- Vanemuise „Koletis kutsub“ on karm, aga just seetõttu vaimselt tervendav ja elujulget lootust sisendav lavalugu.
„Koletis kutsub“
• Autorid Adam Peck, Patrick Ness, Sally Cookson, Siobhan Dowd.
• Tõlkija Pirjo Jonas.
• Lavastaja Taavi Tõnisson (Eesti noorsooteater).
• Kunstnik Kristjan Suits.
• Helilooja ja muusikaline kujundaja Markus Robam.
• Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti draamateater).
• Liikumisjuht Ingmar Jõela.
• Osades Rasmus Vendel, Kristin Prits, Andres Mähar, Merle Jääger, Marika Barabanštšikova,
Margus Jaanovits, Ken Rüütel, Kaarel Pogga,
Robert Annus, Iris Viru.
• Esietendus Vanemuise väikeses majas 24. jaanuaril.
Koletis:„Lood on kõige metsikumad asjad üldse! Lood ajavad taga ja hammustavad ja peavad jahti! Ja kui ma olen oma kolm lugu lõpetanud, räägid sina mulle neljanda. Ja see saab olema tõde.“
Näidendi „Koletis kutsub“ valmimise lugu on mitmeastmeline, sestap ka autorite loetelu või nendevaheline seos hargnevam kui harilikult. Patrick Nessi romaan „A Monster Calls“ põhineb iiri juurtega kirjaniku Siobhan Dowdi (1960–2007) tõsielust võrsunud ideel, mida Dowd ise ei jõudnud teostada: kirjutada raamat kolmeteistaastasest poisist, kelle ema on haigestunud vähki. Sally Cooksoni, Adam Pecki ja trupi lavaversioon esietendus 2018. aastal Londonis.
Lavastaja Taavi Tõnissoni loomingus on „Koletis kutsub“ ootuspäraselt nõudlik materjalivalik, tulemuseks karm, aga just seeläbi vaimselt tervendav ja elujulget lootust sisendav lavalugu. Iseloomustab ju Tõnissoni lavastusi kompromissitus, nii tõsise sõnumi kui selle vahendamise intensiivsuse kaudu. Esmane assotsiatsioon tekkis Rakvere teatris lavastatud „Metamorfoosiga“ (Franz Kafka, dramaturg Mihkel Seeder, 2023), kus samuti tulipunktis vaimne tervis ning näitetrupi väljendusvahendid vägagi füüsilised, ehkki see oli ennekõike täiskasvanute lavastus, kus valu- ja irooniakraad teine.
Leevendavaid hingetõmbekohti pole
„Koletis kutsub“ kannab alapealkirja „Fantaasialugu armastusest ja hirmust“. Vanemuise lavastus on suunatud noortele, aga loomulikult ka täiskasvanutele, teatri kodulehel on kirjas „soovitatav alates 13. kuni 99. eluaastani“. Taas kord põhineb mu vastukaja esietendusel, kuigi tean, et see ei ole päris adekvaatne, sest publik on teistsugune ja saalitäie noorema sihtgrupi vastuvõttu ei oskakski päriselt ennustada. Ise tundsin finaalis meeleliigutust, aga omajagu lähtub kaasatundmine ka iga vaataja elukogemusest, võib-olla oleks õigem öelda: surmakogemusest. Ent kuna lavastus on algusest lõpuni jõuliselt rütmistatud, leevendavate hingetõmbeviivudeta, raju värk nii näitlejate ansambli kui ka vaatajate jaoks, siis usun, et see vangistab samavõrd peategelase eakaaslaste tähelepanu, jõudes vormi kaudu sisuni, efektse stiliseerituse abil psühholoogiliste keerdkäikudeni.
“Lavastus on jõuliselt rütmistatud, raju värk nii näitlejate ansambli kui ka vaatajate jaoks.
Paeluv ja fantaasiat ergutav on lavastuse tinglikkus, mille loovad koosmõjus kujundus ja valgus, muusika ja liikumisjoonis. Kunstnik Kristjan Suitsu omapäraselt hall ja lohutu lavaruum annab edasi peategelase Conori hingeseisundit: ligihiilivat teadmist ema lähenevast surmast. Seda eel-leina on raske kanda igas eas, liiati teismelisel, selles eas on surmahirm eriti terav, lausa lõikav. Õhus laperdavad ja sahisevad hallid ribad toonitavad troostitut meeleolu. Valged kuubid, mille liigutamine saab osaks Ingmar Jõela koreograafiast ja tegevuspaikade kiirest vahetumisest, jäävad justkui pidetuse tähiseks, muutlikuks ebakindlaks (ir)reaalsuseks. Nii nagu kuupide vastu trummeldamine muundub koos Markus Robami sugestiivse muusikaga helikujunduse ähvardavaks osaks. Korraks tekkis kahtlus, kas lavasuitsupahvakud pole liiast, aga see võib olla mu enda vaatlejarikutus, et juba jälle nii trafaretne võte. Tinglikul foonil torkavad silma üksikud reaalsed, käegakatsutavad esemed. Näiteks haiglavoodi, aga ka perekonnareliikviast kell ja valge inglike vanaema toas, kuhu ta tütrepojal siseneda ei luba.
Lootuse ja kartuse piirimail
Näidendis on mitu tasandit, kõigi keskmes püsib peategelane Conor. Rasmus Vendel loob teismelise poisi rolli veenvalt ja ehedalt, lootuse ja kartuse vankuval piiril. Hoidvad, ühtaegu haprad ja kindlad on poja stseenid emaga, kelle haigus paraku pöördumatult süveneb. Marika Barabanštšikova mängib ema vaikselt, nappide vahenditega, kogu aeg poega kaitsta püüdes ja Conori hingeheitlusi mõistes. Conori isa, kel uus pere, saabub kohale ajutiselt. Margus Jaanovits püsib rollis neutraalselt hinnanguvaba, siiski tunnetame, et tõeliselt isa oma poega aidata ei suuda.
“Eel-leina on raske kanda igas eas, liiati teismelisel, selles eas on surmahirm lausa lõikav.
Vanaema osas ilmub Merle Jääger säravalt noorusliku linnadaamina, kelle lihvitud olek erineb igati ürgsest maavanaemast lavastuses „Päevaraamat“ (autor Ágota Kristóf, lavastaja Ringo Ramul, 2024). Vanaema ja lapselapse läbisaamine ei ole kahjuks kuigi sõbralik, ent kiht-kihilt paotab Jääger oma tegelase olemust, iseendagi eest salatud hingevalu oma tütre haiguse pärast. Kui Conor meeleheiteiilis vanaema toas kõik segi peksab, mängib Jääger paljutähenduslikuks puändiks kibeda ja samas mõistva stseeni inglikujukesega.
Teine tasand on koolikiusamine, mille ohvriks valitud endasse sulguv Conor. Mitme noortelavastuse võrdluses (näiteks „Üksinda“ VAT-teatris või „Koleda tüdruku päevaraamat“ Kuressaare teatris) on kiusamise muster ettearvatav, korduvad ka kiusajate karakterid. Iseküsimus, kuivõrd taoline näidismuster aitab kiusatavaid ja kuivõrd tunnevad ennast ära kiusajad. Seda oleks õpetlik teada saada, analüüsida.
„Koletis kutsub“ ei leevenda kiusamise julmust huumoriga. Ken Rüütel mängib tõeliselt vastikut, seejuures kuratlikult rafineeritud Harryt, liidermõnitajat, keda kooli direktor preili Godfrey läbinägelikult iseloomustab türannina, mainides seda Conorile, kuid suutmata Harryt taltsutada. Mõtlesin, kas rollijaotuses peitub äkki salavihje Vanemuise suvelavastusele „Richard III“ (William Shakespeare – Tanel Jonas, 2025), kus Ken Rüütlil nimiosa.
Et Marika Barabanštšikova mängib nii Conori ema kui ka koolidirektorit, loob huvitava, ent ka nukravõitu paralleeli, sest mõlemad mõistavad Conorit, aga haigus ja kurjus jäävad ikkagi võitmatuks. Harryt jäljendab pugejalikult ja agaralt Sully – Iris Viru tegelane on tasakaalutu, süüdimatuseni ebakindel, tema katkisus tuleb ilmsiks kirjanduse tunnis. Robert Annus kirjanduse õpetaja härra Marli rollis võimendab kiusamise teemat, kui pedagoog viibib täiesti omas (õppeaine) mullis. Ka klassivend Anton (Kaarel Pogga) allub Harry survele. Sisimas ei tahaks ta olla kiusajate leeris, aga vastuhakuks ei jätku südikust. Omakorda võimendab Conori valu ja üksildust tema siiras sõber Lily (Kristin Pritsi sümpaatne roll), kes pahaaimamatult rääkis klassis poisi ema haigusest.
Lohutav Koletis
Kõige üllatavam ja isikupärasem tasand on aga Koletise saabumine, seoses saladusliku ja painavalt korduva öise kellaajaga 00.07, mille tähendus tasahaaval selginema hakkab. Koletis on õigupoolest osa loodusest ja mütoloogiast: nimelt ärkab ellu iidne jugapuu, mis juurdunud Conori lapsepõlvemälestustesse. Näeme hetke, mil beebit süles hoidev noor ema imikule räägib: „Näed seda puud seal, Conor … See on jugapuu. Ja see on väga, väga vana. Vaata, kui suur see on … Ja kui väike oled sina! Sina ja mina ei saa kunagi nii vanaks kui see puu. See on iidne.“ Seejärel mälestus hajub, aga jugapuu püsib.
Andres Mähar loob Koletisena mõjuva rolli, mitte üksnes kostüümi ja grimmi tõttu, vaid kogu oma tõsikarmi olekuga, mis ainult esmapilgul näib ähvardav. Vendeli-Conori duellmäng Mähari-Koletisega on põnevalt teisenev, hirmust hasardini, protestist lootuseni. Koletis pajatab poisile muinaslugusid, mille lõpplahendused on kõike muud kui ootuspärased. Näitlejad, kes mängivad koolistseenides, kehastuvad ka muinasjuttude tegelasteks. Neis metsikutes lugudes vallandub ehtiirlaslik kirg anda end loo meelevalda. Rabav tõdemus, et muinasjutu lõpp ei pruugi olla õnnelik ega isegi mitte loogiline, kasvatab ja aitab Conorit, kuigi teekond selle äratundmiseni on ränk. Siin meenus võrdluseks Endla muusikaline koguperemuinaslugu „Nösperi Nönni Natuke“ (autor Silvia Rannamaa, dramatiseerija Kristiina Jalasto-Kallas, lavastaja Tiina Mälberg, 2025), kus ju samuti avastuseks, et kurb lõpp on täiesti võimalik. Nagu sedastab Koletis, kui Conor pärib aru, kes siis oli tema loos hea: „Alati ei olegi head poolt. Ja alati ei ole ka puhast kurjust. Suurem osa inimesi paikneb kuskil vahepeal.“
Lood nõuavad pingsat jälgimist
Koletise äraspidised lood nõuavad nii pingsat jälgimist, et millalgi teises vaatuses võib see muutuda vaimselt kurnavaks, sisuline osadus on katkemisohus. Minul tekkis pärast vaatamist tungiv soov ennekõike just nood muinasjutud hoolikalt üle lugeda.
“Tõdemus, et muinasjutu lõpp ei pruugi olla õnnelik, kasvatab ja aitab Conorit, kuigi teekond selle äratundmiseni on ränk.
Jugapuu kui looduse vägi äratas veel ühe põneva ja kutsuva teatriseose. Juhtus nõnda, et mul oli nägemata noorsooteatri lavastus „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ (autor Maurice Druon, dramatiseerija Priit Põldma, lavastaja Mari-Liis Lill, 2024), kus nimiosatäitja samuti Rasmus Vendel, näitleja Taavi Tõnisson aga tema lavapartner kolmes eriilmelises rollis. Olin tahtnud seda näha küll, aga nüüd tundus, otsekui oleks Koletis-jugapuu mind viimaks ometi resoluutselt vaatama kamandanud. Tonaalsuselt on kaks lavastust täiesti erinevad, nagu ka Vendeli kaks kaasahaaravat rolli, tumedas hingelises puntras tavaline poiss Conor ja helge imevõimetega Tistou. Ühisosaks aga tõsised ja keerulised probleemid, mida valgustades noort vaatajat ei alahinnata. Ka Tistou alles avastab surma tähendust. Tistou ja Taavi Tõnissoni mängitud vana aedniku härra Valgevuntsi stseenidest võrsus muinasjutuline, maailma päästev lilleilu, looduse õitsev võim. Vaatasin neid kaht tegelast, naeratus suunurgas, ja mõte kandus iidse jugapuu ravivõimele.
„Koletis kutsub“ lõpeb haiglapalatis: lihtsalt, valusalt, südamlikult. Ja rahuneva veendumusega, et armastus on tugevam kui … hirm. Aeg seiskub, kui kell näitab 00.03. Nüüd me teame, et jäänud on veel neli minutit. Need kõige isiklikumad, ühtaegu kõige pikemad ja kõige lühemad minutid, enne kui Conori jaoks saab alguse täiesti uus elus olemise lugu.
Lisa kommentaar