• Et tunnustada kuni 35-aastaste teadlaste panust Eesti elu paremaks muutmisel, annab vabariigi presidendi kultuurirahastu neist väljapaistvamaile igal aastal välja preemiaid.
• Tänavu anti need üle 13. aprillil. Noore teadlase preemia pälvis TÜ bioorgaanilise keemia teadur Anni Allikalt, kelle uurimistöö keskendub dopamiiniretseptorite uurimisele.
• Noore IT-teadlase preemia sai TÜ arvutusliku neuroteaduse nooremteadur Marharyta Domnich. Ta tegeleb tehisaru süsteemide otsuste muutmisega inimestele arusaadavaks ja usaldusväärseks.
• Noore keskkonnateadlase preemia laureaadiks osutus aga TÜ loomaökoloogia teadur Jeffrey Carbillet, kes uurib, kuidas vabalt elavad loomad kohanevad keskkonnamuutustega.

Kõik laureaadid soostusid lahkesti jagama oma teadlasetee kogemusi ka Õpetajate Lehe lugejatega.

Mis ajendas teid valima teadlase elukutset, kuidas jõudsite oma uurimisteemani?

Anni Allikalt: „Pean siinkohal kiitma Muuga põhikooli ja Rakvere gümnaasiumi õpetajaid, kes lisaks oluliste baasteadmiste õpetamisele tekitasid ka väga suure huvi bioloogia ja keemia vastu ning andsid ülikooli kaasa julguse tegeleda teemadega, mis esialgu tunduvad võimatult keerulised. Kindlamale arusaamisele, et minust võiks saada teadlane, jõudsin oma bakalaureusetöö eksperimentide teostamise ajal TÜ bioorgaanilise keemia õppetoolis. Olen senini arvamusel, et biokeemia on äärmiselt huvitav, sest saame uurida, mis täpselt toimub molekulidega meie kehas.“

Marharyta Domnich: „Olen alati olnud väga uudishimulik ja kiindunud teadmistesse. Selles mõttes ei tunne ma, et oleksin teadlaseks saamise teadlikult valinud. Pigem tundub, et uurimistöö on loomulik osa sellest, kuidas ma mõtlen ja maailmaga suhestun.

Ent ühtlasi on minu teed tugevalt kujundanud inimesed, keda olen kohanud pärast Eestisse õppima tulemist. Soovisin olla lähedal sellele kogukonnale, mis väärtustab ja jagab teadmisi ning mida juhib arutlemise ja uudishimu vaim. Mulle on sügavalt omane ka hoiak, mis väärtustab nende teadmiste edasiandmist noorematele põlvkondadele. Ajapikku hakkasin tundma, et ma mitte ainult ei taha selles keskkonnas kasvada, vaid ka oma instituudile ja Eestile midagi vastu pakkuda.

Seletatav tehisintellekt aga pakkus mulle huvi, sest püüab vastata väga olulisele küsimusele: kuidas saame TI-süsteeme muuta neid kasutavatele inimestele arusaadavamaks ja usaldusväärsemaks. Näen selles vallas suurt potentsiaali, eriti seetõttu, et selgitused pole pelgalt tehniline, vaid ka inimesi puudutav probleem. Need seovad algoritme tegelike otsuste, kasutajate ja tagajärgedega.“

Jeffrey Carbillet: „Olen lapsepõlvest saadik olnud uudishimulik, püüdnud kõigest aru saada. Samuti on mulle alati meeldinud seiklused, ma tahtsin olla nagu Indiana Jones. Kui avastasin ülikooli ajal ökoloogia, taipasin korraga, et tahan tegeleda just sellega: ühitada seiklusi välitöödel küsimuste küsimisega ning osata neile vastata. Oma uurimisteema juurde jõudsin enam-vähem loomulikul teel. Mind on alati huvitanud loomade käitumine, ja kuna füsioloogia on tihedalt seotud käitumisega, otsustasin keskenduda mõlemale, et saada integreeritud vaade. Merereostuse ja merelindude teema on täiuslik kombinatsioon kõigest sellest. Ja see on ka iseäranis tähtis teema, kui teadvustada, et merelinnud on ühed kõige ohustatumad selgroogsed ning saasteainete hulk meres üha kasvab.”

Mis noorteadlase elus tänapäeva Eestis pakub rahuldust, mis aga valmistab meelehärmi?

Anni Allikalt: „Käinud Saksamaal järeldoktorantuuris, on mul hea kahe riigi teadussüsteeme võrrelda. Rõõmu teeb, et Eestis on tipptasemel aparatuur ning väga tublid ja edukad teadlased, kuid meelehärmi valmistab vahendite nappus. See tähendab, et sageli pole raha palka maksta ja reagente osta. Lisaks on rahastus ebastabiilne ja projektipõhine. Ehk siis nagu õpetajategi puhul, ei suuda me ka teadlastele sageli maksta kvalifikatsioonile vastavat palka. Selline ebakindlus hirmutab paljud lootustandvad noorteadlased akadeemiast eemale.

Tahaksin kiita ka Eesti õpetajaid – tänu teie suurele tööle ja pühendumusele jõuavad minu juurde ülikooli tudengid, kes on innukad, motiveeritud ja huvituvad ka keeruliste teadusprobleemide lahendamisest.“

Marharyta Domnich: „Eesti pakub minu arvates noorteadlastele palju võimalusi kiireks arenemiseks. Kultuurilisest vaatenurgast üllatas mind alguses, et akadeemiline hierarhia ei ole siin kuigi suureks takistuseks. Sain aimu, et kõrgemal positsioonil olevatele inimestele võib öelda ei ja inimese arvamust võidakse arvesse võtta tema akadeemilisest tiitlist hoolimata. Olen näinud korduvalt, kuidas doktorandid on muutusi algatanud. See on minu jaoks uskumatult hea ja noorteadlasi võimestav. Seoses sellega olen hakanud ka sügavalt hindama Eesti akadeemilist kogukonda, eriti inimeste avatust ja ligipääsetavust ülikoolis.

Mõningaseks proovikiviks on Eesti väiksus ja geograafiline asend. Kuigi Eesti-sisesed ühendused on head, on mõnikord tunne, et Eesti on Kesk- ja Lääne-Euroopast veidi isoleeritud. Välismaale konverentsidele või lühematele akadeemilistele üritustele sõitmine võib osutuda kalliks ja aeganõudvaks, ja see võib saada noorteadlastele tõsiseks takistuseks. See tähendab, et rahvusvaheliste võrgustike ülesehitamine nõuab sageli rohkem planeerimist, raha ja jõupingutusi kui suuremate või parema asukohaga akadeemiliste keskuste puhul.

Samuti ei saa siinsest igapäevaelust lahutada laiemat emotsionaalset ja poliitilist konteksti. Eestis elamine tähendab iseäranis minule kui ukrainlasele, et sõjaoht ei tundu abstraktse ega kaugena.“

Jeffrey Carbillet: „Kõige meelehärmi valmistavam aspekt teadlase elus on rahastamine. Rahastusvõimalusi pole palju, konkurents on tihe ja paljud suurepärased teadlased ei saa rahastust, et uurida teemasid, mis on väga tähtsad. Rahuldust pakub see, kui suudad olulistele küsimustele vastuseid leida, pakkuda andmeid poliitikakujundajatele, aga kõige rohkem selle informatsiooni jagamine avalikkusele teaduse populariseerimise kaudu.

Mis puudutab Eestit üldiselt, siis tundub, et siinsed inimesed hoolivad iseäranis palju loodusest, ja uurimistöö tegemisel võimaldatakse olla paindlik. Ei pea jääma ainult ühe konkreetse uurimisteema juurde. Väga suurt rahuldust pakub, kui kõrgelt hinnatakse teaduse populariseerimist, mis on mulle väga oluline.“

Rääkige oma tulevikuplaanidest või -unistustest. 

Anni Allikalt: „Käisin hiljuti ühes lasteaias teadusteatrit tegemas ja oli rõõm näha, kui innukalt lasteaialapsed küsimusi küsisid ja kui julgelt nad kaasa rääkisid. Loodan, et julgus küsida, uurida ja ka eksida jääb nendega ka kooli ajal.

Isiklikumas plaanis loon praegu oma personaalfarmakoloogia töörühma ning loodan, et suudame aidata Eestis kogutud geeniandmeid meditsiinis tõhusamalt rakendada. Meie eesmärk on leida igale inimesele just talle sobiv ravim, mitte kasutada ühtset standardravimit.“

Marharyta Domnich: „Algselt oli mul selleks ja järgmiseks aastaks palju uurimiskavatsusi, kuid minugi elus tulevad muutused, sest ma ootan last. Niisiis lähen järgmisel kuul emaduspuhkusele ning on raske ennustada, kuidas TI-uuringud selle järel välja näevad, sest see valdkond muutub äärmiselt kiiresti.

Ent usun siiski, et minu töö laiem suund jääb endiselt oluliseks. Tulevikus sooviksin ma selles jätkata, võimalik ka, et luua uurimisrühma või labori, õpetada ja tudengeid juhendada. Samal ajal olen huvitatud koostööst ettevõtete ja avaliku sektori organisatsioonidega, et aidata neil tehisintellekti vastutustundlikult rakendada.“

Jeffrey Carbillet: „Mul on oma meeskonna ja kolleegidega kavas jätkata veel aastaid tööd Kakrarahu merelindude kolooniaga. Meil on merelindude, saasteainete ja inimtegevuse vastastikuse mõju kohta ikka veel palju avastada ja teistega jagada. Näiteks praegu katsetame GPS-i kasutamist, et teada saada, kus linnud toituvad. Saame siis nende kokkupuutumist saasteainete ja pestitsiididega seostada saasteainete tasemega nende kehas. Kavatsen taotleda raha selle projekti jätkamiseks, sest see on oivaline uurimissüsteem tõstmaks teadlikkust ohtudest, millega merelinnud silmitsi seisavad. Selle kõrval jätkan linnaelu mõjude uurimist oravate tervisele ja käitumisele ning löön kaasa lagritsate Eesti loodusesse tagasitoomise projektis. Unistan, et mõne aasta pärast oleks lagritsa populatsioon Eestis elujõuline. See krooniks kõiki minu selle projektiga seotud kolleegide jõupingutusi!“