Vabariigi President Alar Karis tunnustas 4. juulil koos haridus- ja teadusministri Kristina Kallasega silmapaistvaid üldhariduskoolide, kutseharidusasutuste ja kõrgkoolide lõpetajaid.

Gümnaasiumid, kutsekoolid ja ülikoolid said võimaluse saata vastuvõtule lõpetajad, kel on suurepärased õpitulemused, kes on teinud läbi suure isikliku arengu või on aktiivselt oma koolis või ühiskondlikus elus kaasa löönud. Kokku oli presidendi kantselei roosiaeda kutsutud ligi tuhat noort. President Karise kõne:

Armsad lõpetajad!

„See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi.“ Nii ütles vend Johannes legendaarses Eesti filmis „Viimne reliikvia“.

Tema mõtles selle all küll misjonitööd Eestis pärast Pirita kloostri hävitamist, ent sama hästi kehtib see ka meie kõigi ühise „püha ürituse“ – hariduse – kohta.

Astute sellesse suvesse, käes koolilõputunnistus. Vormiliselt on see dokument kokkuvõte teie eelmiste aastate pingutustest. See näitab, mida olete õppinud ja kui hästi ained omandanud. Ühe etapi lõppemise kinnitus.

Sisuliselt on see tunnistus aga volikiri valida endale tulevikku, stardiruut uue alguse jaoks. Valikuid on seda rohkem, mida kõrgemale hariduse trepil jõudnud olete.

Iga samm sellel trepil avab pilgule uusi võimalikke õppimise ja töötamise tulevikke, toob need teie käeulatusse.

Hetkedel, kui tuleb teha valikuid, on teie ümber palju häid inimesi, kes pakuvad oma nõu. Nad toovad esile eri kaalutlusi, mida silmas pidada, olgu selleks tulevikukindlus, ühiskonna vajadused või isiklik heaolu. Peaaegu kindlasti on nõuandjate seas aga keegi, kes ütleb: „Kuula oma südant.“

See on ühtaegu väga hea ja veidi ohtlik nõuanne.

Hea sellepärast, et südameta asja juures olemata ei sünni midagi päriselt väärtuslikku. Ei teaduses, ettevõtluses, kunstis, õpetamises ega riigiasjades. Valides selle, mis meid päriselt kõnetab, suudame sellesse panna pühendumuse ja kire.

Ent südame kuulamisel on ka teine külg. Meie süda tunneb kõige paremini seda, mis on juba tuttav.

Aga maailmas on palju valdkondi ja teemasid, mille võlu ei avane esimesel kohtumisel. Mõni aine tundub alguses kuiv, mõni eriala liiga keeruline, mõni ülesanne lausa ebameeldiv.

Alles hiljem selgub, et seal oli siiski peidus mõte, mis paneb silma särama,  või oskus, mis avab mõne põneva ukse.

Sellepärast ei piisa alati ainult südame kuulamisest. Enne seda tuleb südant ka harida. Võtta valikute tegemiseks aega, vaadata kaugemale mugavatest võimalustest, anda endale võimalus harjuda esmapilgul võõraga. Teisisõnu, näha vaeva, et südamele avaneks rohkem.

Anton Hansen Tammsaare pani Vargamäe Andrese suhu kuulsad sõnad: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.“ Seda lauset on Eestis palju korratud, sageli just samas tähenduses, mida äsja ka ise kirjeldasin.

Ent meenutagem, et Tammsaare sõnum oli sügavam. Ta viitab, et seda Andrese oodatud armastust Vargamäele ei tulnudki, sest Andres rügas pimedalt, märkamata inimesi enda kõrval. Ta töötas laste tuleviku nimel, ent ei hoolinud neist kui inimestest.

Head noored!

Parim olemine ei tähenda, et peate alati kõigist ees olema. See tähendab oskust arendada ja rakendada omaenda oskusi, kuid samal ajal teha koostööd, aidata teisi ja olla inimlik.

Nõndasamuti ei saa oma hääle leidmine ja oma peaga mõtlemine – mis ju ka sagedased soovitused – tähendada kangekaelset soovi kõiges teistest erineda.

Oskus ja valmisolek kuulata teisi, eriti neid, kes mõtlevad teisiti, on tänapäeva ühiskonnas hädavajalik neile, kellel on soov ehitada, mitte lõhkuda. Osakem viisakalt arutada ka siis, kui süda tahaks vaielda või vihastada.

„See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi.“

Kestab teie õppimine. Kestab Eesti lugu. Kestab meie ühine püüd olla targem, vabam ja hoolivam ühiskond. Ning nüüdsest kujundavad seda kõike ka teie valikud.

Soovin teile sel teel selget mõistust, rahulikku südant ja parajal määral kannatlikkust.

Head teed, austatud lõpetajad!

Fotod: Aron Urb ja Arno Mikkor