• Alanud TI-hüpe ning tehisaru jõuline sekkumine õppetöösse paneb paljusid õpetajaid ja ka õpilasi oma senist tegevust teise ja loodetavasti värskema pilguga üle vaatama ning otsima uusi või unustatud vanu võimalusi õpiülesannete loomiseks ja täitmiseks.

Ühelt poolt tahaks õpetajana aina tehnoloogiat kasutada ning uusi rakendusi alla laadida, olla moodne ja vaadata tulevikku, teisalt tuua aga tagasi paberid, käärid, värvipliiatsid, liimid, sest peenmotoorika vajab ka gümnaasiumiastmes aeg-ajalt turgutamist ja arendamist.

Nii on autoril sellesse õppeaastasse jäänud voltimine ehk origami lähiajaloo ainekursuses, kus voltisime teise maailmasõja ja Jaapani käsitlemisel paberist nii kurgesid kui ka tolleaegseid sõjalennukeid. Hiina ja Tiibeti ajaloo juures joonistasime ja lõime kaarte nii, et ka riigipiirid ja muud kontuurid koos asjakohaste leppemärkidega tuli teha õpilastel enestel. Mida rohkem pingutamist ja pusimist, seda enam on lootust, et õpitu jääb paremini ja pikemaks ajaks meelde.

Eesti ajaloos on plaan otsida jälle üles paberist keskaegse Tallinna vanalinna majade pinnalaotusega raamatud, mida  vanakraamipoodides ikka veel liigub. Paberist linn on hea taust, millele meisterdada paberist inimfiguure ja loomi ning panna need vajadusel liikuma ja tegutsema. Kõrgtase oleks muidugi ka pinnalaotused ise luua ja kujundada nt linnused või kirikud konkreetsete hoonete eeskujul täpses mõõtkavas. Makettide ja mudelite meisterdamine aitab õpitut nähtavamaks, seostatavaks ja sõna otseses mõttes käega katsutavamaks teha. Taustale saab panna ajastutruu muusika ning miks mitte ka lõhnad.

Ühiskonnaõpetuses toimivad endiselt välivaatlused paikadest, üritustest ja kogukondadest, kuhu õpilane oma argipäeval ei satu, kuid mille külastamine ja vaatlemine võiks laiendada arusaama ühiskonna mitmekesisusest ning aidata tundma õppida oma ümbrust ja eri inimkooslusi. Ülevaateid neist on tõeline nauding lugeda, sest nii mõnigi vaatlus on läinud üle osalusvaatluseks ning seda värvikam on kogutud info. Nii on autor saanud lugeda isikupäraseid ülevaateid eri kogukondade tegevusest kuni detailsete ülevaadeteni võrkude merre panekust varahommikul.

Paljudes koolides on saanud tavaks kogukonnapraktikad või ühistegevused, mis aitavad kooli oma kogukonnaga tihedamalt siduda. Laadad, koristus- ja heategevuskampaaniad, vanavanemate koolikutsumised on igati tänuväärsed ettevõtmised. Loo autor proovib sel aastal teha abituuriumiga õpiprojekte, mille käigus püüavad väiksed õpilasrühmad siduda tunnis käsitletut sellega, mis neile muret teeb või neid häirib, ning proovivad viia elu mingi muutuse. Väike panus, suur muutus. Väga lihtne on probleeme kirjeldada ning kirjutada neist arvamuslugusid, aga kui hõlbus on päriselt proovida probleemi lahendada ning hinnata oma lahenduse mõju? 

Projektid alles käivad, aga lahendada on tulnud juba mitmesuguseid murekohti. Peetakse läbirääkimisi sööklaga toiduvaliku osas, püütakse leida lahendusi müraprobleemile koolis, suhelda vallaga heakorra küsimustes, korrastada bussipeatust jne. Mõni asi võib õnnestuda, mõni mitte ning ei välista, et just viimaste puhul õpitakse kõige rohkem ja kogemus kujuneb eriti väärtuslikuks. Õppimiskoht on juba tõdemus, et sisukas plakat seinal ei mõjuta palju inimeste käitumist.

Õnn on elada huvitaval ajal, kui ühelt poolt on tagataskus kiirelt arenev tehisaru ja teisalt oskus oma käega midagi päriselt ära teha.