• Presidendi kultuurirahastu noore inseneri preemia laureaadid Karolina Kudelina-Zhang ja Annika Kaalep on elav tõestus sellest, et hea hariduse ja eduka karjääri jaoks ei ole tingimata vaja õppida suures ja kuulsas linnakoolis. Mõlemad laureaadid on õppinud klassis, kus õpilasi sai kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

---

• Energeetikateadur Karolina Kudelina-Zhang veetis oma kooliaja Narva-Jõesuu koolis, kus 2013. aastal suleti õpilaste vähesuse tõttu gümnaasiumiosa. See tähendas, et kui ta põhikooli lõpetas, koolis enam kümnendat klassi ei olnud. Takistuseks see talle aga ei saanud. 

Kuidas teie kooliaeg möödus?

Minu koolitee oli natuke eriline, kuna põhikooli lõpetamise järel suundusin kohe 11. klassi ja 10. klass traditsioonilisel kujul jäi mul vahele. Mitte et oleksin olnud liiga tark, vaid meie koolis hakkas gümnaasiumiaste kaduma ja kümnendasse klassi enam õpilasi ei võetud. Pidin ühe suve jooksul kogu õppeaasta materjali omandama. 

Kui keeruliseks see osutus? 

Oli ikka keeruline küll. Iga päev õppisin eesti keelt, matemaatikat ja inglise keelt ja see õpe hõlmas kõike, alustades kontrolltöödest ja lõpetades referaatidega. Puhkust mul sel suvel ei olnud. 

Miks sellises olukorras mitte kuhugi mujale keskkooli minna? 

See variant muidugi oli, aga siis pidanuks ma hakkama iga päev Sillamäele või Narva sõitma. Ühtlasi oli minu hubane kool mulle väga südamelähedane. Ka sealsed õpetajad olid väga tugevad, ülikooli minnes tundsin, et mul on hea baas. 

“Ma võin olla väga edukas ja võita preemiaid, aga alati leidub keegi, kes vihjab, et see maailm ei ole minu jaoks.

Mäletan, et kuigi õppekava oli standardne, keskendusid õpetajad ikkagi sellele, mida elus rohkem vaja läheb. Selle suve jooksul, mil pidin terve õppeaasta materjali omandama, andsid õpetajad mulle eratunde ja veetsid kogu selle aja minuga. Toetus oli väga tugev. 

Mainisite oma tänukõnes, et see, kuidas ja miks asjad töötavad, huvitas teid juba väikesest peale. Kas isa jäi küsimustele vastamisel vahel hätta ka? 

Ta viskab senimaani nalja, et ma kogu aeg küsisin midagi, ja kuigi vahel olid küsimused päris rumalad, ei pidurdanud see mind. Ma veetsin palju aega isa garaažis ja aitasin tal asju parandada. Teadsin juba varajasest east, et isa on elektriinsener. Üks eredamaid mälestusi on sellest, kuidas ta viis mind elektrijaama vaatama. Siis mõtlesin, et äkki saan ka mina inseneriks. Mingit survet selleks ei olnud ja mulle tundus, et isa oli isegi üllatunud, kui elektrienergeetikat õppima asusin. Nüüd on ta aga väga uhke. 

Kui lihtne oli ülikooli minnes eriala valida?

Mul oli valida geenitehnoloogia ja energeetika vahel. Kaalusin ka arstiteadust, aga tollal kõlas Tallinnas õppimine paremini. Kokkuvõttes jäi energeetika ikkagi peale, kuna sain aru, et see on tohutult lai valdkond. 

Ütlesite ka, et inseneeria aju on Tallinnas, aga süda Ida-Virumaal. Mida see tähendab? 

Ida-Virumaa on kaevanduste maakond. Kui ma Tallinnas töötasin ja lõputöid juhendasin, oli päris raske leida ettevõtteid, kellega koostööd teha, ja kõik oli pigem teoreetiline. Nüüd töötan Ida-Virumaal ja iga teise tudengi lõputöö on praktilise sisuga, kuna koostöövõimalusi on nii palju. Seal on selleks kõik võimalused. 

Üks paljudest stereotüüpidest on, et Ida-Virumaal on võrreldes pealinnaga igav, aga energeetika vallas tegutsedes ei vasta see absoluutselt tõele. 

Preemiate jagamise tseremoonial toodi välja, et Eestis on ümmarguselt 9000 inseneriharidusega inimesest ja ainult kaks kolmandikku neist töötab sellel alal. Seejuures on neid sama palju juurde vaja. Miks on insenere vähe? 

Arvatakse, et see eriala on väga raske. Kui koolides käin ja küsin õpilastelt, mis on inseneeria, vastavad nad mulle kuidagi ümmarguselt, et see on füüsika ja matemaatika ning seal on hästi palju valemeid. Seetõttu tundub see paljudele igav. Kui räägin siis, et inseneeria võib olla kaevandus, disain, majandus ja tehnika, hakatakse mõtlema, et äkki võiks proovida seda õppida. Käisin hiljuti Kohtla-Järve gümnaasiumis ja rõõm oli tõdeda, et enamik õpilastest tahab inseneriks saada. Mida rohkem me inseneeria olemusest ja võimalustest räägime, seda rohkem neid soovijaid on. 

Tõsiasi on see, et palju minnakse ka välismaale. Ka mina tunnen paljusid, kes said siin hariduse ja suundusid siis mujale. Eestis on paraku nii, et näiteks doktorikraad suurt midagi juurde ei anna. Käin tihti ka Rootsis ja seal tähendab doktorikraad rohkem võimalusi ja suuremat palka. 

Väga eredalt jäi teie kõnest kõlama lause, et uudishimu ei tunne soopiire. Millises arengujärgus me teie hinnangul praegu selles vallas oleme?  

Inimesi tuleb hinnata ikka oskuste, mitte soo järgi. Magistriõppes olin mina ainuke naine 20 mehe kõrval ja selle põhjus peitus stereotüüpides. Ma võin olla väga edukas ja võita preemiaid, aga alati leidub keegi, kes vihjab, et see maailm ei ole minu jaoks. Kuna naised puutuvad sellise suhtumisega iga päev kokku, eeldab sellel erialal õppimine ja töötamine meilt oluliselt suuremat motivatsiooni. 

Aga kas olukord on paranemas?

Keeruliseks teeb olukorra see, et ühiskond pealtnäha toetab, aga on samal ajal stereotüüpe täis. Oleme aga ikkagi jõudmas pöördepunkti ja on lootust, et järgmisel põlvkonnal on lood juba teised. 

---

• Kui Karolina Kudelina-Zhang presidendi kantseleis oma kaaslaureaadi Annika Kaalepi sõnavõttu kuulas, tabas teda üllatusena, et sarnaselt temaga õppis ka Kaalep lapsena klassis, kus oli vaid neli õpilast. Kaalepi koolitee algas Saaremaal Randvere algkoolis, mis suleti juba üle 20 aasta tagasi. Intervjuus rõhutab Kaalep, et tema edus mängisid väga suurt rolli kodust kaasa saadud väärtushinnangud.

Millised on nii väikese klassi plussid? 

Mäletan, et kui alustasime, olin mina klassis ainus, kes oskas juba lugeda, aga nii väheste õpilaste puhul ühtlustub tase väga kiiresti ja saab rutem edasi minna. Meil oli veel nii, et kuna õpilasi oli vähe, õppisid esimene ja teine klass ühes klassiruumis. Ma ei tea, kui palju selliseid koole enam üldse on. 

Kui olulised on sellised väikekoolid kogukonna jaoks? 

Kindlasti mängivad need koolid kogukonnas suurt rolli ja lastel on ju lihtsam käia koolis kodu lähedal. Minu kool jäi kodust umbes kolme kilomeetri kaugusele, mis tähendas, et päeva lõpus läksin koju tagasi jalgsi. 

Põhikooli läksin Kuressaarde ja sellega kaasnes juba bussilogistika. Kuressaare tundus mulle suur linn ja pidin sellega natuke harjuma. Seda enam julgen väita, et maalapsel on kodu lähedal algkoolis käia mõnusam ja selliseid koole on vaja. 

Tänukõnes tõite välja, et kuigi õppevõimalusi on suurtel koolidel tihti rohkem, ei saanud see määravaks, kuna olite kodust vajalikud väärtushinnangud kaasa saanud. Millised?

Mina olen pere neljast lapsest kõige noorem ja nii mina kui mu kolm venda olime väga kohusetundlikud. Lisaks matemaatikale ja füüsikale läbisime kenasti ka ained, mis veidi vähem meeldisid. Me oskasime vastutada selle eest, et meil oleks ülesanded tehtud, ja vanemad ei pidanud meile kodus sõnu peale lugema ega meid väga ka abistama. 

Millal saite aru, et reaalained teile meeldivad? 

Ma mäletan, et meil oli kodus üks nuputamisülesannete raamat. Võis olla „Sada vakka tarkuseteri“. Nii kaua, kui ma mäletan, lahendasin sealt ülesandeid ja tajun ka nüüd inseneritööd tehes, et suure osa minu tööst moodustab väiksemate ja suuremate ülesannete lahendamine. 

Kuidas teile just meditsiinitehnika inseneri eriala silma jäi? 

Meditsiin on mind alati huvitanud, aga arstikutsumust ma piisaval määral ei tundnud, et meditsiini õppima minna. Algne plaan oli minna Tartusse füüsikat õppima. Tehnikaülikooli avatud uste päevadel sattus juhuslikult minu kätte aga brošüür, kus jooksid minu kolm lemmikteemat ehk meditsiin, matemaatika ja füüsika kokku. 

“Äkki on vaja vaadata üle riiklikud tellimused, et näha, keda me liiga palju koolitame.

Ütlesite, et vastutate ligi 10 000 meditsiiniseadme eest. Poleks pakkunud, et neid nii palju olemaski on. 

Nii see on jah. Need seadmed on peamiselt seotud intensiivravi ja operatsioonidega, aga seadmete kategooriaid on nii palju, et see hulk tuleb märkamatult kokku. Minu meeskonnas on lisaks minule veel kümme inseneri. Igal inseneril on oma valdkonnad ja seadmed. Ise ma iga päev nende seadmetega enam otseselt ei tegele – minu roll on hankida ja planeerida uusi tehnoloogiaid. 

Kui palju eeldab see koostööd arstidega? 

Igas hankekomisjonis on arstid ja õed esindatud, nii et omavahelist konsulteerimist on üsna palju. Meditsiinitehnika valdkonna eripära ongi see, et peame teadma päris palju meditsiinist ja nii arstide kui patsientide vajadustest. 

Kui president teilt küsis, kui palju hakkab tehisaru seda valdkonda mõjutama, ütlesite, et vähemalt lähiajal suurel määral ei hakka. Miks nii? 

Eks neid tehisarul põhinevaid rakendusi ju on ja mõnda üksikut testitakse ka meie haiglas. On aga näha, et need kipuvad arstidele hoopis tööd juurde tekitama. Need rakendused on treenitud olema ettevaatlikud ja seetõttu annavad nad uuringutes tihti valepositiivseid tulemusi. Näiteks kui tehisaru tuvastab röntgenis mingisuguse kolde, peab radioloog selle üle vaatama. See on aga lisaaeg ja -kulu, mida muidu ei tekiks. 

Lisaks on need lahendused kallid ega ole tervisekassa hinnakirjades. See tähendab, et nende kasutamine on haiglale lisakulu ja kui need ka aega kokku ei hoia, siis ei ole lihtsalt mõistlik neid kasutada. Kui me minu valdkonnast räägime, siis intensiivravi ja kirurgia peavadki natuke konservatiivsed olema, sest eksimise tagajärjed võivad seal olla väga tõsised. Seetõttu ei näe ma, et tehisaru hakkaks väga varsti meditsiiniseadmeid mõjutama. 

Mis on teie hinnangul inseneride puuduse põhjus ja kuidas seda probleemi lahendada?

Insenere on kindlasti puudu. Eriti kui mõelda, et lisaks olemasolevate tehnoloogiate ja lahenduste haldamisele on Eesti majanduse arenemiseks hädavajalik arendada välja uusi kõrgtehnoloogiaid. Praegu tegeldakse sellega Eestis väga vähe, sest insenere ei ole piisavalt. Seetõttu ei ole ükski algatus liiast ja ka noore inseneri preemia mängib kindlasti oma rolli. Noortel puudub tõene ettekujutus inseneeriast ja eelkõige peabki sellega tegelema. 

Teine küsimus on, et kuna noori ka üleliia kuskil ripakil ei ole, siis milliselt erialalt tuleks neid ära meelitada. Äkki on vaja vaadata üle riiklikud tellimused, et näha, keda me liiga palju koolitame.