Eesti on hariduse usku ja see puudutab meid kõiki, keda elukestvalt ja põhjalikult, keda põgusalt ja möödaminnes. Haridusest räägitakse Eestis palju ja põhjusega – see kujundab nii meie võimalusi kui ka kogu ühiskonna tulevikku. Viimaste aastate muutused ja pinged hariduselus on näidanud, et pelgalt naeratusest, nagu laulab ansambel Genialistid, enam ei piisa. Keeleküsimus ja ebavõrdsed võimalused nii hariduses kui karjääris mõjutavad noorte teekonda märksa enam, kui vahel tunnistada tahame.

Tuginedes PISA ja inimarengu aruande leidudele ning Eesti haridusmaastiku viimaste aastate arengutele, jagab Eesti karjäärinõustajate ühingu liige Aiki Pärle oma mõtteid hariduse rollist, keeleõppe tähendusest ja sellest, kuidas haridustee pikkus kujundab nii inimese kui ka Eesti tulevikku.

Haridus kui ühiskonna vundament

Viimased aastad on hariduselu korduvalt raputanud, sellest rääkima ja mõtlema pannud ilmselt kõiki. See on valdkond, millest keegi meist puutumata ei jää: haridustee kestus, laiapindsus, mitmekülgsus, taseme erinevus varieerub, kuid jälje jätab see meile terveks eluks.

Kooli pealisülesanne on anda haridust, kuid taustal olev väärtuste kujundamise, sotsiaalse läbikäimise, ühiskondliku rolli tajumise osa muutub haridusasutustes järjest olulisemaks. Mitte ainult vinged tulemused PISA testides, vaid inimeseks olemine, panustamine kogukonnas ja väärtusloome on tuleviku võtmed.

Keele- ja hariduslõhe mõju noorte võimalustele

Eestis on aastakümneid kulgenud paralleelselt kaks haridusmaailma: eesti- ja venekeelne. Tulenevalt sellest on meil vaja tunnistada, et elame ühiskonnas, kus on tugev hariduslõhe, sest eri taustkeelega üldhariduskoolides antakse erinevat haridust, mis omakorda viib erinevate edasiõppimisvõimalusteni ja sealt edasi erinevate tööturuvõimalusteni.

Nagu PISA uuring näitab, siis hariduslõhe vaid suureneb ja selle üks suur tegur on lapsevanemate sotsiaalmajanduslik taust. Tugevama sotsiaalmajandusliku taustaga õpilased saavad uuringute kohaselt kvaliteetsema hariduse, sest nende vanemate sissetulek võimaldab panna lapse trenni ja huvikooli, võimaldades tal väga mitmekülgselt areneda. Need lapsed lähevad suurema tõenäosusega ka edasi õppima ja jätkavad haridusteed kõrgharidusõppes, hõivates seeläbi tööturul paremad ametikohad ja saades kõrgemat töötasu.

Madalama sotsiaalmajandusliku taustaga lapsed, tulenevalt eksisteerivast hariduslõhest, jäävad pigem formaalhariduse tasemele, ka edasi ei õpi nad nii palju kui eelnimetatud grupp ja seeläbi piirduvad nad ka tööturul vähematraktiivsete ametikohtadega, mis on ka vähem tasustatud.

Me oleme hakanud minema üle eestikeelsele haridusele, kuid ülemineku tulemusi saab hinnata alles aastate pärast. 2017. aasta inimarengu aruanne tõi välja, et vene kodukeelega noorte seas on tööpuudust oluliselt rohkem kui samas vanuses eesti noorte seas. Sealjuures on oluline ära märkida, et samas vanuses eestlasi on kõrgematel ametipositsioonidel oluliselt rohkem.

Tulenevalt nii PISA kui EIA uuringutest on näha, et kõrgharidusse suunduvad eelkõige need noored, kelle vähemalt ühel vanemal juba on kõrgharidus. Eri keelega koolide lõpetajate puhul tekib aga tihtipeale olukord, kus edasiõppimine jääb kättesaamatuks just omandamata keele tõttu. Siin kerkib noorte ette esimene sein – kui sa ei oska riigikeelt, pead valikus piirduma nende erialadega, mida on võimalik õppida vene keeles. Ka inglise keelt ei oska vene kodukeelega noored sageli tasemel, mis võimaldaks ülikooli astuda.

Tööturu vajadused ja hariduse roll tulevikus

Inimarengu aruanne toob välja, et kõrgem haridustase on põhjuslikus seoses usaldusega riigi vastu. Meil on tööturul venekeelne sihtgrupp, kes on madala haridustasemega, töötab valdavalt tööstuses ega ole motiveeritud õppima ega arenema. Selle sihtgrupiga peaks kohe tegelema, pakkuma täiendavat töökohapõhist õpet, täiendavat keeleõpet ja ka karjäärinõustamist. Need inimesed on tööturul veel hea 35 aastat, praegu on see alarakendatud ressurss nii riigi majanduse, aga selgelt ka riigi turvalisuse seisukohast, sest kõrgem haridustase loob suurema usalduse riigi suhtes.

Nagu EIA välja toob, liigub hariduse fookus viimastel kümnenditel just sellele, et see vastaks ka tööturu vajadustele. Et tagada ka riigi majanduse kasv, on vaja tööealist elanikkonda, kes on motiveeritud õppima ja arenema, ennast täiendama ja edasi pürgima. Lausaline keeleõpe ja riigikeelne haridus on siin kindlasti üks võti. Nii AVARA, Cosmose kui TechnoTLN algatus muuta kogu täiendõpe eestikeelseks, loob küll sunnitud, kuid see-eest vajaduspõhise nihke – kui tahad ennast arendada, siis õpi keel ära ja sul on enesearenguks paremad võimalused.

President ütles vabariigi aastapäeva kõnes, et ainus tee, kuidas me saame hoida ja kaitsta  eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist, on hariduse kaudu. Koolide karjääriõpe peab muutuma hariduse lahutamatuks osaks – ametite tutvustamine, töövarjutamine, eesmärgistamine, valikute tegemine ja, mis kõige olulisem – aineprogrammide seostatus töömaailmas kasutust leidvate võimalustega. Suurem seostatus, laiem maailmapilt ja praktikas rakendatavus annab noorele karjäärivalikuid tehes tuge ja kindlust.

Luues noori toetavat haridus- ja karjäärisüsteemi, loome paremat Eestit.