Vaimse tervise probleemid ülikoolides on rahvusvaheliselt kuum teema. Selle juurpõhjuseks usutakse olevat tänapäeva akadeemilisele maailmale iseloomulik hierarhilisus ja võistluslikkus. Olukorda parandada ei näi aga olevat kuigi lihtne. Ajad on nimelt üldse ebastabiilsed, kogukonnatunne hajumas ja autoritaarsed tendentsid kõikjal esile tõusmas. Ülikoole aga ei saa mõistagi muust ühiskonnast isoleerida.

Ka on teadus oma olemuselt rahvusvaheline, mistõttu on selle toimimismehhanisme rahvusriigi tasandil keeruline mõjutada. Samamoodi kui rahvusvahelise julgeoleku või kaubanduse küsimuses, on siingi eriti raske kaasa rääkida Eesti-sarnastel väikeriikidel.

See ei tähenda, et võimalusi olukorda parandada üldse poleks. Hea näide on 2022. aastal algatatud doktoriõppe reform, mille tulemusel on doktorandid oma töötingimustega märgatavalt rohkem rahul ja ka välismaalt siia õppima tulla soovijaid on kuuldavasti varasemast enam. Ent üldiselt ei tundu Eesti akadeemilistel töötajatel olevat kuigi palju jõudu end poliitilisel tasandil kehtestada, laiemale avalikkusele aga ei näi nende mured eriti huvi pakkuvat. Neid kajastatakse regulaarselt küll haritlaste väljaannetes nagu Sirp, ent märksa harvem näiteks „Aktuaalses kaameras“.

Iseloomulik, et hoolimata rektorite jõupingutustest ei kujunenud kõrghariduse ja teaduse rahastamisest eelmiste riigikogu valimiste ajal kuigi oluline kampaaniateema. Uute eel on niisiis põhjust põhjalikumalt vaagida, milliste ühiskonnagruppide ja erakondade seast on liitlasi loota ja kuidas neid end toetama veenda. Omaette küsimus on, kuidas ülikoolid ise nende käsutuses olevat raha kasutavad, sest tegemist on teatavasti üsna hierarhiliste institutsioonidega.

“Üleliigse töökoormuse ja bürokraatia tõttu kannatavad kõik akadeemilised töötajad, eriti stressirohke ju nende elu, kes alles oma teaduskarjääri alguses.

Ehkki üleliigse töökoormuse ja bürokraatia tõttu kannatavad kõik akadeemilised töötajad, on eriti stressirohke ju nende elu, kes alles oma teaduskarjääri alguses. Nad peavad tavaliselt töötama lühiajaliste lepingutega ja madala palga eest, sageli kannatab pingelise tööelu tõttu pere loomine ja lastekasvatamine. Kõigest sellest sugenevadki pahatihti vaimse tervise probleemid. Ent ülikooli sees on neil vähem võimalusi oma häält kuuldavaks teha kui staažikamatel kolleegidel.

Väärib tõsist tunnustust, et abi vajavatele töötajatele ja tudengitele pakutakse pea igas meie kõrgkoolis vähemasti tasuta nõustamist. Ka erivajadustega inimestega arvestatakse palju enam, kui see veel hiljuti kombeks oli. Vaimse tervise probleemide ennetamiseks on aga vaja töökultuuri muuta, ja selles vallas saaksid kõrgkoolide juhid küllap senisest enam ära teha.

Ent enda ja teiste vaimse tervise eest saab teatud määral hoolt kanda iga inimene. On imetlusväärne, kui palju on pelk liikumisharrastus mu enesegi teotahet viimasel ajal turgutada suutnud. Ja isegi kui lähiajal näib olevat vähe lootust ümbritseva maailma inimnäolisemaks muutmiseks, saab iga inimene oma igapäevaste valikute varal ometi natukenegi kaasa aidata helgema ja pingevabama õhkkonna loomisele enda ümber.