• Akadeemilised ametiühingud on Eestis nõrgad. Ent nende tööpõld on lai ja mõndagi on nad töötajate heaolu parandamisel siiski ka saavutanud.

Ülikoolidel on rahvusvaheliselt hierarhiliste ja konkurentsile orienteeritud institutsioonide maine, mistõttu töötajate huvide kaitsmine on seal iseäranis aktuaalne. Sellest, kuidas seda teevad Eesti akadeemilised ametiühingud, rääkisid Õpetajate Lehele Tallinna ülikooli ametiühingu tegevjuht Erle Neeme, Tartu ülikooli ametiühingu juhatuse esimees Ruth Tammeorg ning TalTechi ametiliidu esimees Vladimir Viies.

Vähe liikmeid

Ametiühingud pole õigupoolest meie akadeemiliste töötajate seas kuigi populaarsed. Näiteks Tartu ülikoolis töötab üle 4500 inimese, kuid ametiühingusse kuulub vaid veidi üle 200 liikme. Neistki on osa juba pensionile jäänud. Tallinna ülikooli enam kui tuhandest töötajast kuulub ametiühingusse 114. Maaülikoolis ja kunstiakadeemias ei tegutse ametiühinguid praegu aga üldse. Selline olukord ei tulene mitte niivõrd ülikoolide eripärast, kuivõrd ühiskondlikust taustast. Teemat uurinud Epp Kallaste hinnangul kuulus 2019. aastal ametiühingusse vaid 5–6% kõigist Eesti töötajatest. Mõnevõrra suurem oli see osakaal kõrgharidusega ja üle 50-aastaste töötajate seas (mõlemal juhul 7–9%, vt tinyurl.com/55tbedbk).

Uute liikmete värbamine oli kõigi küsitletute jaoks oluline eesmärk ja selleks tuleb teha selgitustööd. „Ametiühingu jõud tuleb selle liikmete hulgast ja panusest, millest omakorda sõltub, kuivõrd suured on tema ressursid ja võimalused,“ nendib Neeme. Tammeorg aga rõhutab: „Ametiühingud seisavad kõigi töötajate heaolu eest. Seepärast on tarvis ametiühingu liikmeid väga tunnustada, sest ametiühingu võidud laienevad kõigile töötajatele.“

Vähese huvi taga ametiühingute vastu usutakse olevat eelkõige ajalooline pärand. Tammeorg meenutab, et Nõukogude ajal oli ametiühing lihtsalt kommunistliku partei ja asutuse juhtkonna käepikendus, kes jagas hüvesid, ent ülemustele vastuvaidlemist endale lubada ei saanud. Neeme lisab, et ka 1990. aasta üleminekuperioodi kogemuste tõttu võivad Eesti inimesed ametiühingute suhtes skeptilised olla.

Lisaks ei soodusta ametiühinguliikumist akadeemilise töö eripärad. Neeme sõnadega: „Ülikoolid on üsna hierarhilised organisatsioonid ning karjäär sõltub sageli juhendajate, projektijuhtide või juhtkonna hinnangutest. See võib muuta inimesed ettevaatlikuks kollektiivsete seisukohtade väljendamisel.“ Teiseks takistab akadeemiliste töötajate solidaarsust tema sõnul töö individuaalne iseloom ning pidev võistlemine grantide, projektide ja publikatsioonide pärast.

“Ametiühingu jõud tuleb selle liikmete hulgast ja panusest.

Vladimir Viies lisab sellele veel asjaolu, et meie ülikoolides töötab palju välismaalasi, kelle liitumist ametiühinguga takistab keelebarjäär ja siinse tööõiguse vähene tundmine. Pealegi olevat töötajad ülikoolides sageli tööga nii ülekoormatud, et ei leia ühistegevusteks lihtsalt aega.

Ebakindlus ja ülekoormus

Ülikoolide tööelu suurim kitsaskoht on küsitletute hinnangul aga projektipõhisest töökorraldusest tingitud vähene töökohakindlus. „Kui inimesed peavad enda ja oma töörühma palgaraha saamiseks pidevalt projekte taotlema – tegevus, mille õnnestumise tõenäosus on 10% –, saab igaüks aru, et see on suure tööstressi allikas,“ nendib Tammeorg.

Viies rõhutab, et eriti halvas olukorras on noorteadlased. Suurem osa neist töötab paariaastaste projektipõhiste töölepingutega, ilma et neil oleks aimu, kust leida järgmine töökoht. „Täiendavat ebakindlust tekitab tõsiasi, et akadeemiline karjäärisüsteem on olemuselt püramiid, kus süsteemi sisenejaid (st doktorante) on palju, kuid väga vähesed jõuavad tippu, st tenuuriraja professoriteks,“ nendib ta. Tõsi, hilisemas karjääris on teadustöötajal siiski märksa kergem ja tema töökohakindlus võib mõnikord olla suuremgi kui erasektoris.

“Eriti halvas olukorras on noorteadlased.

Ent suuremat osa akadeemilisi töötajaid ühendab töökohustuste rohkus ning sellest tingitud ülekoormus. „Akadeemilises töös eeldatakse korraga teadustööd ja publitseerimist, õpetamist, juhendamist, pidevat granditaotluste kirjutamist, eriala propageerimist jne,“ loetleb Viies. Sama meelt on Neeme, kelle sõnul võib lõputu tasakaalu otsimine õppe-, teadus- ja administratiivtöö vahel kergesti lõppeda läbipõlemisega. Ta lisab: „Viimaste aastate jooksul teiste kõrgkoolide töötajatega suheldes tulevad välja väga sarnased probleemid: ebaõiglane töökoormuse jaotus, töö juhuslikuks muutmine, ebaõiglane kohtlemine töökohal ja juhtide vähene kompetentsus.“

Koostöö tööandjatega

Olukorras, kus ametiühingutel on liikmeid ja ressursse vähe, sõltub nende tegevuse edu suuresti organisatsioonilisest võimekusest ja konstruktiivsete suhete loomisest tööandjaga. See on Neeme sõnul iseloomulik ka 1992. aastast tegutsenud TLÜ ametiühingule. „Meie järjepidevuse peamised tugevused on diskreetsus, usaldus, professionaalsus, ausus, hoolivus ja psühholoogiliselt turvalise suhtlusruumi loomine,“ loetleb ta.

Ajakirjanikuga suheldes ametiühingutegelased oma ülikoolide juhtidele erilisi etteheiteid ei teegi. Pigem tõstavad nad esile nende vastutulelikkust. Tartu ülikooli ametiühing tunnustab näiteks personaliosakonna panust tööheaolu küsimustega tegelemisel ja ootab juhtkonnalt töökohakindluse parandamist ülikoolis. Veel on ametiühing tõstatanud töötajate võrdse kohtlemise, juhtivtöötajate ebakohase käitumise, erivajadustega üliõpilaste õpetamise ja muid küsimusi. Edaspidi on kavas keskenduda atesteerimise ja arenguvestluse hea tava teemale. Täpsema ülevaate TÜ ametiühingu tegevusest saab selle teaberikkalt kodulehelt union.ee.

Neemegi tõstab esile positiivseid muutusi nii mõneski Eesti kõrgkoolis. Selle aluseks on muu hulgas ametiühingute ja kõrgkoolide vahel sõlmitud kollektiivlepingud. Näiteks Tallinna ülikoolis on töötajad tänu sellele saanud mitmeid soodustusi töötingimuste, tasustamise ja puhkuste osas. Samuti on ette nähtud nende kaasamine töökorraldust puudutavate küsimuste otsustamisse. Peagi algavad uued läbirääkimised kollektiivlepingu tingimuste üle TLÜ uue rektori Priit Reiska ja tema meeskonnaga.

Nende laadist ja sisust võib aimu saada TLÜ ametiühingu Facebooki-postitusest 2. veebruaril tollaste rektorikandidaatidega toimunud kohtumise kohta. Mainitakse, et „õhkkond oli pingeline, aga konstruktiivne“, publiku küsimused aga „teravad ja asjalikud“. Käsitletud teemade hulka kuulusid töökoormus, tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud juhtimise tasakaal, sõltumine välisrahastusest ning kommunikatsiooni puudujäägid. „Üks on kindel – muutused on tulemas! Kas nad on piisavalt julged ja uuenduslikud, seda näitab aeg,“ resümeeritakse postituses.

Muutuste vajadus

Riigi suhtes on ametiühingutel aga põhjust rahulolematuseks. „Eesti seadused võiksid ametiühingute tegevust rohkem soosida, sest rahulolev töötaja, kelle seisukohtade ja arvamusega arvestatakse, on nii asutusele kui kogu riigile suur väärtus,“ rõhutab Tammeorg.

Ka Viies on riigi poliitika suhtes kriitiline. Tema sõnul olid akadeemilised ametiühingud pärast taasiseseisvumist praegusest märksa tugevamad. Siis aga kaotati 2005. aastal ametiühingu liikmemaksu tulumaksuvabastus. Lisaks anti 2007. aastal töötajate usaldusisikule õigusi, mis varem olid kuulunud ainult ametiühingule. Need sammud vähendasid Viiese hinnangul töötajate motivatsiooni ametiühingusse kuuluda.

“Kohtumisel rektorikandidaatidega oli õhkkond pingeline, aga konstruktiivne.

Mis puudutab ülikoolide töötajaid, siis tuleks ametiühingutegelaste kinnitusel suurendada teaduse riiklikku baasrahastust, mis võimaldaks luua teadlastele stabiilsemaid töökohti. Viies juhib tähelepanu ka vajadusele muuta atesteerimise nõudeid. Teadustulemuste publitseerimisel tuleks tema hinnangul pöörata senisest rohkem tähelepanu kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Lisaks võiks teadlase töö hindamisel rohkem väärtustada tema ühiskondlikku panust.

Selline on ametiühingutegelaste vaade akadeemiliste töötajate heaolu päevaprobleemidele ja nende lahendamise väljavaadetele. Tõsi, formaalselt saavad nad rääkida vaid väga väikese osa töötajate nimel. Ent ühest uuringust, mille tulemused avaldas Praxis 2019. aastal, selgus näiteks, et tervelt poolte Eesti akadeemiliste töötajate meelest oli nende töö pingeline ja kurnav. tinyurl.com/
2p9rbtw4.

Uurimusi selle kohta, mis takistab neil oma huvide kaitseks mobiliseerumast, seni aga tehtud pole. Küll on akadeemiliste ametiühingute nõrkust Eestis analüüsinud Birgit Poopuu ajakirjas Vikerkaar (nr 1–2, 2023), rõhutades muu hulgas „neoliberalismi kahjulikke mõjusid ja suurema südikuse vajadust töötajate õiguste kaitsmisel“.

---

Võrdluspilk Soome

• Põhjanaabrite juures pistavad akadeemilised töötajad rinda üsna sarnaste probleemidega kui Eestis. Liikmeid ja ressurssi on sealsetel ametiühingutel aga tunduvalt rohkem.

Soome sotsiaalteadlaste ametiühingu (Yhteiskunta-alan korkeakoulutetut ry, YKA) juhtiveksperdi Ainomaija Rajoo sõnul kuulus mullu ametiühingutesse 65% kõigist Soome töötajatest. Lisaks sellele oli 19% liitunud töötuskindlustusfondidega. Mida kõrgem haridustase, seda sagedamini ametiühingutega liitutakse; keskharidusega töötajate seas oli 2023. aastal liikmeid 48%, magistrikraadi omandanute seas aga 68%. Üldiselt väheneb ametiühingute liikmete arv aga Soomeski.

Soome ülikoolides töötab YKA avaliku sektori pealäbirääkija Petri Toiviaineni sõnul kokku umbes 31 000 inimest, kellest tublisti üle kahe kolmandiku kuulub eri ametiühingutesse. Suurimad akadeemilisi töötajaid ühendavad ametiühingud on teadustöötajate liit (Tieteentekijät), Soome professorite liit, haridustöötajate ametiühing (OAJ), akadeemiliste inseneride ametiühing (TEK) jne. Sotsiaalteadlaste ametiühingu enda rohkem kui 14 000 liikmest töötab ülikoolides umbes tuhat.

„Ametiühingu liikmelisus pakub turvalisust ja tuge tööelu problemaatiliste olukordade puhul,“ põhjendab Toiviainen ametiühingute populaarsust. Tänu nende poolt läbirääkimistel saavutatud kollektiivlepingutele on liikmetele tagatud õiglane palk ja hüvitised. Lisaks pakuvad ametiühingud õigusabi ning sageli töötuskindlustust, mitmesuguseid allahindlusi, täiendkoolituse ja karjäärinõustamise võimalusi.

Põhilised valukohad on Soomes aga samad mis Eestis: „Suur osa ülikooli töötajatest, eriti õppejõududest ja teadlastest, töötab tähtajaliste lepingute alusel, mis tekitab ebakindlust ja raskendab oma elu pikaajalist planeerimist. Ülikoolide palgatase on üldiselt ka madalam kui näiteks erasektoris.“

Tööelu puudutavate seaduste ja näiteks pensionide küsimuses on ametiühingud seni suutnud läbirääkimistel tööandjate ja valitsuse esindajatega edukalt töötajate huvide eest seista. „See koostöövorm on pikka aega püüdnud tagada tööturu stabiilsust ja arengut,“ kinnitab Toiviainen. „Meie praeguse, Petteri Orpo valitsuse ajal on ametiühingute mõju aga vähenenud. Saab näha, milline tulevik ootab pärast järgmisi parlamendivalimisi 2027. aastal.“