• Enne kui hakkad midagi lammutama või üles ehitama, vaata ringi ja kuula inimesi, ütleb kogenud haridusjuht Marjeta Venno, kes kutsuti kolmeks kuuks nõustama ja arendama Valga põhikooli juhtimist. Juba esimesel kuul sai Venno suure üllatuse osaliseks.

Üllatasid teda võimestatuse küsitluse tulemused. Nimelt uuris ajutiselt direktoriks värvatud Venno Valga põhikooli õpetajailt, kui rahul nad oma ametiga on, ja sai teada, et nad peavad oma tööd märksa tähenduslikumaks kui Eesti õpetajad üldiselt.

„Tahe lapsi ja peresid toetada on neile väga tähtis, see loob pinnase, kust kooli arendades koos edasi minna,“ lausus Marjeta Venno, kes on sedasama küsitlust korraldanud ka Tartu erakoolis, mida ta 17 aastat juhtis. „Õpetajad on valmis kaasa lööma, ja mitte ainult arutlema, vaid päriselt tegutsema. Olen juba selle lühikese ajaga näinud, et tarvitseb vaid küsida, kes näiteks töörühma vedada võtab, ja kõik tahavad teha.“

Koolipidaja Valga vallavalitsus kutsus Marjeta Venno appi pärast seda, kui direktorikonkurss nurjus. Valga põhikooli ja piirilinna hariduselu kuvand on praegu negatiivne: väga kehvad matemaatikaeksami tulemused, õpetajate lahkumine, vangerdused direktori ametikohaga jm probleemid.

Ametisse asudes ütlesite, et teil on suur soov jõuda negatiivsest kuvandist haridusrahuni. Kui kaugel rahust olete?

Haridusrahuni pole veel jõudnud. Sellel on kaks kihti: üks on meedia- ja tähelepanurahu. Valga põhikooli ja piirkonna kohta öeldi nii mõndagi, mis pole laiemalt haridusega seotud, aga ärritas nii kooli kui ka kogukonda. Päriselt olulistele teemadele pöörati väga vähe tähelepanu. 

Laseme koolil kraavist välja ronida ja suunda muuta ning nii vanemad, koolipidajad kui kogukond annavad selleks rahu. Laseme koolil toimetada, mitte ei takista teda väheväärtuslike näpuviibutustega. 

Meeskonnast on tunda, et nad on valmis ja neid ei kammitse midagi kõrvalist. Tajume, et haridusrahu on praegu rohkem kui varem, aga päris kohal see veel pole.

Kui sügav see kraav oli, millele viitasite?

Kraavi sügavust pole mõõtnud. Aga meie esimesel kohtumisel meeskonnaga – töötasin toona veel haridusministeeriumis – tajusin, et inimeste silmis ei olnud sära. 

“Valga õpetajad peavad oma tööd märksa tähenduslikumaks kui Eesti õpetajad üldiselt.

Oleme jõudnud korraldada meeskonnapäevi, koolitusi ja hakanud kraavi põhjast ülespoole ronima. Inimestes peegeldub tohutu tahe, mis ka küsitluses selgus. Töö on õpetajatele oluline ja nad saavad sinna panustada isegi siis, kui olukord piirilinnas on raske ja koolil pole kõige paremad ajad.

Kuidas oma õpetajaid iseloomustate?

Nad on sunnitud olema võimekad kameeleonid ja vahetama värvi. Siin on väga palju erisustega lapsi. Veerandi laste kodukeel ei ole eesti keel, vaid midagi muud (vene, läti, ukraina). Eesti keelt oskavad nad eri tasemel. Meil on hariduslike erivajadustega lapsi. Ja siis on põhiõppekava lapsed, kelle eesti keel on emakeel. Neid kõiki on igas klassikomplektis. Üht last tuleb toetada ühtmoodi, teist teistmoodi. Õpetaja peab otsima oma tööriistakohvrist metoodikaid, kuidas iga lapseni jõuda, ja tundma ära hetke, mil lapsele on vaja tuge.

Meil on ligi 60 õpetajat, nooremaid ja vanemaid. Tean, millal nad tunnevad oma tööst rõõmu, ja märkan, kui see kaob.

Kuidas teid vastu võeti?

Mind oodati nagu kuldmuna – tule ja sära koos meiega. Juht ei saa seda üksi teha, aga ta peab suutma välja koukida kõik oma meeskonnatöö tarkused. See on igale juhile tõeline väljakutse. Kõike, mida olen seni juhtimisest õppinud ja kogenud, on võimalik kasutada ja natuke veel vinti pealegi keerata.

Valikut tehes polnud ma altruist ega eneseohverdaja. See on väga teadlik valik ja võimaldab inimesi päriselt juhtida, mitte lihtsalt hallata.

Minult oodatakse, et otsiksin välja kohad, mis organisatsioonis ei toimi. Mittetoimivat oskad märgata siis, kui juhtimispagas on suur. 

Enne kui hakkad midagi lammutama või üles ehitama, tuleb vaadata ringi ja kuulata. Seiramise ajal ei tohi taotleda odavat populaarsust, olla kõigega nõus või näiliselt hooliv ega anda valelubadusi, vaid pead olema professionaalne kuulaja. Selle oskuse olulisust olen siin kõige rohkem tajunud.

Alustasin sellest, et kohtusin kõigi õpetajatega ainevaldkonna kaupa. 

Esimese ehk kuulamise kuuga kogusin tagasisidet ja seisukohti, mille põhjal on mul neli-viis lehekülge muutmisettepanekuid. Selles nimekirjas on ka tegijad ja enamasti pole selleks riik või koolipidaja, vaid juhtkond või meeskond. Tajun, et kõike saab teha koostöös hoolekogu ja vanematega.

Olen oma ettepanekuid jooksvalt koolipidajale tutvustanud ja hakanud neid tasapisi ellu rakendama. Uuendused on hädavajalikud: värskendused kooli kodukorras ja päevakavas, soovitused nutikasutuseks – teemad, millega terve Eesimaa haridus praegu maadleb. Aga ka mõned ruumilised ettepanekud. Kõige laiemad ettepanekud puudutavad kooli arendust, millest lapsed võiksid võita – kuidas karjääriõpet korraldada, rohkem oskuste õpet kooli tuua.

Kas olete arutanud koostööd ka teiste koolidega?

Käisin kohe külas gümnaasiumis, kutseõppekeskuses ning Priimetsa koolis. Olen käinud nende õpetajaid koolitamas ja nad on käinud meil koolitustel.

Eile leppisime täpsemalt kokku koostöö nende koolidega. Karjääriõpe jätkub väikeste värskendustega ja tehnoloogiaõppes tahame senisest rohkem koostööd teha kutsekooliga. 

Valga riigigümnaasiumis on kurdetud, et neil on põhikoolist tulnutele lausa järeleaitamisklass. Kas olete ka selle kohta soovitusi jaganud?

Ajutine juht jõuab tegelda eeskätt meeskonnaga, kelle võimestamise eesmärk on, et õpetajad jõuaksid oskuslikumalt õpilasteni. Õpitulemuste mure on teada ja seda ei saa varjata. Nüüd mõistan selle tausta paremini. Osaliselt on põhjus õpilaste profiilis ja pisut rohkem peab tegema tööd ka selle nimel, et õpetaja tuleks klassiruumis toime. Võib-olla on seal maha magatud näiteks LAK-õppe või eestikeelsele haridusele ülemineku koolitusi, millel oleks pidanud osalema, et õpilasi toetada.

See ei ole õpetajate viga, pigem on tähelepanuta jäänud juhtimise teema. Oleme sellel praegu nagu Münchhausenil tutist kinni võtnud ja soost välja tõmmanud. HTM-i eestikeelsele haridusele ülemineku osakonna inimestega on meil olnud kahepäevane kohtumine, nad käisid vaatamas ja soovitusi andmas. Rajaleidjaga teeme koostööd kaasava hariduse teemal. Kui oleme millegagi hädas, siis kohe küsime, kuidas saaks paremini.

“Ära juhina midagi niisama eelda, vaid pigem küsi.

Mure on mõne õpetaja kvalifikatsiooniga. Piirkonnas õpetajaid ju napib. Ka eelmise aasta lõpus toimunud järelevalve viitas sellele. Püüame olukorda jõudumööda parandada. Nipsust või ühe töökuulutusega seda korda ei saa. 

Tugispetsialistide meeskond on päris suur ja vaja on liikmeid veel juurde. 

Milliseid kogemusi Tartu erakooli juhtimisest ja oma ministeeriumitööst kaasa võtsite?

Oleme hakanud laiendatud juhtkonda arendama ja püüame selle toimima saada. Selle süsteemne tegutsemine ning ka vastutuse võtmine on hästi oluline.

Võtsin erakoolist kaasa ka andmetele tuginemise juhtimisel. Ära juhina midagi niisama eelda, vaid pigem küsi. Kui meeskond on suur, siis igaühelt eraldi küsida ei jõua. Aga õpetajate võimestatuse küsitlus näitab katkised kohad meeskonnas kätte ja juhina saad aru, millega tuleb edasi tööd teha.

Kas rõõmustate, et olete uuesti põllul?

Ma ei oodanud, et see tunne mind tabab. Aga tabas. Ja ka tajumine, et see on põld, kus mind vaja on. Eks vastupidi ka: seda põldu on minul vaja, sest saan siin oma oskusi rakendada: on väljakutseid ning saan professionaalselt areneda. Mõlemat pidi oodatud kohalejõudmine.

Paljudele oli suur üllatus, et läksin Tartu erakoolist ministeeriumi ja et otsustasin sealt ära tulla ning edasi piirilinna minna. Ise tajun seda nii, et üks tark otsus ajas teist taga! 

Viimasel ajal on minu poole pöördunud mitu koolijuhti, kes tahavad oma koolis midagi muuta ning soovivad kõrvaltvaadet ja konsultatsiooni nii juhtimises, õppekorralduses kui koolikultuuri eri aspektides.

Olen saanud kutsed vastu võtta, sest Valgas pole ma täiskoormusega. Aga on ka töid, mis algavad kevadel ja kestavad terve aasta.

Olen nende kutsete üle õnnelik ja tänulik, sest igaüks neist tähendab suurt usaldust. Kutsutakse, et tuleksin ja hoiaksin käest kinni, et nad ei kukuks laudteelt laukasse, vaid liiguksid sihi poole.

Miks te üldse Valka läksite?

Kui käisin ministeeriumi meeskonnaga Valgas väljasõidul, püüdsime välja selgitada, mida ministeerium seal ära teha saab. Ega väga palju peale nõu ja toetuse pakkuda olnud. Olin ministeeriumi esindajana koolijuhi valimise komisjonis, aga valimine luhtus. Ent meil tekkis koolipidajaga hea suhe ja mulle tehti pakkumine veel enne, kui otsustasin ministeeriumist ära tulla. Süda ütles, et just seda tööd ma tahangi teha.

Oluline kaalukeel oli, et ministeeriumiga Valgas käies ja õpetajatega kohtudes jälgisin nende nägusid. Nad olid tõsised ja natuke ka kurvad, ometi tajusin nende tohutut tahet. Nüüd tean, et see oligi töö tähenduslikkus, mis sai küsimustikus nii kõrge hinnangu. See kumas nendest inimestest ja selle põhjal polnud raske otsustada, et tahan appi minna.

Kuulamised ja vestlused on näidanud, et inimesed on valmis edasi minema, neid pole vaja veenda. 

Millal on Valgas teie viimane tööpäev? Kas jätkate, kui kolm kuud läbi saab?

19. juunil on viimane tööpäev. Koolipidaja on teinud mulle ettepaneku jätkata, aga praegu on raske vastata. Peab vaatama, mida see kool edasi vajab ja mida vajan mina. Igal hommikul Tartust Valka ja õhtul koju tagasi sõita on tõeline mugavustsoonist välja ronimine. Natuke pean veel seirama, et tark otsus teha.

---

Ajutise juhi ülesanne pole tingimata suuri muutusi teha

Tartu erakooli gümnaasiumiosa juht Karmo Kurvits, kes kümme aastat oli Võru gümnaasiumi direktor, on olnud ka ajutine juht: 17 kuud Kammeri koolis ning viis kuud Kohtla-Järve Järve koolis. 

„Mõlemad pakkumised jõudsid minuni ootamatult ning võtsin need oma põhitöö kõrvalt vastu,“ lausub Kurvits. „Arvan, et igasugune juhtimine on oma olemuselt ajutine – juhitööl ja vastutusel on algus, keskpaik ja lõpp. Kui tavapärases juhitöös võib tulevik näida avatud, siis ajutises rollis on lõpp pidevalt (pea) kohal. See loob teistsuguse suhte nii kogukonna, kooli ja inimeste kui ka tehtavate valikute ja otsustega.“

Kurvits alustas mõlemas koolis tööd suhte loomisest ja pidas tähtsaks ennast juhina avada: selgitas, kes ta on, mida väärtustab ja kuidas tegutseb. Lisas, et on tulnud koolipere teenistusse. Usalduse loomise järel sai astuda järgmise sammu: hakata olukorda diagnoosima. 

„See tähendas püüdu mõista, millisesse kogukonda, kooli ja inimeste sekka olin sattunud. Alles selle mõistmine võimaldas sõnastada oma tegeliku mandaadi ja peamised ülesanded,“ lausus Kurvits. „Kogesin, et ajutine juht ei pea tingimata suuri muutusi tegema. Sama oluline võib olla turvalisuse, usalduse ja stabiilsuse taastamine ning hoidmine. Mõlemal juhul on määrava tähtsusega avatud ja aus suhtlus, kaasamine ning liigse autoritaarsuse vältimine. Hoiduda tuleb sellest, et ajutise juhi roll ei taanduks üksnes administratiivseks. Vältimatult tuleb panustada ka koolikultuuri mõistmisse.“

Kurvits arvab, et ajutine juhtimine ei ole pelgalt administratiivne lahendus. Seda võib käsitada erilise juhtimisviisina, mille tulemuslikkus sõltub usaldusest, kommunikatsioonist ja selgest mandaadist. Ajutine juht peab suutma kiiresti mõista kooli vajadusi, stabiliseerida või muuta kooli- ja töökorraldust ning valmistada ette sujuva ülemineku järgmisele juhile.