professionaalne tegutsemisruum.

“Õpetaja roll muutub tehisaru tulekuga veelgi olulisemaks.

Kristina Kallas

„Kõige olulisem tagasiside, mida külalistelt kuulsime, puudutas seda, kui palju vabadust on Eesti koolidel ja õpetajatel teha sisulisi pedagoogilisi otsuseid,“ ütles Kallas. Tema sõnul torkas see silma nii lasteaedades, üldhariduskoolides kui ka kutse- ja kõrgkoolides.

Minister rõhutas, et just koolikülastused on rahvusvaheliste haridustippkohtumiste kõige kõnekam osa. Eestis avas uksed 20 haridusasutust, alates lasteaedadest kuni ülikoolideni.

Kallase hinnangul nägid külalised, kui palju otsustusõigust on Eesti koolides koolijuhtidel ja õpetajatel nii õppekorralduse, personali, õppevahendite kui ka digilahenduste kasutamisel. See jättis tema sõnul mulje süsteemist, kus õpetaja ei ole pelgalt käsutäitja, vaid oma töö asjatundja.

Sama rõhutas Reemo Voltri. Tema sõnul kinnitas tippkohtumine, et Eesti õpetajad on rahvusvaheliselt hinnatud professionaalid ning nende autonoomia on hariduse arengu oluline eeldus. „Õpetajale peab jääma vabadus teha pedagoogilisi otsuseid, lähtudes oma õpilaste vajadustest,“ sõnas ta.

Õpetaja töö muutub järjest pingelisemaks

Üks selgemaid järeldusi puudutas õpetaja rolli tulevikus. Kallase sõnul oldi ühel meelel, et tehisaru ei asenda õpetajat. Haridusjuhid ei näe tulevikku, kus õpetajat klassi ette enam vaja ei ole.

Küll aga tõdesid eri riikide esindajad, et õpetaja töö on viimase kümnendi jooksul üha intensiivsem. Õpetajal tuleb sama tunni jooksul juhtida üha rohkem protsesse, arvestada õpilaste eripära, lahendada käitumis- ja heaoluküsimusi, kasutada uusi tehnoloogiaid ning kohaneda pidevate muutustega.

“Õpetajale peab jääma vabadus teha pedagoogilisi otsuseid.

Reemo Voltri

„See sunnib küsima, kas see koormus on kooskõlas nii õpetajate kui ka õpilaste heaoluga,“ ütles Kallas.

Voltri sõnul on see küsimus Eestis eriti terav. Õpetajate nappuse ühe põhjusena nimetab ta ebapiisavat palka ja liiga suurt töökoormust. „Kiired muutused hariduses puudutavad kõige vahetumalt õpetajat, kelle niigi suur töökoormus aina kasvab,“ märkis ta. Tehnoloogilised muutused lisavad sellele veel ühe kihi: õpetajalt eeldatakse valmisolekut katsetada ning samal ajal ka vastutada.

David Edwards tõi rahvusvahelisse pilti veel ühe murekoha: üle maailma on tema sõnul puudu 44 miljonit õpetajat. Puudus ei tähenda ainult täitmata ametikohti, vaid ka tõsiasja, et noored ei vali õpetajaametit ning osa õpetajaid lahkub töölt.

Edwards kasutas kolme märksõna: aeg, vahendid ja usaldus. Kui õpetajal on need olemas koos väärika palga, sõnaõiguse ja arenguvõimalustega, sünnib tema sõnul koostöine professionaalsus, mis kannab kogu kooli.

Tehisaru suhtes oldi eri meelt

Tehisaru küsimusele läheneti aga erinevalt. Kallase sõnul rõhutasid õpetajad vajadust suurema toe, koolituse ja regulatsiooni järele. Poliitikakujundajad nägid sagedamini võimalusi ning soovisid liikuda kiiremini.

„Õpetajad lähtuvad klassiruumis toimuvast ja sellest, kuidas tegelikult õpitakse. Seetõttu kutsusid nad üles ettevaatlikkusele, tahtsid rohkem juhiseid ja koolitusi ning selgemaid piire,“ ütles minister.

Tema sõnul käis aruteludes läbi kaks vastandlikku seisukohta. Ühed arvasid, et enne tehisaru ulatuslikku kasutuselevõttu tuleks panna paika reeglid ja kaitsepiirded. Teise järgi on noored tehisaru juba kasutama hakanud ning kool ei saa jääda ootama, vaid peab samal ajal õppima ja kohanema.

Andreas Schleicher kirjeldas olukorda nii, et ühelt poolt pakub kiiresti arenev tehnoloogiasektor haridusele väga võimsaid lahendusi, teiselt poolt on haridussüsteemid killustunud ja sageli nõrgad partnerid. Seepärast pidas ta oluliseks rahvusvahelist koostööd, et sõnastada ühised ootused ning leppida kokku, millised lahendused on õppijale head.

Samas rõhutas OECD haridusjuht, et õppimine ei ole pelgalt sisu tarbimine. See on pingutus, mõtestamine, eksimine, arutelu ja inimsuhe. Just seda peavad koolid ja õpetajad tema sõnul kaitsma. Eriti oluline on vanuse ja arengutaseme küsimus: see, mis võib sobida 16-aastasele, ei pruugi olla kohane kuueaastasele.

“Õppimine ei ole pelgalt sisu tarbimine.

Andreas Schleicher

David Edwards lisas, et õpetajad ei ole tehnoloogia vastu, kuid ei soovi liikuda pimesi. Tema sõnul on õpetajaamet üks vanimaid maailmas ning õpetajaid võiks käsitada mitte ainult teadmiste, vaid ka tarkuse kandjatena. Tarkus ei tähenda tema sõnul kiirustamist, vaid kaalutletud otsustamist ja professionaalset vastutust.

Ta hoiatas ka, et koolidesse ei tohiks jõuda lahendused, mis köidaksid laste tähelepanu nii, et seda ei jagu enam õpetajale, kaaslastele ja inimsuhetele. Seetõttu peab osa lahendusi olema kindlasti reguleeritud.

Tehisaru aruteludes tõi Schleicher välja, et riigid erinevad suuresti. Näiteks Singapuris või Araabia Ühendemiraatides kasutavad õpetajad tehisaru juba iga päev. Teisal, näiteks Prantsusmaal või Jaapanis, teevad nad seda palju vähem.

Eesti paistis tema sõnul silma tasakaaluga. Siinsed õpetajad on uuendusmeelsed ja aktiivsed tehnoloogiakasutajad, kuid samal ajal ka kriitilised. Nad ei võta uusi lahendusi omaks lihtsalt moe pärast, vaid püüavad hinnata nende mõju õppimisele. 

Schleicheri hinnangul ei teki tasakaal, kui reegleid üksnes ülaltpoolt kehtestada. Vaja on, et õpetajad ise kujundaksid uuendusi. Just seetõttu muutub professionaalne autonoomia veelgi olulisemaks.

Koolivisiidid näitasid Eesti hariduse kogu ulatust

Kallas tõi pressikonverentsil esile kaks kooli, mis talle sügava mulje jätsid. Üks neist oli Tallinna Mahtra põhikool Lasnamäel sotsiaalmajanduslikult keerulises piirkonnas, kus paljud pered elavad toimetulekutoetuste toel. Ministrile jäi selles venekeelses koolis silma õpetajate ja koolijuhtide avatus väliskülalistega suhtlemisel. 

“Hariduse tugevus sünnib ajast, vahenditest ja usaldusest.

David Edwards

Teisena jäi meelde Ristiku põhikooli külastus – selles koolis on suurel osal õpilastest õpiraskused või intellektipuue. Kallas kirjeldas kohtumist ühe 9. klassi poisiga, kes rääkis inglise keeles oma eesmärkidest, raskustest matemaatikas ja soovist jõuda gümnaasiumisse. Poiss kõneles enda õppimisest ja tulevikuplaanidest eneseteadlikkusega, mis avaldas ministrile sügavat muljet.

Nende näidete abil rõhutas Kallas, et delegatsioonidele ei näidatud ainult „mugavaid ja ilusaid“ koole, vaid väga erinevaid haridusasutusi. See andis tema sõnul külalistele Eesti haridussüsteemist tervikliku pildi. Eriti populaarseks osutusid lasteaiad.

David Edwards meenutas omakorda lasteaeda, kuhu saabumisel anti talle väike leht, mille järgi lapsed külalised rühmadesse jaotasid. Päev möödus õues poris mängides, joostes ja maailma avastades. Edwards ütles, et see kogemus pani teda mõtlema usaldusele kui eduka haridussüsteemi alusele. Tema meelest väljendus Eesti hariduse tugevus just nii õpetajate kui laste usaldamises.

Kuigi arutelud puudutasid keerulisi teemasid, jäi kõlama, et tippkohtumise suurim väärtus oli saada kokku. Sama laua taga arutasid haridusküsimusi ministrid, ametnikud, õpetajate ametiühingute esindajad ja rahvusvahelised eksperdid.

Schleicher rõhutas, et ISTP tugevus seisneb ausas vestluses selle üle, millised on meie aja kõige olulisemad haridusküsimused ja kuidas neile vastata. Edwards lisas, et ajal, mil rahvusvaheline koostöö ei tundu kõikjal enam enesestmõistetav, näitas tippkohtumine, et endiselt on võimalik ühiselt arutleda ja üksteiselt õppida.