• Koolipäev lõpeb ja vanemad on tööl. Mitu tundi ei suuna noore tegemisi keegi. Just seda aega peavad ennetustöötajad kriitiliseks: kui noorel pole turvalist kohta, tegevust või täiskasvanut, kelle poole pöörduda, võib tühi aeg muutuda katsetamiseks, konfliktiks või digikeskkonnas eskaleeruvaks draamaks.

Tartu näitel kannavad noorte koolijärgset aega kolm sammast: huviharidus, noorsootöö teenused ning avalik linnaruum. Linn teeb koostööd ligi 150 huvitegevuse ja huvihariduse partneriga (sh spordiklubid) ning huviringid on ka üldhariduskoolides.

Tartu noorsootöö keskuse (TNTK) alla kuulub viis noortekeskust: Annekese ja Lillekese keskused 7–11-aastastele, Anne ja Lille keskused 12–19-aastastele ning Ilmatsalu noortekeskus 7–19-aastastele. TNTK direktori Margit Kinki sõnul töötavad noortekeskused eelkõige pärast kooli. Suvel tegutseb noorte töömalev: 13–19-aastased saavad esimese töökogemuse ja teenida taskuraha. 2025. aastal osales töömalevas 222 noort.

“Noortekeskus jõuab 16%-ni sihtrühmast.

Margit Kink

Kuidas jõuda nendeni, kes noortekeskusesse ei tule?

Kõige keerulisem on jõuda noorteni, kes ei käi noortekeskuses ega huviringides ja võivad veeta suure osa ajast kodus ekraani taga. Kink kirjeldab, et ligipääsu huvitegevusele kahandavad majanduslikud piirangud ja elukoha kaugus. Samal ajal on sagenenud vaimse tervise mured. Täiskasvanute vähene kohalolu võib muuta riskikäitumise noore jaoks viisiks otsida tähelepanu või kuuluda kuhugi.

Just nende noorteni jõudmiseks kasutab Tartu mobiilset noorsootööd (MoNo): noorsootöötajad loovad kontakti seal, kus noored kogunevad – parkides ja kaubanduskeskustes. TNTK katsetab tänavu diginoorsootöötaja ametikohta, mille tööplatvorm on noorte seas populaarsed keskkonnad (nt Discord). Eesmärk on hoida noortega kontakti ka väljaspool noortekeskusi ning ennetada riskikäitumist varakult.

Kinki sõnul on riskinoorteni jõuda keeruline, sest osa neist ei tunne pakutavate võimaluste vastu huvi või ei leia endale sobivat kohta. Osalemist piiravad ka majanduslik olukord ja elukoha kaugus.

Oluline probleem on teenuste ebaühtlane kättesaadavus: noortekeskused paiknevad kindlates piirkondades. Lisaks napib noorsootöötajaid ja raha. Eriti puudutab see mobiilset noorsootööd ja individuaalset tööd, kus noorega kontakti loomine, hoidmine ning tema edasine suunamine on ajamahukas ning eeldab järjepidevust. Kõik noored ei ole olemasolevatest võimalustest aga teadlikud või ei pea neid endale mõelduks.

Lisaks noortekeskustele liiguvad noored aktiivselt avalikes kohtades, näiteks Tähtvere puhkepargis ja skate-pargis, aga ka kooliõuedel ja mänguväljakutel. Just avalikus ruumis on järelevalve auk kõige nähtavam: kas täiskasvanud jõuavad seal noortega suhelda, kas keskkond on turvaline ning kas konfliktid ja riskid on näha.

TNTK andmetel osaleb Tartus ligikaudu 75% koolinoortest huvitegevuses või -hariduses. Noortekeskuse sihtrühma (7–19-aastased) kuulus 2025. aasta lõpu seisuga 15 094 noort. Möödunud aastal külastas noortekeskusi 2422 noort ehk 16% sihtrühmast – ning enamik külastajatest huvihariduses ei osale.

Seega jõuab noortekeskus eeskätt nendeni, kellele on „madala lävega“ tasuta koht kõige kättesaadavam. Osa riskinoori jääb aga endiselt süsteemist kõrvale.

Noored on pildil rohkem siis, kui nad pole koolis

Lõuna prefekt Vaiko Vaher ütleb, et noortega tekivad probleemid seal, kus alaealised kogunevad ja kus politsei nendega kokku puutub. „Suvel ja vaheaegadel näiteks parkides ja kaubanduskeskustes,“ lausub ta.

Samas kinnitab Vaher, et noored on võrreldes varasemaga tublimad ja politseil on nendega vähem probleeme.

“Meie noored on järjest tublimad.

Vaiko Vaher

Vaher rõhutab, et koolis on keskkond kontrollitum ja õpetajad reageerivad vahetult. „Noortega on meil rohkem tegemist nädalavahetuseti ning õhtustel aegadel, kui saab vabamalt lubatu ja lubamatu piire kombata,“ kirjeldab ta. 

Ta viitab inimarengu aruandele, mille järgi leiab koolipäevadel 46% teismeliste õigusrikkumistest aset kl 14–20 – siis, kui vanemad on tööl, aga koolipäev juba lõppenud.

Ennetuse võtmeks peab Vaher täiskasvanute tähelepanu ja koolivälise aja sisustamist. „Märkamine ja õigel ajal teavitamine on päästnud lugematul arvul noori kõige hullemast,“ sõnab ta. „Lisaks on teaduslikult tõestatud Islandi mudel. See tähendab, et kui kohalik omavalitsus, kool või lapsevanem suudab noore koolivälise aja sisustada mõne huviringi või trenniga, on väga väike tõenäosus, et ta kunagi politsei huviorbiiti satub.“

Vaheri sõnul on noored täpselt sellised, milline on keskkond, kus nad kujunevad. „Ükski inimene ei sünni siia maailma halvana,“ lausub ta. Üks praktiline samm on mitte ainult näidata, vaid rohkem hoolida. Kuulata ära laps, kelle käitumine on radikaalselt muutunud. Kuulata ja küsida, kui tema perel on käsil keeruline hetk. Ei tasu oodata, et probleem ise mööda läheb.“

Varajane märkamine algab klassijuhatajast

Tartu Variku kooli sotsiaalpedagoog ja HEV-koordinaator Katrin Maiste toob varajaste märkidena välja sagenevad puudumised, õppeedukuse languse ning konfliktid kaasõpilaste ja õpetajatega. Märgid võivad olla üksikud või kombineeruda ning sõltuvad lapse taustast, kodusest kultuurist, sõpruskonnast ja harjumustest.

“Oluline on luua usalduslik suhe.

Katrin Maiste

Maiste sõnul on õpilasega seotu iga päev klassijuhataja fookuses: esmalt suheldakse lapsega, et tuvastada muutuste põhjused, seejärel vanemaga ning vajadusel kaasatakse kooli tugimeeskond. Kui kooli meetodid muutust ei too, kaasatakse juba koolivälised spetsialistid. 

Samas rõhutab ta, et probleemkäitumisega lapsed vajavad sageli mitut tugimeedet ja muutuste saavutamine võtab aega: oluline on luua usalduslik suhe, kuid spetsialiste ja ressurssi napib.

Tartu hariduse tugiteenuste keskuse juhataja Annely Võsaste rõhutab, et sisuline ennetus algab enne, kui laps jõuab pikaajalise puudumiseni: koolidega lepitakse kokku, et juhtum liiguks tugikeskusesse siis, kui kooli enda meetmetest enam ei piisa – mitte selle järgi, kas õpilane on puudunud kaks nädalat või kaks kuud. Võsaste sõnul aitab see, kui juhtum on varakult vaateväljas ja meetmeid saab rakendada enne, kui olukord lukustub.

“Varajane tugi nõuab aega ning inimesi.

Annely Võsaste

Ühe näitena kirjeldab ta olukorda, kus pikalt puudunud õpilased olid valmis tulema esmalt tugikeskusesse õppimist harjutama ning keskuse eripedagoog aitas neil kooli tagasi minna: läks esimesel korral õpilastega kooli kaasa. Kiireima mõjuga muudatusena nimetab Võsaste „rohkem täiskasvanuid ja individuaalsust“ esimesse ja teise kooliastmesse. Pikaajaline puudumine on tema sõnul sageli millegi tagajärg – ja varajane tugi nõuab aega ning inimesi.

Mis aitaks Tartus kõige rohkem?

Kinki hinnangul oleks suurima mõjuga muudatus investeering nüüdisaegsetesse ning noorte vajadustest lähtuvatesse noorsootöö võimalustesse pärast kooli. See tähendab eelkõige mobiilse noorsootöö ja diginoorsootöö mahu suurendamist ning väiksemate, kogukonnapõhiste ajaveetmiskohtade loomist linnaosadesse. Selline lähenemine aitaks luua noortega kontakti nende enda keskkonnas, vähendaks barjääre ning võimaldaks riskikäitumist varakult märgata ja ennetada.

Ei piisa ainult sellest, et „koolis on kord“. Oluline on, kas noorel on pärast tunde koht, kuhu minna, tegevus, mis teda kõnetab, ja täiskasvanu, kes märkab ning reageerib varakult. Tartu püüab aidata noori noortekeskuste, mobiilse ja digitaalse noorsootöö, huviringide ja tugiteenuste koostööga, kuid ligipääsu- ja ressursiprobleemid ning vaimse tervise mured takistavad ennetuse järjepidevust.

---

Kolm meelespead õpetajale ja lapsevanemale:

• ära jää üksi – lepi koolis kokku, kes on kontaktisik ja kuidas info liigub tugimeeskonnani;

• püüa sisustada pärast tunde tekkiv tühi aeg tegevusega, mis noort kõnetab (huviring, trenn, noortekeskus, mentor);

• kui puudumised ja käitumismustrid korduvad, tegutse varakult – mida varem sekkuda, seda vähem jõuab probleem süveneda.

---

Mida tähendab Islandi mudel? 

Kui Eesti aruteludes viidatakse Islandi kogemusele, peetakse silmas ennetust, kus kogukond ei pööra noore riskikäitumisele tähelepanu alles siis, kui probleem on tekkinud, vaid keskkond kujundatakse selliseks, et riskil on vähem ruumi kasvada. See tähendab vanemate ja kooli tihedamat koostööd, noore vaba aja sisustamist järelevalve all toimuva tegevusega ning selget arusaama, et pärast kooli ei jää noor üksi. Olulised on kohaliku tasandi teenused: huviringid, sport, noortekeskused ja noorsootöö, mis on noorele kättesaadavad ka siis, kui pere rahakott on õhuke või elukoht asub ringidest kaugel. Mõtte tuum on lihtne: kui noorel on koht, kuhu minna, ja tegevus, mis teda kõnetab, jääb talle vähem tühjale aega, mis kipub viima konfliktide ja katsetamiseni.