• Tartu Kannikese lasteaias oli järjekordne vallatu rahvusvaheline teatripäev. Juba aastaid on lasteaial traditsioon, et emad, isad ja ka vanavanemad saavad kokku ja toovad lavale vahva etenduse. Sellel aastal pakkusime lastele vendade Grimmide muinasjuttu „Okasroosike“.

Jaanuari lõpus teen lasteaias üleskutse ja kogunevad igast rühmast lapsevanemad, kes soovivad teha lastele üllatust teha. Näitegrupis on kokkulepe, etkõik toimub laste eest salaja, emad-isad kogunevad teisipäeva õhtuti lasteaia suurde saali ja võlumaailm saab alguse. See kõik sünnib soovist teha midagi head, igal nädalal leitakse aega keskenduda sellele, et märtsi lõpuks valmiks üks vahva etendus. Kõik annavad oma panuse loominguliselt: Heiki ema õpetab tantsud selgeks haldjatele ja lõbusatele kärbestele, õpetaja Piret loob lõputantsu, muusikaõpetaja Siim ja Janno aitavad heliga (pillid ja Youtube), mina valin loo või muinasjutu, kirjutan stsenaariumi, aitan kostüümidega ja hoian kõik ühes paadis. Muidugi on igal sammul abiks palju taustajõudu. Mõned õpetajad aitavad kostüüme õmmelda, lavakujundusse detaile kleepida või maalida, juhtkond vastutab kingituste eest näitlejatele ning aitab katta näitlejatele üllatuseks kohvikulaua hea ja paremaga.

Naeruteraapia on igas proovis garanteeritud, leiab palju vahvaid sõpru, räägime lastest, lasteaiaelust ja põnevatest hetkedest. Kes on need emmed ja issid kes osalevad näiteringis, mõned juba mitmendat aastat? Nad on kontoritöötajad, direktorid, maamõõtjad, õpetajad, raadiohääled, fotograafid, müüjad, arhitektid, maaklerid, beebiga kodus olevad emad jne.

Ei ole kerge pea kaks kuud järjest kindlal päeval ja kellaajal kokku saada – küll on lapsed haiged, küll on vaja kedagi kuhugi sõidutada või on linnas ummikud jne jne. Aga vanemad tulevad alati, tekst peas ja tiivad seljas. Me pole kunagi stsenaariumis kinni, vanemate vahvad ettepanekud või ägedad naljad lõimime kindlasti etendusse. Oleme eri näitegruppidega toonud lavale „Kolm põrsakest“, „Pöial-Liisi“, „Jussikese seitse sõpra“, „Kaksteist kuud“, „Lumivalgekese“ ja nüüd siis „Okasroosikese“.

Seoses teatripäevaga on üle lasteaia avatud ka vahvad kohvikud. Mis teatrikülastus see ilma kohvikuta ikka on! Ja mitte niisama kohvikud, vaid kohvikud, mis on korraldatud sõpradele. Lapsed koos õpetajatega valmistavad oma rühmas ette kohviku, kus saab maiustada isetehtud küpsisetordiga ja juua morssi. Ja mängimiseks on vahvad teistmoodi mänguasjad. Nii seiklevad kõik rühmad majas ringi ja saavad elamusi teistes rühmades. Näiteks Pisipõnnide rühmast on saanud Sinilillekohvik või Pillikratid on avanud sõpradele Pillikohviku, kus saab peale tordi söömist teadmisi pillidest ja nendel ka ise mängida.

Etendused on loodud nii, et neis jaguks nalja, naeru, tantsu, põnevust ja natuke kurbust ka.

Kui teatripäev on käes, on majas on tunda põnevust ja ärevust. Hommikul kogunevad näitlejad vara. Lava taga ootavad neid värske smuuti ja võileivad. Tehakse viimane peaproov ja siis läheb lahti. Lava taga sätitakse soengud korda, püksiviigid sirgeks, tehakse grimm ja aetakse suled kohevile. On naeru ja nalja. Kindlasti on keegi midagi koju unustatud. Jagub ka ärevust – sest publik on maailma kõige ausam! Fotograaf luurab siin ja seal ning teeb klõpse ka lava taga. Fotograaf ei ole meil niisama fotograaf, vaid Indreku ema, kes on üles astunud mitmes eelmiste aastate etenduses.

Oh seda üllatust laste silmades, kui lavale astub nende ema, isa või hoopis vanaema! On hetki, mil näed vaatajate silmades mõnda pisarat – kas siis suurest naerust või liigutusest. On tõeliselt äge vaadata, kuidas haldjad tantsivad või kärbsed ja kokk püüavad ühiselt räppida. Laste silmad löövad särama, kui lavale astub kuningapaar või vigurdav ja krooksuv konn. Üleva meeleolu loob ühistants, kui meie väikeses saalis tantsib laval korraga 18 täiskasvanut ja kogu saal aplodeerib.

Äkki küsite, miks me seda teeme? Aga teate kui palju head see kõikidele annab, kuidas see nii lapsi, lapsevanemaid kui õpetajaid liidab!