• Sel kevadel toimusid Haapsalu Vanalinna lasteaedade Tõrukese maja Mesimummu rühmas arenguvestlused teistmoodi. Laua taga istumise asemel kutsus õpetaja lapsevanemad hoopis jalutama. Nii sündis arenguvestlus jalutades – rahulik ja vahetu kohtumine looduses, kus olulised jutud said räägitud kõrvuti kõndides. Kokku läbiti arenguvestluste käigus 59,36 kilomeetrit, kõndides ja vesteldes liiguti kokku üle 13 tunni.

Mõte sündis üsna loomulikult. Esialgu pakkus õpetaja vanematele võimalust pidada vestlusi lasteaia hoovis, kuid aprillikuu oli südamekuu ja liikumise väärtustamine andsid tõuke teha seda hoopis jalutuskäigul. Kõik lapsevanemad suhtusid ideesse hästi ning eelistasid jalutavat vestlusvormi. Mitmed vanemad tõid välja, et liikudes oli lihtsam rääkida ning vestlus tundus loomulik ja pingevaba.

Mitmed vanemad tõid välja, et liikudes oli lihtsam rääkida ning vestlus tundus loomulik ja pingevaba.

Iga pere sai valida endale sobiva marsruudi. Kõnniti Haapsalu tänavatel, mere ääres, parkides ja mitmesugustel muudel radadel. Vestlused kestsid kuni tunni, mis on täpselt paras aeg, et jõuda oluliste teemadeni ilma kiirustamata. Liikudes räägiti lapse arengust, huvidest, sõprussuhetest, õppimisest ja sellest, kuidas laps end lasteaias ja kodus tunneb. Jagati rõõme ja muresid, arutati lapse tugevuste ja arenguvajaduste üle ning lepiti kokku ühistes eesmärkides.
Õpetaja sõnul muutis liikumine inimesed avatumaks ja rahulikumaks. Kõrvuti kõndides kadus tavapärane ametlikkus ja vestlused kulgesid loomulikult. Vahel jõuti teemadeni, milleni tavapärases olukorras ehk ei olekski jõutud.

Rajad said kaardile
Kõnnivestlustel oli aga veel üks eriline lisand. Jalutuskäikude teekonnad salvestati ja hiljem vaatasid lapsed koos õpetajaga kaardile tekkinud radu. Õpetaja printis teekonnad välja ning lapsed täiendasid neid kodus koos vanematega, arutledes ühiselt selle üle, mida kaardilt näha võib, ning ka seda, mida olulist vestlusest lapsega rääkida. Nii muutusid teekondade kontuurid hiirteks, krokodillideks ja teisteks fantaasiategelasteks. Lihtsast jalutuskäigust sündis GPS-kunst, mis muutis lapse kaudselt samuti arenguvestluse osaliseks.
Lapsed ootasid suure põnevusega, millal õpetaja nende ema või isaga jalutama läheb. Hiljem jagati rühmas muljeid, uuriti valminud GPS-kunstitöid ning räägiti sellest, milliseid kujutisi keegi oma teekonnal märkas.
Kokku läbiti arenguvestluste käigus 59,36 kilomeetrit, kõndides ja vesteldes liiguti kokku üle 13 tunni. Selle aja sisse mahtus palju kuulamist, mõistmist, jagatud mõtteid ja ühist arutelu. Kogemus näitas, et vahel sünnivad kõige paremad vestlused just kõndides. Tulevikus soovib õpetaja katsetada veel eri võimalusi – näiteks kaasata mõnesse vestlusesse ka laps või luua kindel teekond peatustega, kus iga punkt oleks seotud mõne konkreetse teemaga, nagu suhted, õppimine, huvid või lapse heaolu.
Arenguvestlus jalutades tõestas, et lihtsad ideed võivad luua väga tähenduslikke hetki. Vahel piisabki sellest, kui võtta aega, minna koos kõndima ja päriselt kuulata.