• Küsimus ei ole enam selles, kas noored kasutavad terviseinfo saamiseks tehisaru. Tähtsam on, mida nad saadud infoga edasi teevad.
• Info mitmest allikast kontrollimine võib anda petliku kindlustunde.

Eesti koolis on aastaid õpetatud mõistlikku reeglit: ära usu esimest ettejuhtuvat vastust, kontrolli infot mitmest allikast. Vaata, kes on autor, millal tekst ilmus ja kas sama väidet kinnitab veel keegi. Selle reegli taga on aga vaikiv eeldus, et eri allikad annavad kinnituse üksteisest sõltumatult. Tehisaru ajastul ei saa seda enam iseenesestmõistetavaks pidada.

ChatGPT, Google’i AI-ülevaade, terviseportaal ja TikToki sisulooja paistavad kasutajale eri allikatena. Tegelikult võivad nende vastused pärineda samast algmaterjalist või korrata sama väidet. Nii juhtub midagi paradoksaalset: noor teeb täpselt seda, mida talle on õpetatud – kontrollib infot mitmest kohast –, ja saab selle tulemusena petliku kindlustunde.

Tallinna ülikooli ELU projektis „Üliõpilaste terviseinfo usaldusmustrid AI ajastul“ uurisime, kuidas üliõpilased terviseinfot otsivad ja hindavad. Küsitlusele vastas 130 ja intervjuudes osales 24 inimest. Valim ei esinda kõiki Eesti üliõpilasi, kuid tulemused osutavad muutusele, mis väärib tähelepanu.

“Kolmandik pöördub tervisemure korral esimesena tehisaru poole, veidi rohkem guugeldab ja arstilt küsib abi ligikaudu iga kümnes.

Arsti autoriteet on paigas: 94 protsenti vastanutest ütles, et arsti ja tehisaru vastuolu korral usaldaksid nad arsti. Otsing algab siiski sageli mujalt. Kolmandik pöördub tervisemure korral esimesena tehisaru poole, veidi rohkem guugeldab ja arstilt küsib abi ligikaudu iga kümnes.

Tehisarult küsitakse muu hulgas teemade kohta, millest teise inimesega võib olla ebamugav rääkida: vaimne ja seksuaaltervis, kaal, nahaprobleemid ja muud isiklikud mured. Vestlusaken on alati avatud ega pea ühtegi küsimust piinlikuks. Küsimus ei ole enam selles, kas noored kasutavad terviseinfo saamiseks tehisaru. Nad juba teevad seda. Tähtsam on, mida nad saadud infoga edasi teevad.

Kordus hakkab tunduma tõendina

Esmapilgul on hea uudis, et 80 protsenti vastanutest kontrollib saadud terviseinfot ka mujalt. Just seda oleme õpetanud. Üks 21-aastane hiina uuringute tudeng sõnastas reegli intervjuus peaaegu õpikupäraselt: „Kui ma näen, et sama info kordub eri allikates, siis saan aru, et võib otsimise lõpetada.“

Kui tal paluti meenutada viimast korda, mil ta ise terviseinfot otsis, kõlas vastus aga teisiti: „Mulle piisas Google’i AI kokkuvõttest, sest ma juba teadsin võimalikku vastust ja lihtsalt tahtsin kinnitust.“ Kas ta liikus sealt edasi? – „Ma ei otsinud rohkem.“

Isegi seal, kus noor allikaid päriselt võrdleb, jääb sageli küsimata kõige olulisem: kas need allikad on üksteisest sõltumatud?

Tudeng võib küsida ChatGPT-lt, kontrollida vastust Google’ist ja saada seal ette Google’i AI-ülevaate. Seejärel näeb ta sotsiaalmeedias sisuloojat, kes võis oma postituse koostamisel kasutada tehisaru või refereerida sama veebiallikat. Kasutaja näeb kolme keskkonda ja kolme sõnastust, kuigi algpunkt võib olla üks. Kordus hakkab tunduma tõendina, kuigi mõnikord näitab see vaid seda, kui hästi üks väide internetis ringleb.

Üks 23-aastane intervjueeritu jõudis probleemi tuumale üsna lähedale, kuigi otsis alles õiget sõna: „Mitmes kohas – see sõltub sellest, kas allikad on iseenesest usaldusväärsed või ei ole, sest need võivad olla lihtsalt teineteise koopiad.“

“Kui infokeskkond on muutunud, ei saa allikakriitika jääda samaks.

Üks tudeng kirjeldas, kuidas ta märkas kaelal punetust ja küsis kõigepealt ChatGPT-lt, millest võib see tingitud olla. Tehisaru pakkus kolm võimalikku seletust, nende seas allergilise reaktsiooni ja psoriaasi. Seejärel võttis tudeng pakutud variandid ükshaaval ette ning hakkas Google’ist kontrollima, kas kirjeldatud sümptomid tema omadega kattuvad. Ta vaatas ka terviseportaale. „Chat andis enamuse, aga ma igaks juhuks kontrollisin üle,“ võttis ta oma otsingutee kokku.

Siin ei andnud tehisaru ainult infot, vaid ka hüpoteesid, millele järgnev otsing üles ehitati. Google’isse ei mindud enam avatud küsimusega „Mis see olla võiks?“, vaid kontrollima ChatGPT pakutud variante. Hüpotees, mille pakkus välja mudel, muutus vähemalt mõneks ajaks ka kasutaja hüpoteesiks.

Sama tudeng ütles, et kui Google, ChatGPT ja terviseportaal annavad sarnaseid vastuseid, siis talle sellest üldjuhul piisab ja ta „enam-vähem teab“. Mõnikord ei jõua kontrollimine Google’ini üldse: „Kui ma saan Chatist need vastused kätte, allikad on ka nagu normaalsed, siis ma Google’isse isegi ei lähe.“

Üks 22-aastane ajakirjandustudeng sõnastas oma otsingu lõpetamise kriteeriumi veel lühemalt: „Kui ta ütleb, et muretseda pole vaja, siis ma ei otsi rohkem.“

81 protsenti vastanutest oli kasutanud tehisaru terviseinfo saamiseks ja üle poole oli saadud info põhjal midagi ette võtnud. Umbes iga kuues oli pärast tehisarult vastuse saamist otsustanud, et arsti poole pöörduda pole vaja. See ei tähenda, et need inimesed oleksid tingimata arstiabi vajanud. Küll aga näitab see, et tehisaru vastus võib mõjutada inimese tervisekäitumist. Keelemudeli enesekindlus ei näita seejuures vastuse usaldusväärsust: õige, poolik ja vale vastus võivad kõlada ühtviisi veenvalt.

Mida koolis teha?

Oleks liiga lihtne järeldada, et noortele tuleb lihtsalt rohkem allikakriitikat õpetada. Meie uuringus osalenud noored juba kontrollisid infot. Nad võrdlesid allikaid ega uskunud tingimata esimest vastust – tegid paljuski seda, mida koolis oli õpetatud. Puudu jäi üks küsimus: kas need allikad on üksteisest sõltumatud?

“Keelemudeli enesekindlus ei näita vastuse usaldusväärsust: õige, poolik ja vale vastus võivad kõlada ühtviisi veenvalt.

Autori, kuupäeva ja veebiaadressi kõrvale kuuluvad seega uued küsimused. Kust see väide alguse sai? Kas AI-ülevaade viitab algallikale või võtab kokku teiste tekste? Millele tugineb sotsiaalmeediapostitus? Kas kaks näiliselt erinevat vastust võivad põhineda samal materjalil?

Üks 31-aastane haridusjuhtimise tudeng kirjeldas intervjuus oma otsingut nii: „Ma lähen ChatGPT-sse, toksin sisse sümptomid ja vaatan, mis ta mulle räägib. Siis palun tal lisada allikad, kust ta selle informatsiooni võttis. Siis lähen nendele allikatele ja vaatan üle, mis nad räägivad.“

Sama võtet saab kasutada klassis. Õpilased võivad esitada sama terviseküsimuse ChatGPT-le, Google’ile ja mõnele sotsiaalmeediaplatvormile. Vastuseid ei võrrelda ainult omavahel, vaid püütakse jõuda algallikateni. Kust pärineb see number? Millisele uuringule postitus tugineb? Kas teine vastus on tõesti sõltumatu või refereerib esimest?

Mõnikord selgub, et kolm rada, mis algasid eri kohtadest, jõuavad lõpuks samasse punkti. Vahel ei jõua algallikani üldse. Ka see on tulemus, mida õpilane mäletab tõenäoliselt kauem kui järjekordset manitsust kontrollida infot mitmest allikast.

Eesmärk ei ole teha igast noorest väsimatu faktikontrollija. Vaja on oskust ära tunda, millal kiirest vastusest piisab ja millal tuleb jõuda algallika või inimeseni, kes oma nõuande eest ka päriselt vastutab.

Kui infokeskkond on muutunud, ei saa allikakriitika jääda samaks.