Ma olen ilmselgelt emana läbi kukkunud, tõdesin 20 aastat tagasi. See, et mu pojale pandi ATH-diagnoos, mida toona vist veel hüperaktiivsuseks nimetati, ei teinud asja eriti kergemaks.

„Miks te tõite oma keeleandetu lapse meie kooli?!“ päris minult, noorelt emalt aru ühe maineka kooli viienda klassi inglise keele õpetaja. Keeleandetuse diagnoos olnuks veel allaneelatav, aga klassijuhatajate (jah, neid oli aastate jooksul mitu, sest poeg jäi millalgi ka klassikursust kordama) telefonikõned tõid alati külma higi laubale: mis siis seekord?! Oli perioode, mil käisin selles vanas ja väärikas koolimajas sagedamini kui mu poeg, kes pärast tekkinud koolitõrget seda enam eriti külastada ei suvatsenud. Oli kordi, mil kuuenda klassi juhataja pakkus ainsa lahendusena: leiaks ta oma kõrvale normaalse tüdruku, saaks temast ehk asja. Ja oli see üks kord, mil lastepsühhiaater luges kiretul toonil üles kõik kõrvaltoimed, mida teismelisele määratud ravim esile võib kutsuda. Mistõttu jäi see ka võtmata ja halva ema süükoorem vajutas mu maadligi, hoolimata tõsiasjast, et olin ülikoolis eripedagoogikat õppinud. Ma olin üksi, ma olin paha lapse ema.

Seda ülestunnistust kirjutan ma rohkem kui 20 aastat hiljem hämminguga, sest n-ö pahad lapsed pole maa pealt kadunud. Vastupidi, neid tekib üha juurde – nagu nendega kaasnevaid diagnoosegi. Vastu haiglapalati ust pekslev enesetapumõtetega seitsmeaastane poiss, kellelt koolis on nõutud, et ta „enam nii ei teeks“, on reaalsus ka aastal 2026. Seda on ka laps, kes on kooli silmis niivõrd mustas nimekirjas, et arvatakse klassiekskursioonilt välja enne, kui ta on jõudnud kooli vahetada.

Toevajadusega laps on kooli jaoks lisakoorem ning kui ta jõuab probleeme tekitada rohkem, kui neile lahendusi leidub (ja see on tavaline), siis saab temast lihtsalt tüütu kohustus, mida eri osapoolte vahel tulemusteta põrgatada. Kui leidub sobiva ettevalmistusega täiskasvanu, kes on valmis temaga tegelema, on tegu loteriivõiduga. Kui ei leidu, siis …?

“Vastu haiglapalati ust pekslev enesetapumõtetega seitsmeaastane poiss, kellelt koolis on nõutud, et ta „enam nii ei teeks“, on reaalsus ka aastal 2026.

Igal lapsel pole ka vanemaid, kes jaksaks või oskaks seda bürokraatlikku Kolgata teed lõpuni käia, veel vähem tugiisikut, kes õpiks rääkima ja kuulama tema keeles. Rajaleidja on suurepärane algatus, kui väike inimene seisab nõutult teelahkmel, ent kui kool ettekirjutusi lihtsalt ignoreerib või omavalitsusel sobivat lahendust pakkuda pole – või mis veel hullem, küsitakse: „Kus te senini olite?!“ –, siis jääb vanematele ja lapsele ainult kaasa tunda. Või loota mõnele „heale tüdrukule“, kes noormehest inimese teeks.

Mina võin vaid tänada head tüdrukut, kellel on jätkunud jaksu mu poja kõrval seista ning kannatust lasta tal kasvada suurepäraseks isaks oma pojale. Keeleandetust lapsest on vahepeal saanud noor mees, kes tuleb elegantselt toime kolmes võõrkeeles ning kelle praegune amet nõuab just suurepärast emakeeleoskust. Ühtlasi aitäh poja emakeeleõpetajale, kes ei näinud temas tüütust, vaid annet. Aga mis siis, kui „hea tüdruku“ asemel vajatakse hoopis „head poissi“, sest erivajadused ei ole teatavasti vaid poiste probleem? 

Eriliste laste kasvatamine on katsumus, millele ei ole kõigile sobivat lahendust ja mis seob sasipuntrasse hulga ülekoormatud ja segaduses asjaosalisi. Jätkugu meil kõigil empaatiat, vastutustunnet ja kannatlikkust selle ülesandega toime tulla.