• Teismeliste riskikäitumine kujuneb välja pärast koolitunde kodu toimetuleku halvenemise, järelevalve nõrgenemise ja eakaaslaste mõju koosmõjus. Politseisse nende teod alati ei jõua.

Tartu ringkonnakohtu kohtunik Mario Truu räägib, miks on koolipäevadel kriitiline aeg kl 14–20, kuidas huviharidus ja kooliga seotud kuuluvustunne riski vähendavad ning millised on süsteemi suurimad lüngad abivajavate laste toetamisel.

Truu rõhutab, et riskikäitumist aitab ennetada mõtestatud tegevus järelevalve all ja tugev side kooliga. Suurim probleem on aga ebavõrdne ligipääs tugiteenustele. Lisaloos toome ära Tartu praktilised lahendused ja kitsaskohad.

Rääkisite inimarengu aruande esitlusel noorte riskikäitumisest. Mis on teie hinnangul kõige olulisem, mida õpetajad ja koolijuhid sellest teemast teadma peaksid?

Riskikäitumine sõltub noorte vanusest – hälbiv käitumine on kõige omasem teismelistele – ja kodusest olukorrast, kus kehv perekondlik toimetulek ja pereliikmete nõrgad sidemed muudavad riskikäitumise märgatavalt tõenäolisemaks. Samuti sellest, milline on noorte päevakava ja järelevalve nende üle, näiteks kus ja kuidas veedavad nad väljaspool koolitunde aega ning kellega ja kus kogevad ühtekuuluvustunnet.

Te olete kohtunikuna näinud raskeid alaealistega seotud juhtumeid. Millised mustrid noorte õigusrikkumiste puhul kõige sagedamini korduvad?

Perekonna kehvast toimetulekust ning pereliikmete halvemapoolsetest suhetest on tingitud vähene vanemlik järelevalve või selle puudumine. Sage on alkoholi või narkootikumide tarvitamine. Noored vajavad tunnet, et kuuluvad kuhugi. Sõltumata õigusrikkumise liigist (nt vägivald, vargus või narkootikumide käitlemine), panevad noored selle toime pigem koos. Selliste noorte taust kipub olema sarnane, eriti raskete juhtumite korral. Teen selle üldistuse kriminaalasjade põhjal, millega olen tegelnud.

“Ennetada on vaja eelkõige teismeliste riskikäitumist.

Sageli räägitakse, et probleemid tekivad pärast koolipäeva. Miks on just pärastlõunane aeg noorte jaoks riskantne?

Teismelised panevad umbes poole õigusrikkumistest toime koolipäevadel kl 14–20. Pärast koolitunde veedavad nad koos aega ja keegi nende üle ei valva. Samal ajal on teismelised igapäevaelus üha iseseisvamad, täiskasvanute järelevalve kahaneb ja aina olulisemaks saab gruppi kuulumise tunne. Tugevalt kerkivad esile ka eksistentsiaalsed küsimused.

Kui palju mõjutab noorte käitumist see, kas nad on pärast kooli täiskasvanute järelevalve all või tegelevad millegi mõtestatuga?

Väga palju mõjutab. Teaduskirjanduses valitseb üksmeel, et huviharidus aitab noorte riskikäitumist tõhusalt ennetada. Seda kinnitab ka teiste riikide, nt Islandi kogemus. Kui noort kõnetab huviharidus ja ta on huvitatud selles kaasa lööma, viibib ta kriitilistel pärastlõunatundidel turvalises ja eneseteostust võimaldavas keskkonnas. Lisaks noore jaoks nii olulisele kuuluvustunde pakkumisele toetab huviharidus väärtushinnangute ja sotsiaalsete oskuste arengut ning suurendab tagatipuks õpimotivatsiooni, mis kandub ka koolitundi.

Kui palju mõjutab teie hinnangul kooliga seotud kuuluvustunne seda, kas noor satub probleemidesse või mitte?

Mõni aasta tagasi korraldati Eesti kooliõpilaste seas ulatuslik uuring, kus analüüsiti pea 6000 õpilase vastuseid. Sellega tuvastati, et noored, kes tunnevad end koolis turvaliselt ja kellel on kooliga tugev side, panevad õigusrikkumise toime ligi kolmandiku võrra väiksema tõenäosusega kui noored, kelle sidemed kooliga on nõrgad. Nõrk on side kooliga peamiselt põhikooliõpilastel, eriti vene keelt kõnelevatel ja majandusraskustes perede lastel. Nõrk side seondub kooli korratusega, näiteks katkiste klassiruumide, lõhutud asjade, soditud seinte ja õpilaste sagedaste korrarikkumistega. Nõrga sideme võimalikeks põhjusteks on peetud ka kehva kvaliteediga õppetööd, õpilaste ja personali suurt voolavust ning kooli nõrka juhtimist.

Kas koolis on märke, mille järgi võiks aimata, et mõnel õpilasel on suur risk sattuda kuritegevuse teele?

Niisugused märgid on olemas, ehkki need ei pruugi tingimata rääkida suurest õigusrikkumiste ohust. Aga kõnekad on need ikka. Sellise riski olemasolule võivad osutada järjepidev probleemne käitumismuster (eeskätt koolitundidest puudumine, aga ka pidev allumatus koolikorrale ning alkoholi ja narkootikumide tarvitamine) ja probleemid perekonnas.

“Politseid teavitatakse vaid umbes viiest protsendist küberkiusu juhtudest.

Õpetajad ütlevad sageli, et nad näevad probleemi, kuid ei tea, kust abi otsida või kelle poole pöörduda. Kus on praegu süsteemi suurimad lüngad abivajavate laste toetamisel?

Need tipptegijad, kellelt inimarengu aruannet koostades seisukohta küsisime, leidsid, et peamine probleem hariduses on ebavõrdne ligipääs tugiteenustele. Puudu on tugispetsialiste, lastega tegelevate töötajate tase ja võimekus on ebaühtlane ning õpetajatel napib ressurssi alaealistega ennetavalt tegelda. Lapsevanematel võib pere toimetulekuraskuste tõttu nappida raha laste toetamiseks. Teiseks on oluline pöörata tähelepanu vanematele ja vanemaharidusele. Laste ja noorte riskikäitumise juurpõhjused ulatuvad tihti koolist kaugemale, eeskätt koju.

Üha enam räägitakse küberkiusamisest. Kuidas erineb see teie hinnangul varasemast koolikiusamisest ning miks on seda nii raske märgata?

Kuigi küberkius võib paista füüsilise keskkonnaga võrreldes mõneti distantseeritum, on selle mõju ulatuslik. Seda on raske märgata, sest sotsiaalmeedias toimuv jääb sageli vanemate pilgu alt välja. Varem osutatud koolõpilaste seas tehtud uuring näitas, et politseid teavitatakse vaid umbes viiest protsendist küberkiusu juhtudest.

Kui suur roll on noorte õigusrikkumistes pereliikmete suhetel ja pere majanduslikul olukorral?

Paistab, et lausa otsustav roll. Olenemata sellest, millisest aspektist noorte riskikäitumist uurida, jõuab ikka välja tõsiasjani, et pere toimetulek ja perekondlike sidemete tugevus on üks kaalukamaid asjaolusid, millest riskikäitumine sõltub.

“Riik ja KOV peavad kandma hoolt selle eest, et väljaspool suuremaid maakonnakeskusi elavad lapsed pääseksid senisest hõlpsamini huviharidusele ligi.

Sageli tuuakse ennetuse võtmena välja huviharidus ja vabaajategevused. Miks on need nii olulised just teismeeas?

Probleem on selles, et huvihariduses osalevad pigem nooremad lapsed, aga ennetada on vaja eelkõige teismeliste riskikäitumist. Teismeliste õigusrikkumised on ajaliselt laiemalt jaotunud ja tihti ka tõsisemad. Huvihariduses osalemine väheneb märgatavalt alates 13. eluaastast ning langeb 16. eluaastaks vaid 25%-le. Väiksema sissetulekuga perede lapsed osalevad huvihariduses oluliselt vähem kui jõukamate perede lapsed (kohati kuni ligi kaks korda vähem). Väikse sissetulekuga perede lapsed langevad ka sagedamini koolist välja.

Mida võiksid omavalitsused ja riik teha, et ennetada noorte riskikäitumist enne, kui probleem jõuab politsei või kohtuni?

Inimarengu aruanne pakub välja, et riik ja kohalik omavalitsus peaksid tagama tugiteenustele (eeskätt spetsialistidele) senisest võrdsema ligipääsu. Oluline on, et lastele pakutavate tugiteenuste kvaliteet ja kättesaadavus ei sõltuks lapse elukohast Eestis ega tema vanemate rahakoti paksusest. Samuti tuleks riigil ja kohalikul omavalitsusel üle vaadata huvihariduse rahastamine ja kanda hoolt selle eest, et väljaspool suuremaid maakonnakeskusi elavad lapsed pääseksid senisest hõlpsamini huviharidusele ligi ja saaksid osaleda ringides, mis neile huvi pakuvad.

Kui peaksite andma Eesti koolidele ja õpetajatele ühe soovituse, mida teha, et noored tunneksid end kooliga rohkem seotuna ja kalduksid vähem riskivalt käituma, siis mis see oleks?

Oluline küsimus on, kuidas laps end koolis tunneb. Mida tugevam on side kooliga, seda väiksem on probleemkäitumise risk. Sellise sideme loomisel on kandev osa õpetajal ja teistel õpilastel. Õpetajatelt oodatakse juba niigi palju ja kõik ei tohi jääda nende kanda, aga just õpetaja saab võimalikult vara märgata tuge vajavat last ja suunata ta saama abi. Küllap on paljuski õpetaja teha seegi, et kujuneks välja pere ja kooli varajane ja tihe koostöö. See on samuti väga oluline selleks, et laps ei satuks hiljem õiguskaitseasutuste vaatevälja.