Pärast koolitunde avanev riskiaken on lihtne seletus keerulisele probleemile – ja just seepärast ohtlikult ahvatlev. Kui ütleme, et kõige riskantsem aeg teismeliste jaoks on kl 14–20, tekib tunne, nagu piisaks ühestainsast lahendusest: paneme lapsed sel ajal kuskile ära ja probleem kaob. 

Elu on teistsugune. Aeg on vaid märk, mis näitab, millal nähtamatud lüngad – perede toimetulek, vanemlik järelevalve, noore kuuluvusvajadus, vaimse tervise mured, koolisideme tugevus ning see, kas omavalitsus suudab päriselt pakkuda kohta, kuhu noor pärast tunde minna saab – kõige selgemini välja paistavad.

Kohtunik Mario Truu sõnum on ebamugavalt selge: riskikäitumine ei sünni tühjalt kohalt. Teismelised rikuvad seadust pigem koos, kuuluvustunne on tugev jõud ja kodune olukord määrab palju. Kui sidemed peres on nõrgad ja täiskasvanute tähelepanu hajub, kasvab ka tõenäosus, et noor otsib oma seltskonda sealt, kus reeglid on kõige hägusamad. See on koht, kus haridus ei ole enam ainult õppekava ja tunniplaan, vaid ühiskonna turvalisuse alus – mitte loosungina, vaid praktilises mõttes.

“Noortekeskus peab olema avatud siis, kui noor seda vajab. Noorsootöötaja peab jõudma nendeni, kes uksest sisse ei astu. Tugiteenus peab reageerima enne, kui olukord lukustub.

Selle teema juures on kõige olulisem vältida moraalijuttu. „Noored on hukas“ on vale tooniga öeldud vale diagnoos. Täiskasvanute kohus on luua keskkond, kus noorel on põhjust teha paremaid valikuid. Huviharidus, noortekeskused, mobiilne noorsootöö ja digikanalites kohal olemine ei ole pehme tegevus, vaid ennetusmeetmed. Sama kehtib kooli kohta: kui õpilane tunneb end koolis turvaliselt ja kooliga seotuna, on risk väiksem. Kuid seda ei saa nõuda vaid õpetajalt – tema on niigi ülekoormatud. Kui räägime ennetusest, peame rääkima ka ressurssidest: tugispetsialistidest, koostööst lastekaitse ja noorsootööga ning sellest, et abi kättesaadavus ei sõltuks lapse elukohast ega vanemate rahakotist.

Tartu näitab, et seda saab teha. Noortekeskus peab olema avatud siis, kui noor seda vajab. Noorsootöötaja peab jõudma nendeni, kes uksest sisse ei astu. Tugiteenus peab reageerima enne, kui olukord lukustub. Kui neid lülisid pole, jääbki riskiaken avatuks. Küsimus on ka selles, kas suudame ennetust rahastada nii, et see ei jääks projektipõhiseks katsetamiseks, vaid muutuks igapäevaseks teenuseks – sama enesestmõistetavaks nagu kooliõpetus ise.

Päevateema mõte ei ole leida süüdlane, vaid panna pusle kokku: kelle käes on milline tükk, mis ajal ja mis tingimustel. Lõppkokkuvõttes on see küsimus sellest, kas oleme valmis noortega „koos olema“ ka väljaspool koolipäeva. Mitte kontrolli pärast, vaid selleks, et kuuluvustunne ja turvatunne ei sünniks vales kohas. Ja et abi oleks lähedal siis, kui noor seda vajab, mitte siis, kui probleem on juba kõigile näha.