• Mida peavad oskama HEV-lastega töötavad õpetajad?
• Kui 2017.–2025. aastani kehtinud õpetaja kutsestandard sisaldas ka selgitusi hariduslike erivajadustega õppija toetamise kohta, siis alates mullu novembrist kehtivates kutsestandardites nn eripedagoogilisi kompetentse ei avata. 

Periood	Lasteaed	Põhikool
2002–2013	1) eripedagoogikaalane kõrgharidus või 2) muu pedagoogiline kõrg- või keskeriharidus ja läbitud 320-tunnine eripedagoogika kursus	1) eripedagoogikaalane kõrgharidus või 2) muu pedagoogiline kõrg- või keskeriharidus ja läbitud 320-tunnine eripedagoogika kursus
2013–2021	kõrgharidus, eripedagoogilised kompetentsid ja pedagoogilised kompetentsid	magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, õpetajakutse ning eripedagoogilised kompetentsid
2021–2023	kõrgharidus, eripedagoogilised ja pedagoogilised kompetentsid	magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon ja õpetajakutse
2023–…	kõrgharidus, eripedagoogilised ja pedagoogilised kompetentsid ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele	magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, õpetajakutse (alates 2026. aastast ka doktorikraad või sellele vastav kvalifikatsioon) ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele

Toevajadusega õppijate arv on järjepidevalt kasvanud. 2022. aasta seisuga vajas uuringu (Silm jt, 2024) järgi alus- ja põhihariduses tuge ligikaudu 30% õpilastest. Haridusliku erivajadusega (HEV) õppija mõistet on õigusaktides oluliselt kitsendatud, niisugust nimetust kasutatakse koolis alates 2018. ja lasteaias alates 2025. aastast üksnes laste kohta, kellele kooliväline nõustamismeeskond on soovitanud tõhustatud või erituge. HEV-õpilasi oli 2022. aastal eelnimetatud uuringu alusel lasteaias umbes 5% (sobitusrühma kaasatud ja erirühmade lapsed) ja põhikoolis 8%. 

Õpetaja kvalifikatsiooninõuded

Kvalifikatsiooninõuded ja nende paiknemine õigusaktides on viimastel kümnenditel korduvalt muutunud (vt tabel). Kuni 2013. aastal peeti vajalikuks märkida, kui mahukas peab olema erivajadustega lapsi õpetavate õpetajate täiendav ettevalmistus. Seejärel hakati väärtustama sisu ja tuli kasutusse eripedagoogiliste kompetentside mõiste. Neid võis mõista erinevalt ja omandada kas iseseisvalt õppides, tasemeõppes spetsialiseerudes, eripedagoogilistel täiendkoolitustel ja/või töökogemuse kaudu. 2017. aasta õpetaja kutsestandardite koostamisel leiti, et nende kompetentside olemuses tuleb riigi tasandil siiski kokku leppida, ning seejärel said õpetajakutse taotlejad seda valikulist pädevust ka ametlikult tõestama-taotlema hakata. 

“HEV-õpilaste õpetaja võib nüüd olla nii tavapärase ettevalmistusega õpetaja kui ka eripedagoog.

2021. aasta tõi aga ootamatu muudatuse: kvalifikatsiooninõuete määruse alusel ei ole HEV-õpilaste õpetajal eripedagoogilist lisapädevust vaja. Positiivne on samas, et põhikooli- ja gümnaasiumiõpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastavaks hakati pidama eriklassis tõhustatud või erituge saavate õpilaste õpetajad, kes on omandanud magistrikraadi eripedagoogikas või magistrikraadi ja eripedagoogi kutse. Lihtsustatult öeldes võib HEV-õpilaste õpetaja olla nüüd nii tavapärase ettevalmistusega õpetaja kui ka eripedagoog. 

Selles kontekstis on igati tervitatav, et värskes alusharidusseaduses väärtustatakse jätkuvalt nii lapsehoidjate kui ka õpetajate eripedagoogilisi pädevusi. Lastehoiurühmas, kus on väikelaps, kellel on diagnoositud mõni kõrvalabi vajadust põhjustav terviseseisund või tuvastatud puude raskusaste, peab lapsehoidjal olema tavapärasest kõrgem ehk 5. taseme kutse. Lasteaiarühmas, kus õpib eri- või tõhustatud tuge saav laps, peavad õpetajal olema eripedagoogilised kompetentsid. Kui sügiseni nõuti neid üksnes sobitus- või erirühma õpetajatelt, siis nüüd aga laienesid need mis tahes rühmaliikidele, kus õpib vähemalt üks HEV-laps. 

Õpetaja kutsestandardid

Õpetaja kutsestandardite uuendamisel oli kuulda põhjendust, et nüüd on Eestis kaasavat haridust sel määral rakendatud ja õpetajakoolitus piisavalt arenenud, et iga õpetaja on pädev toevajadusega õppijaid õpetama. Novembris kehtima hakanud kutsestandardites kirjeldatakse nelja kohustuslikku kompetentsi, neist üks – õppijate toetamine – puudutab ka õpetaja vahetut tööd lastega. Õppijate hulka arvestatakse kõik rühma- või klassikomplekti kuuluvad lapsed. Samamoodi mahub toetamise alla mis tahes tegevus, mida õpetaja õppijate heaolu ja arengu huvides teha oskab. Mida suurem on rühm ja klass, seda väiksem on tõenäosus, et õpetajal on võimalik igale õppijale vajalikke kohandusi teha. Kui õpetaja pole piisavalt pädev, et last mõista ja erivajadusespetsiifilisi muudatusi teha, siis võib HEV-õppija jääda nii vajaliku tähelepanu kui ka asjakohase toeta. Tagajärjeks on lapse probleemide süvenemine ja laienemine. 

“On igati tervitatav, et värskes alusharidusseaduses väärtustatakse nii lapsehoidjate kui ka õpetajate eripedagoogilisi pädevusi.

Omaette kategooria moodustavad õpiabitunde andvad pedagoogid. Õpiabi on oma olemuselt tugiteenus, mida võib pakkuda kas õpetaja või eripedagoog. Õpiabiõpetajatele on õpiraskustega õpilaste toetamiseks pakutud eri mahus ja sisuga täienduskoolitusi, sh koguni kuni 1170-tunniseid ümberõppekursusi. Järelikult võiks see osa õpetajatest koolis samuti olla eripedagoogiliste pädevustega, sest nad oskavad HEV-õpilasi õpetada. Ideaalis ei aidata õpiabitundides üksnes õppes järele, vaid toetatakse nii õpilaste aine- kui ka üldpädevusi. 

Koordineerija peab olema pädev

Eripedagoogilised kompetentsid on olulised ka tugiteenuste (lasteaias) ja HEV-õpilase õppe (koolis) koordineerijatele. Asutuse direktori määratud koordineerija ülesanne on korraldada asutuses meeskonnatööd, toetada ja juhendada õpetajaid HEV-õppijaga seoses, nõustada lapsevanemaid ning teha õpetajatele ja direktorile ettepanekuid edaspidiseks pedagoogiliseks tööks, lapse arengut toetavate meetmete rakendamiseks või lisauuringute tegemiseks ning ühelt haridustasemelt teisele ülemineku toetamiseks. Kvalifikatsiooninõudeid koordineerijatele kehtestatud ei ole, kuid tööülesannetest lähtudes on igati loogiline eeldada, et see inimene on kõrgema pädevusega kui need õpetajad, keda ta HEV-õppijaga seoses juhendama peab. 

Seega lasub väga suur vastutus direktoril, kellel tuleb praeguses olukorras esmalt defineerida, mida eripedagoogilised kompetentsid tähendavad. Seejärel tuleb tal järgida seaduses kehtestatud nõuet, et „nimetatud kompetentside olemasolu hindab tööandja“. Mis see siis on, mida tuleks õpetajatel hinnata ja kuidas direktor seda teha saab?

Eripedagoogide soovitused

Eesti eripedagoogide liidu üks eesmärke on kaitsta HEV-laste õigusi. Kui lapse õpetaja ei saa tema eripärast ja vajadustest aru, pole õpetaja ootused ja nõudmised õppijale tõenäoliselt realistlikud ega õpetamine kuigi efektiivne. HEV-laste õigus omandada võimetekohane haridus vajab aga suuremat tähelepanu. Nii jõudsime erialaliidus mõtteni, et eripedagoogid saavad pakkuda abi ja sõnastada, millest õpetaja eripedagoogilised kompetentsid uue õpetaja kutsestandardi kontekstis võiksid koosneda (loe siit).

“Mida suurem on rühm ja klass, seda väiksem on tõenäosus, et õpetajal on võimalik igale õppijale vajalikke kohandusi teha.

Võtsime aluseks varem kehtinud õpetaja kutsestandardi kompetentsi „Hariduslike erivajadustega õppija toetamine“ ja süvenesime kehtiva õpetaja kutsestandardi kohustusliku kutsekompetentsi „Õppijate toetamine“ tegevusnäitajatesse. Mida aga peaks HEV-õppijate rühma või klassi õpetaja suutma rohkem või oskama teha teistmoodi kui iga tänapäevastele nõuetele vastav kvalifitseeritud õpetaja? Sõnastasime seitse tegevusnäitajat. Direktoritele mõeldes märkisime iga tegevusnäitaja juurde ka võimalused, kuidas saab nende pädevuste olemasolu kindlaks teha. Kompetentsid on sõnastatud nii, et neid saaks rakendada nii lasteaias kui ka koolis. 

Toe pakkumine algab üldjuhul sellest, mis on haridusasutuses võimalik, ja vajadusel seda võimekust suurendatakse. Tõhustatud ja eritoevajadusega õppijatele suudavad võimetekohast haridust pakkuda lisapädevusega õpetajad koostöös tugispetsialistidega.