Eesti koolikultuuris on esile tõusmas kolm peamist suunda: õppimise sidumine päriseluga, üha süsteemsem tähelepanu heaolule ja kiusuennetusele ning kooli avamine kogukonnale, näitab tänavune aasta kooli konkurss.

Haridus- ja noorteameti korraldatavale aasta kooli konkursile kandideeris sel korral 15 kooli, kelle seas oli nii kutseõppeasutusi, suuremaid kui ka väiksemaid koole, nii era- kui ka munitsipaalkoole ning nii linna- kui ka maakoole. Poolfinaali jõudsid Antsla gümnaasium, Ida-Virumaa kutsehariduskeskus COSMOS, Kaarli kool, Pärnu Koidula gümnaasium, Pärnu Tammsaare kool, Tallinna avatud kool, Tallinna rahvusvaheline kool, Tartu rakenduslik kolledž VOCO, Viimsi gümnaasium ning Võrumaa haridus- ja tehnoloogiakeskus (EWERS).

„Igaüks nendest koolidest on omamoodi eriline ja vääriks aasta kooli tiitlit. Sel korral olid konkursi fookuses koolid, kus tõenduspõhiseid haridusuuendusi rakendatakse ellu koostöiselt, toetatakse iga õppija ja koolipere liikme heaolu ning kujundatakse õppija eripära väärtustavat koolikultuuri. On hea meel näha, et koolid pööravad nendele aspektidele palju tähelepanu ning poolfinalistide seas joonistuvad välja suundumused, mille põhjal saame öelda, millele Eesti koolides üha enam rõhku pannakse,“ ütleb aasta kooli žürii liige ning Tartu ülikooli haridusinnovatsiooni professor ja haridusteaduste instituudi juhataja Margus Pedaste.

Koolikiusu ennetamine on aina olulisem

Üks suundumusi on, et koolid ei räägi enam heaolust pelgalt üldsõnaliselt, vaid püüavad seda järjest rohkem mõõta ja andmete põhjal juhtida. Antsla gümnaasiumis selgus õpilase uurimistööst, et koolis esineb (küber)kiusamist ning sellele reageeriti teadus- ja tõenduspõhise KiVa programmiga. Kooli heaolumeeskond analüüsib regulaarselt ka rahuloluküsitlusi ja õpetajate emotsionaalse enesetunde teste, et suunata tuge sinna, kus seda kõige rohkem vaja on. Tallinna avatud koolis jälgitakse lisaks tavapärastele rahulolu-uuringutele ka õpilaste psühholoogilisi baasvajadusi ning analüüsitakse õpi- ja üldpädevuste tulemusi ja nende seost heaoluga. Õpilaste tunnetust nendes aspektides uuritakse viis korda aastas ja kui KiVa-meeskond saab teavituse, reageeritakse hiljemalt järgmisel päeval. Tallinna rahvusvahelises koolis kasutatakse KIVA programmi kõrval 360-kraadist seiret, mille põhjal on näiteks palgatud tööle lisaks teine psühholoog..

„See näitab arusaama muutust – hea kool ei oota, kuni mure paisub kriisiks, vaid püüab märgata mustreid varakult ja probleemide tekkimist ennetada. Ennetamine vajab üldjuhul palju vähem ressursse kui tagajärgede lahendamine. Hea on näha, et kiusuennetust võetakse üha rohkem teadliku juhtimisülesandena,“ märgib Pedaste.

Koolid ei räägi enam heaolust üldsõnaliselt, vaid püüavad seda järjest rohkem mõõta ja andmete põhjal juhtida.

Näiteks EWERS ja Ida-Virumaa kutsehariduskeskus COSMOS ei kasuta eraldi kiusuennetusprogramme, kuid jälgivad riskikohti seireandmete, mentorite, sotsiaalpedagoogide ja grupipõhiste sekkumiste abil. Kaarli kool näitab, et väiksem kool ja kiire reageerimine võivad olla tugev ennetusmehhanism, sest nende seireandmete põhjal koolis süsteemset kiusamist ei ole. Pärnu Tammsaare kooli andmed toovad aga ausalt välja, et eri vanuseastmetes võib olukord olla väga erinev: 8. klassis on kiusamist kogenud õpilasi märkimisväärselt vähem kui Eestis keskmiselt, ent 4. klassis on pilt keerulisem. Selline ausus on oluline, sest ainult nii saab ennetust täpselt suunata.

Õpitut tuleb seostada päriseluga

Teine tugev suundumus on praktilise õppe uus tähendus. Praktilisus ei tähenda siin ainult tööõpetust või ühte projektipäeva, vaid õppimist, mis on seotud päris olukordade, vastutuse ja inimestega. Antsla gümnaasiumis korraldavad õpilased laatu ja veavad ise sündmusi, Pärnu Koidula gümnaasiumis tehakse suur osa loodussuuna õppetööst laborites ning noored korraldavad põhikoolilõpetajatele teadusvõistlust. VOCO-s, EWERS-is ja COSMOS-es on praktilisus eriti nähtav koostöös ettevõtete, erialapartnerite ja kogukondlike sündmustega – olgu selleks elektriautode tehnoloogia tutvustamine, kutsevõistlused, vabatahtliku töö lõimimine õppeprotsessi või kogukonda kokku toovad sündmused.

„Teooria ja praktika sidumine on suurema väärtusega kui lihtsalt huvitava tunni läbiviimine. Mitmed uuringud on näidanud, et see muudab õppimise õpilase jaoks tähenduslikumaks ning loob võimalusi vastutuse kujunemiseks ja enesejuhtimise kompetentside  arenguks. Selles osas paistis silma näiteks Viimsi gümnaasium, kus noored saavad osaleda töövarjupäevadel ja vabatahtlikus töös. Tallinna rahvusvahelises koolis ehitati aga õppeprojekti käigus elektriauto ja programmeeriti teaduskalkulaator, Pärnu Tammsaare koolis arendavad noored tuuleturbiine, minifirmasid ja isegi keeleõpet toetavat vestlusrobotit. Innovaatilisi näiteid oli mitmeid,“ sõnab Pedaste.

Kaarli koolis ja Antsla gümnaasiumis on praktilisus tihedalt seotud lõimitud õppega: aineid ei käsitleta eraldiseisvana, vaid päriselu küsimusi siduvatena. Kohtuvad kirjandus, ajalugu, teadus, keel ja ühiskond.

Koostöös sünnib tugevam kool

Kolmas selge suund on kogukonna kasvav roll koolielus. Poolfinalistide näitel ei ole kogukond enam ainult lapsevanemate koosolek või kord aastas toimuv laat, vaid õppe ja koolikultuuri osa. Tallinna avatud koolis vastutab iga klassikogukond ühe ülekoolilise sündmuse korraldamise eest ning lapsevanemad, vilistlased ja ettevõtete esindajad löövad kaasa praktikume juhendades. Viimsi gümnaasium kaasab õppetöösse lapsevanemaid, vilistlasi ja ettevõtteid ning hoolekogu korraldab kogukonnale aruteluõhtuid. Kaarli kooli kevadlaat ja arvamusfestival Kärajad sünnivad kogu koolipere, vilistlaste ja kogukonna ühisel vastutusel. COSMOS on avanud kogukonnale kultuurikohviku ning toonud kutseõppehooned sündmustega piirkonna inimeste jaoks nähtavaks ja kasutatavaks.

„Kool, mis toimib kogukonna sees, mitte sellest eraldi, aitab kasvatada usaldust ja kuuluvustunnet. Eriti tähtis on see ajal, mil paljud koolid otsivad vastuseid küsimusele, kuidas toetada erineva kultuurilise ja keeletaustaga õppijaid ning hoida kooli sidusana muutuvates oludes,“ tõdeb Pedaste.

Tallinna avatud kooli koosõppiva kooli mudel, Pärnu Tammsaare kooli ja COSMOS-e lahendused eestikeelsele õppele üleminekul ning Tallinna rahvusvahelise kooli mitme asjaosalise koostööl põhinev üks-plaan-mitu-osapoolt-mudel näitavad, et mitmekesisust ei käsitleta enam ainult väljakutsena, vaid ka kooli arengu mootorina. See on parema hariduse võimalus.

Silma paistab ka see, et õpetajaid ei nähta nendes koolides üksikvõitlejatena. Peaaegu kõigi poolfinalistide puhul on õpetajate koostöö teadlikult ajastatud, struktuuridesse sisse kirjutatud ja seotud kooli arenguga. Antslas toimuvad regulaarsed koostööpäevad ja õpikogukonnad, Koidulas õpiringid, Viimsis iganädalased koostöötunnid, avatud koolis ühine lennupõhine planeerimine, EWERS-is metoodilised hommikud, Tallinna rahvusvahelises koolis on üldtööaja sisse planeeritud koostöö ja peagi ka kolleegivaatluse tsükkel. See on tähtis, sest kooli kvaliteet ei sõltu ainult üksikute heade õpetajate olemasolust, vaid sellest, kas head praktikat osatakse jagada, arendada ja hoida.

Tehnoloogia saab õppimist toetada

Poolfinalistide seas on ka märgatav tehnoloogia mõtestatud kasutus. Mõnes koolis on see seotud tehisintellekti kasutamise heade tavade või uute kursustega, mõnes digilahenduste abil õppimise kohandamisega. Eelkõige kasutataksegi tehnoloogiat seal, kus see aitab õppimist, keeleõpet, hindamist või enesejuhtimist toetada. Nii on Pärnu Koidula gümnaasium lisanud valikutesse tehisintellekti- ja robootikakursused, Tallinna rahvusvaheline kool sidunud TI-funktsionaalsuse õppeinfosüsteemiga, Pärnu Tammsaare kool loonud Keelesemu vestlusroboti ning avatud koolis on tänavu fookuses TI-hüppe sidumine põhikooliga.

„Kui neid näiteid koos vaadata, joonistub välja üsna veenev pilt – tänapäeva tugev kool ei ole ainult koht, kus kohustuslikke aineid õpetatakse. See on koht, kus märgatakse varakult, tehakse otsuseid andmete põhjal, jagatakse vastutust, toetatakse õpetajaid, kaasatakse kogukonda ja antakse õpilastele vastutusrikas roll enda ja teiste tuleviku kujundamisel – agentsus. Poolfinalistide tugevus ei seisnegi üksikutes eredates projektides, vaid selles, et paljud olulised teemad – kiusuennetus, vaimne tervis, praktiline õpe, keeleline ja kultuuriline mitmekesisus, koostöö – on nende koolide igapäevaelu mõtestatud osa,“ rõhutab Pedaste.

Aasta kooli konkurss ei tõsta esile ainult üksikuid tublisid koole, vaid aitab nähtavaks teha ka laiemad suunad, kuhu Eesti haridus liigub. Tänavused poolfinalistid näitavad hästi, et üha olulisemal kohal on eneseanalüüs ja kvaliteedikultuur, tõenduspõhised haridusuuendused, uuringutest lähtuv oskus märgata nii tugevusi kui ka kitsaskohti, teadlik kiusuennetus, koostöö kogukonnaga ning õpetajate omavaheline koostöö. Just nii sünnib teadlik, järjepidev ja õppijast lähtuv kooliarendus.

Aasta kooli konkursi finalistid avaldatakse 10. aprillil. Aasta kool 2026 kuulutatakse välja 5. mail ETV saates „Terevisioon“, mis läheb eetrisse tiitli saanud koolist. Tiitli annab üle haridus- ja teadusminister Kristina Kallas.

Aasta kooli konkurssi korraldab haridus- ja noorteamet koostöös ERR-iga.