- Kirjanik Piret Jaaksil on olnud tegus ja edukas aasta. Augustis pälvis ta aasta kirjaniku preemia, kevadel jõudis vaid paarinädalase vahega lavale kaks Jaaksi dramatiseeritud noorte elust ja muredest kõnelevat lavastust. Rääkisime Jaaksiga tema loomingust, laste lugema suunamisest ning sellest, kuidas aidata nii õpilasel kui ka õpetajal probleeme täis maailmas õiget kurssi hoida.
Piret Jaaks
• Sündinud 5. augustil 1980.
• Lõpetanud Kohila gümnaasiumi (1998) ja Tartu ülikooli teatriteaduse erialal (2003). 2022. aastal kaitses EMTA-s doktorikraadi teatrikunsti erialal.
• Betti Alveri kirjandusauhinna laureaat novellikoguga „Linnalegend“ (2015), Eesti teatri agentuuri näidendivõistluse mitmekordne laureaat.
• Alates 2019. aastast koos Villu Kanguriga ETV telesarja „ENSV“ stsenarist.
• Romaanid: „Taeva tütred“ (2023), „Põdravalgus“ (2024), „Päikeseuskujad“ (2026).
Sinu värskeim teos romaan „Päikeseuskujad“ tõi sulle hiljuti aasta kirjaniku tiitli. Palju õnne! Märkimata ei saa jätta aga teistki olulist sündmust: sinu lasteraamat „Suur saladus“ ilmub peagi korea keeles. Kuidas see võimalikuks sai?
Nii mõnigi mu lasteraamat on varemgi teise keelde tõlgitud. Seda tänu minu prantslasest agendile, kes valib välja raamatud, mis teda kõnetavad. Olen koos raamatu illustraatori Marju Tammikuga kutsutud ka Lõuna-Koreasse esitlusele. Väga põnev on näha, kuidas võetakse eesti kirjandus vastu meist nii kauges kultuuriruumis.
Oled viimaste kuude jooksul tihti ka eesti lugejatega kohtunud. Mida see sulle kui kirjanikule annab?
Sain oma romaanile „Taeva tütred“ päris palju tagasisidet. Aeg oli raske, algas täiemahuline sõda Ukrainas, kõik olid šokis. Ühel hetkel hakkas aga tekkima aitamisväsimus. „Taeva tütred“ puudutas inimesi. Paljud kirjutasid mulle, et said raamatust jõudu edasi aidata.
Lastega on eriti tore kohtuda. Nad on nii vahetud, kohe saad aru, kas neile raamat meeldis või mitte. Nad küsivad küsimusi, joonistavad lasteraamatute põhjal pilte ja kingivad neid mulle. Nad on tõesti siirad.
Kuidas tänapäeva laps raamatuni tuua?
Väga tänuväärset tööd tehakse lasteaias unejutte ette lugedes. Samuti ilmub palju pildiraamatuid, olen isegi neid mitu kirjutanud.
Internet on muidugi atraktiivne – vilgub, särab, helgib. Kõik mõnutunnet tekitavad asjad kantakse kandikul ette. Kuidagi tuleks ära lappida see vahe pildi- ja juturaamatute vahel. Sillaks võiksid ehk olla koomiksiraamatud.
Mina kasvasin näiteks üles Julius Oro „Munaga“, kus oli palju pilte ja vähe teksti, sain sealt oma esimese lugemiselamuse. Kui laps saab eduelamuse, siis avaneb talle tohutu maailm.
“Mind innustas kohustuslik kirjandus lugema.
Raamatu lugemiseks peab selle tegelastest ja sealsest maailmast aru saama. Koolis loetakse ka vanemaid raamatuid, kus on teistsugune keel, kui räägitakse praegu. Tänapäeva laps ilmselt ei tea, mis on näiteks puupinu. Kui kõrval pole kedagi, kes seletaks, jääb ta selle puupinuga üksi ega saagi sellest kohast üle.
Noortekirjandus on meil täiesti olemas, aga seal on omad raskused. Mina näiteks pelgan, et ei kõnele ehtsat noorte keelt. Ja kuidas rääkida teemadel, mis noori huvitavad?
Vahel avaldatakse arvamust, et kohustuslik kirjandus peletab lapse lugemisest eemale. Mida sina sellest arvad?
Mind kohustuslik kirjandus just innustas lugema. Mulle meeldis väga Tammsaare. Kui olime klassis „Tõe ja õiguse“ esimese osa läbi lugenud, võtsin omal käel ette ka kõik ülejäänud neli. Minu jaoks oli huvitav vana talusaagat lugeda. Käisin kirjandusõpetaja käest küsimas, mida võiks veel Tammsaarelt lugeda, ja nii lugesin läbi ka „Kõrboja peremehe“ ja teised Tammsaare teosed.
Küll aga leian, et kõiki raamatuid ei pea tingimata väga noorelt lugema. Lugesin Arundhati Roy populaarse romaani „Väikeste asjade jumal“ läbi alles 45-aastaselt. Selles vanuses oli see mulle ideaalne teos. Olin pärast lugemist kaks päeva üsna endast väljas – heas mõttes.
Kui oluline on lugemisharjumuse väljakujunemises kodune eeskuju?
Eeskuju on väga oluline, aga ilmselt ainult mingi piirini. Rääkisin ühe raamatukoguhoidjaga, kes ise loeb kogu aeg, kuid kumbki tema lastest ei loe. Kas küsimus on nutipõlvkonnas, ma ei tea. Seda peaks ilmselt mõne sotsioloogi käest küsima. Kirjanik saab vaid raamatu valmis kirjutada ja loota, et loetakse.
Samas tundub mulle, et eesti lapsed loevad ikkagi päris palju. Seda näeb lasteraamatute tiraažidest, vanemad ostavad ja laenutavad raamatuid, lasteaedades ja koolides on riiulid raamatuid täis. Väga paljud töötavad selle nimel, et nutimaailma tekitatud kahju ära lappida.
Teisalt ei ole nutimaailm ka lõpuni halb. See sunnib lapsi mõtlema teistsugustes kujundites ja lugema teistsuguseid tekste. Paljudel lastel on tänu nutimaailmale inglise keel varakult selge.
Läinud hooaeg oli sinu jaoks töine ka teatris. Kuidas sündis Tallinna linnateatri lavastus „Sinisilmsed“?
Meie ühiskonnas on poistega midagi lahti. Nad on frustreeritud ja rahutud, uudiseid vägivallakuritegudest muudkui tuleb. Hakkasime tegema intervjuusid meediaekspertide ja psühholoogidega. Leidsin ühe meesõpetaja, tema on võtnud oma südameasjaks tegelda poistega, kes postitavad internetti vägivaldseid või tüdrukute- ja naistevastaseid sõnumeid. Intervjuu temaga oli tohutult huvitav. Sain aru, kui palju on muresid, millega laps kodus üksi jääb. Lõpuks jõuab see kõik kooli ning õpetajad peavad sellega tegelema.
“Noortele pole ma kirjutanud, pelgan, et ei kõnele nende keeles.
Jumal tänatud, et meil on õpetajaid, kes oskavad märgata. Õpetaja ei ole ju kohustatud jälgima, mida õpilane väljaspool kooliaega teeb. Aga see konkreetne õpetaja oli väga tundlik. Kui mõni poiss tegi kummalise nalja või ütles, et võib-olla oleks parem, kui teatud inimesi ei oleks olemas, ei lasknud ta sel nii jääda. Ta rääkis poisiga.
Hiljem tuli intervjuu käigus välja, et ta oli ise noorena jälginud internetis äärmiselt vägivaldset sisu. Kuna ta oli sellest välja kasvanud ja saanud aru, mis temaga toimus, oskas ta samu märke tähele panna ka teiste juures. Minu jaoks oli see vapustav lugu.
Intervjuudest õpetajate ja politseinikega hakkas kooruma pilt sellest, kui tugevalt võib internetis leviv vägivaldne sisu noori mõjutada. Uurisime ka üht foorumit ja nägime, kui kiiresti jõuab väga vägivaldne sisu lasteni. Noored on internetis ilma vanemateta ja me tegelikult ei tea, mis seal toimub.
Ühelt poolt oli seda kõike põnev uurida, teisalt see hirmutas. Mind huvitas eriti naistevastane vägivald, sest selliseid sõnumeid liigub samuti palju. Politseinikelt kuulsin lugusid, kuidas poisid ähvardavad koolis naisõpetajaid ja kasutavad nende kohta väljendeid, mis trükimusta ei kannata. Tekib küsimus, kust võtab teismeline poiss enesekindluse öelda kõrgharitud naisõpetajale: „Sina, mutt, ära mölise“? (Vt ka „Ebakindlus tõukab koolipoisid mürgise mehelikkuse rüppe, tagajärjed jõuavad ka klassiruumi“, ÕpL, 01.09 – toim.)
Leidsin ka sotsioloogi, kes on uurinud interneti mõjuisikute mõju Eesti poistele ja noortele meestele. See materjal noorte meeste mõttemaailmast ja suhtumisest naistesse oli karm.
Kevadel jõudis Eesti noorsooteatris lavale samuti teie dramatiseeritud „Nõusolek“, mis käsitleb teismelise tüdruku ebavõrdset suhet endast palju vanema kuulsa kirjanikuga. Millist tagasisidet oled selle kohta saanud?
See lavastus läheb korda just naistele. Ilmselt samastuvad nad selle 14-aastase tüdrukuga näidendis – olen naistelt kuulnud, et mõned nende nooruspõlve suhted meenutasid näidendis kirjeldatut. Alles täiskasvanuna on nad mõistnud endaga sündinud ebaõiglust.
Kõige olulisem sõnum selliste lavastuste puhul on märkamine. Inimene võib mõelda, et probleem on võõras ja ta ei oska sellega suhestuda. Tegelikult on igaühe kohus märgata. Kui see ei ole juhtunud sinuga, võib see olla juhtunud kellegagi sinu lähikonnas.
Tasub reageerida pigem rohkem kui vähem. „Sinisilmsetes“ näeb ühe politseiniku lugu olukorrast, kus reageeriti liiga vähe. Noormees ründas hiljem naist ja tekitas talle raskeid kehavigastusi.
“Õpetajad võtavad enda kanda väga palju sotsiaaltöötaja ülesandeid.
Me keegi ei ole ühiskonnas vastutusest vaba, silmad peavad lahti olema. Kui keegi paneb käe bussis istuva tüdruku jala peale ning tüdruk ütleb: „Lõpeta ära, ma ei tunne sind“, on midagi väga valesti, kui keegi bussis ei reageeri.
Sageli mõeldakse, et selliste probleemidega peavad tegelema politsei või sotsiaaltöötajad.
See jääb meie kõigi südametunnistusele, kui sellised asjad ühiskonnas juhtuvad.
Kuidas jõuavad sinuni nii rasked teemad? Kas tunned, et keegi lihtsalt peab neist rääkima?
Ma arvan küll. „Nõusoleku“ lavastaja Mari-Liis Lill pöördus minu poole ja sondeeris ettevaatlikult pinda, kas selline teema võib kõne alla tulla. Laste väärkohtlemine ei ole teema, mida igaüks käsitleda soovib. Aga kui meie seda ei tee, siis kes teeb? Minu jaoks on väga oluline rääkida naistevastasest vägivallast ja tuua see teema valguse kätte.
Vanesse Springora „Nõusolekut“ dramatiseerida ei olnud lihtne. See on väga karm raamat. Kirjutad dramatiseeringut, vahepeal tõused püsti, kõnnid toas paar ringi, hingad sisse ja välja ning kirjutad edasi. Juba dramatiseerides elad loo mõned aspektid ise läbi – rääkimata sellest, mida on läbi elanud inimene, kelle lugu see on.
Lisaks märkamisele – mida me saaksime koolis laste vaimse tervise heaks teha?
Intervjuudest õpetajatega tuli teravalt välja, kui ülekoormatud nad koolis on.„Sinisilmsetes“ loeb üks õpetaja ette kogu oma päevakava. Tal ei ole päevas ühtegi vaba hetke.
Üks intervjuu jäi lavastusest välja, aga just sellest tuli pealkiri „Sinisilmsed“. Õpetaja alustas intervjuud sõnadega: „Muidugi olin ma sinisilmne.“ Kooli õpetajaks minnes ei teadnud ta, mis teda ees ootab. Ta põles nii läbi, et vajas lõpuks professionaalset abi. Lapsed olid tema jaoks keerulised, aga samal ajal tekkis tal nendega tugev side. Ta võttis väga palju enda kanda ja põles läbi.
“Nutimaailm pole ka lõpuni halb. See sunnib lapsi mõtlema teistsugustes kujundites ja lugema teistsuguseid tekste.
Hapnikumaski peakski kõigepealt ette panema õpetajale. Alles siis saab õpetaja panna selle lapsele. Kui õpetajad ägavad ülekoormuse all, neid ei ole piisavalt ja neid ei toetata nii palju, kui vaja, siis kuidas saavad nemad omakorda toetada lapsi? Õpetaja võtab praegu enda kanda ka väga palju sotsiaaltöötaja ülesandeid.
Mida saavad selles olukorras teha lapsevanemad?
Vanemad võiksid õpetajat toetada. Vahel tähendab toetamine lihtsalt seda, et õpetajal lastakse teha oma tööd. Samas on lapsevanemaid, kes avaldavad õpetajatele suurt survet. Üks õpetaja rääkis, et lapsevanem kirjutas talle ja küsis: „Miks te saadate mulle koju hinnetelehe, mina ei ole seda tellinud.“
Ennekõike võiks usaldada õpetaja professionaalsust ja mõista, kui palju vastutust tema tööga kaasneb. Õpetaja saab küll last märgata ja toetada, kuid ta ei saa võtta enda ülesandeks lapse kasvatamist ega lahendada tema koduseid ja isiklikke probleeme. Hea koostöö algab lihtsatest asjadest: vastastikusest lugupidamisest, avatud suhtlusest ja valmisolekust üksteist kuulata. Kui lapsevanem ja õpetaja tegutsevad lapse heaolu nimel partneritena, võidab sellest kõige rohkem just laps.
Kaks raamatusoovitust
Lastele soovitan alustuseks raamatut „Tark koer“, mis ilmus 2025. aasta sügisel. Selle kirjutasin oma koera Jussi põhjal ja ka tegelase nimeks sai Juss. Raamat sündis koostöös Tallinna keskraamatukoguga, kes soovis kinkida lastele lugemist innustava raamatu. Loos õpib esialgu riuklik koer raamatuid hindama ja lugema ning jõuab lõpuks koguni raamatukokku tööle. Raamatus on üle kuuekümne koerapildi – mis saab valesti minna, kui ühes raamatus on nii palju toredaid koeri?
Täiskasvanule soovitaksin vast „Põdravalgust“, kus ühendasin näitekirjanduse ja proosakirjanduse.
Lisa kommentaar