• Noorte teaduste akadeemia uus president Mai Beilmann tõstab esile noorteadlaste ülekoormatuse ja vähese karjäärikindluse teema. Samuti peab ta oluliseks teaduse populariseerimist, sealhulgas koostööd koolidega.

Eesti noorte teaduste akadeemia (ENTA) on mittetulundusühing, mis tegeleb põhiliselt noorteadlaste huvide esindamise ja teaduse populariseerimisega. Ühing moodustati 2017. aastal teaduste akadeemia initsiatiivil ja koosneb 33 tegevliikmest. Nendeks võivad saada väljapaistvad ja aktiivsed doktorikraadiga teadlased, kes pole vanemad kui 41 aastat.

5. mail valis ENTA juhatus organisatsiooni uueks presidendiks Tartu ülikooli empiirilise sotsioloogia kaasprofessori Mai Beilmanni. Tema uurimisteemad on TÜ ühiskonnateaduste instituudi kodulehe järgi olnud laste ja noorte heaolu ning sotsiaalteadusliku uurimistöö eetika. Beilmann on olnud ka Eesti sotsioloogide liidu eesotsas ning avaldanud ajakirjanduses arvukalt populaarteaduslikke kirjutisi.

Kuidas nii läks, et teist teadlane sai?

See juhtus üsna kogemata. Lapse või teismelisena ei mõelnud ma kunagi, et tahaksin saada teadlaseks. Tahtsin saada kirjanikuks, aga selleks ei saa ju kuskil õppida. Nii olin gümnaasiumi lõpus parajas kimbatuses. Eelistatud erialade valik varieerus ajaloost geenitehnoloogiani, aga kuidagi kogemata leidsin selle õige valdkonna sotsioloogia näol, mis mulle tõesti huvi pakkus.

“Sisuliseks tööks jääb üha vähem aega, sest aina enam tuleb aru anda.

Järgmine oluline nüanss oli, et minu bakalaureuse- ja magistritöö juhendaja Rein Murakas kaasas mind kohe mitmesugustesse uuringuprojektidesse. Mul jäi isegi magistrantuuri lõpuaktusel käimata, sest olin samal ajal juba ühe Euroopa teadusprojekti kohtumisel Strasbourgis. Sealt edasi tundus loomulik doktorantuuris jätkata. Niimoodi poolkogemata kujunesingi teadlaseks.

Noorteadlase elu on sageli ebakindel ja stressirohke. Kust olete ammutanud motivatsiooni, et sellel teel jätkata?

Kui rääkida peamistest põhjustest, siis esiteks on see jätkuv uudishimu. Ma olen lihtsalt leidnud ala, mis mulle huvi pakub. Teine asi on võib-olla selline erialane patriotism ja vastutustunne, et sotsioloogiat siin Tartu ülikoolis hoida, edasi kanda ja arendada.

Olete olnud juba mõnda aega noorte teaduste akadeemia tegemistega seotud, viimati asepresidendina. Mis on ajendanud teid sellesse organisatsiooni panustama?

Mind valiti ENTA liikmeks mõni aasta tagasi, kui lükati just käima noorteadlaste uuringut. Seal oli sotsioloogi pädevust väga vaja, mistõttu sattusin ENTA peamise esindajana selle uuringuga aktiivselt tegelema. Samamoodi liitusin mitmesuguste populariseerimise projektidega – leidus lihtsalt rohkesti võimalusi, mis kuidagi väga hästi sobisid minu varasema populariseerija profiiliga. Nagu mu teadlaseks kujunemine justkui rajasõltuvusena lihtsalt juhtus, nii võtsin ka ENTA-s juhtrolli kuidagi loomulikult, vastutust lisandus järk-järgult. Ühel hetkel oli väga loogiline samm kandideerida juhatusse, et noorteadlaste uuringu tulemusi veel rohkem rakendada ja levitada.

Milleks on üldse vaja noorte teaduste akadeemiat? Teisisõnu, mille poolest erinevad „noorte“ teadlaste huvid ja vaade teadusmaailmale vanemate kolleegide omadest?

Esmane põhjus on see, et earühmade positsioon, rollid, rõõmud ja mured erinevad ühiskonnas juba eluetapist tulenevalt. Me ei taha ju, et riigi tasandil räägiks üks earühm kõigi teiste eest või otsustaks teiste üle; see viiks natuke vildakate tulemusteni. Teaduses on samamoodi: siin tegutsevad paralleelselt väga erinevad rühmad mitte ainult kronoloogilise, vaid ka akadeemilise vanuse poolest. Oma karjääri tippu jõudnud ei pruugi enam väga selgelt näha, millised olid probleemid ja raskused tippu jõudmisel. See on natuke samamoodi, et tudengina tundub bakalaureusetöö hirmus raske ülesandena. Magistritööd tehes tundub, et ah, mis see bakatöö ära oli, ja kui jõuad doktoritööni, ei paista ka magistritöö enam midagi erilist, sest alles nüüd on tõesti raske. Teadlaste puhul on sama: kui oled jõudnud päris tippu, võid olla unustanud, millised keerukused olid teadlaskarjääri alustades, kui tuli pere- ja tööelu ühitada ja nii edasi.

Millised on praegu suurimad probleemid Eesti noorteadlaste elus?

Mainitud eelmisel aastal ilmunud uuringust „Noorteadlaste roll ja karjäärivõimalused Eesti teadussüsteemis“ võib esmalt jääda petlik mulje, et midagi ei olegi väga halvasti. Kui panna kõik teadusalad kokku, tasandavad need üksteist niimoodi ära, et teravamad probleemid ei tõuse esile. Et saada adekvaatne pilt, tuleb valdkondi analüüsida eraldi, sest noorteadlasi ei saa võtta täiesti homogeense rühmana. Siis tuleb näiteks välja, et sotsiaalteadustes oli doktorantidel ja värsketel doktoritel kohati väga suur õpetamiskoormus. Samuti ilmnevad suured erinevused, kui võrdleme ülikoolides ja ettevõtetes tegutsevaid noorteadlasi. Ületöötamine on ülikoolidele millegipärast iseloomulikum kui eraettevõtetele.

“Doktorantuuri järel algab suur ebakindlus.

Üleüldise probleemina tuleb raportis esile tohutu killustumine, mis pole iseloomulik kaugeltki mitte ainult noorteadlastele, vaid teadlastele laiemalt, ja mitte ainult Eestis, vaid globaalselt. Kõike peab kogu aeg tegema maksimumi piiril, isegi üle selle, ja igal alal, olgu see siis õpetamine, teadustöö või administreerimine. Täita tuleb hästi palju ülesandeid ja administratiivseid formaalsusi. Ja paraku ei jää neid sugugi vähemaks, vaid pigem vastupidi.

See on üks läbivatest muredest, mis on suhteliselt valdkonna- ja võiks lisada, et ka haridussüsteemiülene. Arutasime noorteadlaste probleeme õpetajahariduse professori Äli Leijeniga, kes on uurinud õpetajate tööelu. Temagi uuringuist tuleb välja, et sisuliseks õpetamistööks jääb aina vähem aega, sest üha enam tuleb aru anda sellest, kuidas sa õpetasid või plaanid õpetada. Ülikoolis see võimendub, sest seal lisandub õpetamisele teadusega seotud plaanide raporteerimine ja aruandlus.

Kuidas need üldised probleemid just noorteadlasi puudutavad?

Vastab tõele, et killustumine ja ülekoormus pole ka kogenud teadlastele kuidagi võõrad. Tuleb lihtsalt arvestada, et noorteadlaste puhul teadussüsteemi kitsaskohad võimenduvad, sest see etapp on teadlaskarjääris iseäranis ebakindel aeg. Muu hulgas seetõttu, et siis sa alles lood oma rada. Samal ajal kui su sissetulek sõltub pahatihti projektirahastusest, mis on äärmiselt ebakindel, on sul vaja kindlustunnet pere loomiseks ja laste kasvatamiseks. Eraelus ja teadlasekarjääris langevad rasked eluetapid niisiis tihtipeale kokku.

Need probleemid paistavad omased olevat mitte ainult Eestile. Aga millised võiksid olla meie kohalikud lahendused?

Lahendus on see, mida ei ole, ehk siis suurem ja püsivam rahastus. Väga paljud probleemid taanduvad lõpuks nii teaduse kui eriti kõrghariduse alarahastusele. Kui vaatame lääne ülikoolide poole, siis seal projektirahastus tihtipeale lisandub baasrahastusele. Meil tuleb noorteadlase põhipalk pahatihti pea täielikult projektirahast ja sealt see ebakindlus tulenebki. Puudub karjäärikindlus.

ENTA Facebooki-lehel mainisite oma presidendiks valimise puhul, et teadlase doktorantuuri järgne periood vajab senisest hoopis suuremat tähelepanu. Mida selle all silmas pidasite?

Teadlaskonna järelkasvust rääkides on Eestis põhitähelepanu läinud sellele, et on vaja rohkem doktorante, sealt edasi eriti palju mõeldud ei ole. Ent iseseisvaks teadlaseks hakatakse kasvama siiski suuresti alles pärast doktorantuuri. Et päriselt tagada meie teadlaste ja ka eesti keeles õpetavate õppejõudude järelkasv, ei piisa sellest, kui meil on palju doktorikraadi kaitsnuid. Meil on vaja, et need inimesed jääksid Eesti ülikoolidesse või tuleksid siia tagasi. Et nad näeksid siin enda jaoks perspektiivi, ja see perspektiiv võiks olla natuke pikem kui ühe granditaotluse periood. Ülikooli jäämise otsus ei tohiks nii palju sõltuda sellest, kas sa saad kohe selle grandi või langeb su sissetulek oluliselt – või kaob sootuks. Doktorandil on nüüd õnneks päris korralik karjäärikindlus neljaks aastaks, aga doktorantuurist edasi algab suur ebakindlus.

Kuidas suhtuvad ülikoolid noorteadlaste muredesse? Kas nemad on omalt poolt teinud kõik, mis nende võimuses?

Ma kindlasti ei kibele viskama kivi ülikoolide kapsaaeda või süüdistama neid väheses huvis noorteadlaste probleemide või arvamuste vastu. Näiteks Tartu ülikoolis on teadusprorektor Mari Moora moodustanud noorteadlaste nõukoja. Lihtsalt on vaja läheneda süsteemsemalt, see tooks kaasa senisest suurema finantskindluse. Paraku ei sõltu see ainult ülikoolidest ega ühe ülikooli teadusprorektori heast tahtest.

Kui oluline on noorteadlastele koostöö üldhariduskoolide ja nende õpetajatega? Milliseid võimalusi näeksite selle edendamiseks?

Väga pidevat ja tihedat koostööd üldhariduskoolidega on meil natuke raske teha, kuna ENTA-l on siiski kõigest 33 tegevliiget, kes teevad kõike vabatahtlikus korras. Selles suhtes ei suuda me sammu pidada Soome noorte teaduste akadeemia väga ägeda projektiga: seal käivad noored teadlased koolides rääkimas, mida teadlane teeb ja millega konkreetselt mingis teadusvaldkonnas tegeldakse. Selliste koolitundide andmine on äärmiselt rikastav ja äge. Oleme Soome noorte teaduste akadeemia esindajatega kohtudes mõelnud, kas ka Eestis saaks midagi sellist teha, ja siis loobunud, kuna meil lihtsalt ei jätku selleks ressursse.

“Väga paljud probleemid taanduvad alarahastusele.

Samas oleme küllaltki palju teinud teaduse populariseerimise projekte. Näiteks koostöös Õhtulehega ilmus aasta jooksul iga päev üks teadusamps. Need on sellised lühikesed kokkuvõtlikud teadusuudised, mida mõni õpetaja saab kindlasti õppetöös kasutada. Nende teadusampsude paremikust valmistatakse muide ette populaarteaduslikku raamatut just põhikooli- ja gümnaasiumiealistele noortele. Mis veel puudutab koolikülastusi, siis neid teeb igal aastal teaduste akadeemia naisakadeemikute kogu, kes on mõned ENTA naisliikmed järgmiseks aastaks endaga kaasa kutsunud. Aga see piirdub, tõsi, ühe maakonna koolidega kord aastas.

ENTA kodulehega tutvudes torkas silma, et teaduse populariseerimine on tõepoolest üks teie olulisi tegevusvaldkondi. Lugesin mitmetest huvitavatest algatustest, millest ma varem kuulnud ei olnud. Avalikkuses, sealhulgas sotsiaalmeedias pole need minu meelest suuremat tähelepanu äratanud.

ENTA on teaduse populariseerimise rindel kindlasti palju teinud. Lisaks mainitud teadusampsude projektile olid hästi ägedad ka presidendi uudishimupäeva videod, kus lapsed said teadlaselt küsimusi küsida. Ja teadlased said tänu sellele erakordse võimaluse vastata küsimustele, millesarnaseid teaduskonverentsil ilmaski ei kuule. Kõige noorem küsija oli kolme ja poole aastane. Ka varem on olnud igasuguseid videoprojekte ERR-i kanalitele ja mujale.

Samas on muidugi tõsi, et kuigi teaduskommunikatsiooni tehakse palju, ei jõua see alati selle sihtrühmani, kelleni tahaksime jõuda. See ongi üks põhjus, miks me valisime teadusampsude projekti koostööpartneriks just Õhtulehe: et teadus jõuaks inimesteni, kelleni see tavaliselt ei jõua, ajalehe kaudu, kus püsivat teadusrubriiki ei ole. Samuti levitasime teadusampse teadlikult sotsiaalmeedia kaudu.

Teisalt on sotsiaalmeediaga ka omad ohud. Sinna tuleb välja valida üks fakt või väga lühike sõnum, mis pahatihti võib hakata elama oma elu. Teaduskommunikatsiooni puhul on alati ohukoht, et kogu tõlgenduslik, seletav ja tausta avav pool kaob selle ühe väite kõrvalt ära. Selles suhtes on mul natukene kahetised tunded, kui kaugele saab teaduse populariseerimisega sotsiaalmeedias minna. Eriti sotsiaalteaduste puhul tunnetan ma, et sisu edasiandmiseks on vaja laiemat konteksti. Ühe lausekese väljanoppimisel võib sellest kellegi käes saada propagandistlik tööriist. Aga see on minu isiklik seisukoht. Meil noorte teaduste akadeemias on ka kolleege, kes tahavad väga minna sotsiaalmeediasse oma teadussõnumeid jagama ja teevad seda väga hästi.

Lõpetuseks soovitas Mai Beilmann akadeemilise maailma probleemide tundmaõppimiseks lugeda Peter Flemingi raamatut „Dark Academia: How Universities Die“ (Pluto Press, 2021). Eesti noorteadlaste elust on aga pikemalt juttu Beilmanni, Helen Eenmaa ja Miina Norviku artiklis, mis ilmus Akadeemia maikuu numbris.