Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu (RKRN) teeb valitsuserakondadele ettepanekud kõrghariduse rahastamiseks järgneval eelarveperioodil. RKRN rõhutab, et Eesti kõrgharidus vajab selgeid riiklikke prioriteete ja sihitud rahastamist, mis arvestab senisest enam majanduse konkurentsivõime, strateegiliste tööjõuvajaduste ning riigi toimepidevusega. 

Hiljuti avaldatud Eesti tööandjate manifest juhtis teravalt tähelepanu, et samal ajal kui Eesti hariduskulud suhtena SKP-sse on ühed suuremad Euroopa Liidus, on meie majanduse tootlikkus hoopis langenud. RKRN-i esimehe Andrus Pedai sõnul nõustuvad rakenduskõrgkoolid Eesti tööandjatega, et kõrghariduse rahastamisel tuleb teha senisest targemaid valikuid. 

„Kui eelarve tingimused on kitsad, ei saa me rääkida ainult sellest, kui palju raha kõrgharidus juurde vajab. Me vajame arutelu ka selle üle, mida me kõrghariduse rahastamisega saavutada soovime ja kuidas jõuda sinna, et kõrghariduse rahastus toetaks parimal võimalikul moel Eesti praeguseid vajadusi ja pikaajalisi sihte,“ rõhutas Pedai. 

RKRN teeb seitse ettepanekut, kuidas muuta Eesti kõrghariduse rahastust. 

1. Kõrgharidus vajab targemat rahakasutust.

Eesti kõrgharidus vajab riigi selgeid prioriteete ja sihitud rahastamist, mis arvestab senisest tugevamalt majanduse konkurentsivõime, strateegiliste tööjõuvajaduste ning riigi toimepidevusega. 

Kõrghariduse rahastamise arutelu ei tohiks seetõttu keskenduda üksnes sellele, kui palju raha süsteemi juurde anda, vaid ka sellele, milliste eesmärkide saavutamiseks ja millistes valdkondades on lisarahastus kõige vajalikum. 

Praegu puudub terviklik kõrghariduse valdkondlik strateegia, mis seoks kõrghariduse teiste riiklike prioriteetide ja arenguvajadustega. Selle puudumine raskendab tulevikusuundade ja rahastamisvalikute terviklikku kavandamist. 

2. Õppekohtade rahastus peab lähtuma Eesti tööjõuvajadusest.

Tööjõuvajaduse prognoosid näitavad, et senise kursi jätkudes süveneb riigi ja majanduse jaoks kriitilise tähtsusega spetsialistide puudus. Õppekohtade arv ja rahastus tuleb seetõttu viia paremini vastavusse tööjõuvajaduse prognoosidega, eelkõige tervishoius, tehnika- ja tootmisvaldkondades, julgeolekus ning teistes riigi toimimiseks strateegiliselt olulistes valdkondades. 

Rakenduskõrgkoolidel on keskne roll nende spetsialistide koolitamisel, keda riik ja tööturg vajavad. Seetõttu peab kõrghariduse rahastusmudel toetama rakenduskõrghariduse osakaalu suurendamist Eesti haridussüsteemis. Vastasel juhul süveneb elutähtsate spetsialistide puudus ning kasvab surve majanduse konkurentsivõimele, avalike teenuste toimepidevusele ja riigi julgeolekule. 

3. Kõrgharidusse võiks kaasata senisest rohkem eraraha.

Ajal, mil üha enam õppijaid on nõus hariduse eest täiendavalt maksma ja riigil raha napib, peaks riik võimaldama eraraha kaasamist kõrgharidusse. 

Eraraha kaasamisel toetavad rakenduskõrgkoolid riiklikul koolitustellimusel põhinevat mudelit. See tähendab, et tööjõuvajaduse prognoosi alusel tellib ja rahastab riik vajalikke õppekohti ning nende eest lisaraha maksma ei peaks. Täiendavalt võiks kõrgkoolidel olla võimalus pakkuda tasulist eestikeelset täiskoormusega kõrgharidusõpet, kui kõrgkool on selleks võimeline ning on olemas õppijate ja tööturu nõudlus. 

4. Kõrgharidusse võiks kaasata rohkem tööandjate raha.

Pingelistes riigieelarve tingimustes võiks riik laiendada tööandjate rahastamisel õppimist. Õpet rahastavatele ettevõtetele ja tööandjatele võiks riik omakorda rakendada riiklikke soodustusi ning pakkuda motivatsioonipaketti, mis innustaks tööandjaid ja töötajaid suuremas mahus omavahendeid kaasama. Kui ettevõtted ja tööandjad saavad panustada nende oskuste õpetamisse, mida nad ise kõige enam vajavad, jõuab haridusraha otseselt sinna, kus sellest on Eestile kõige rohkem kasu. 

5. Rakenduskõrghariduse rahastamist tuleb käsitada kui investeeringut Eesti riigikaitsesse.

Julgeolekuolukorra halvenemine Euroopas, hübriidohtude suurenemine, ulatuslike kriiside sagenemine ning kasvavad ootused elanikkonnakaitsele suurendavad vajadust valmistada süsteemselt ette nii avaliku sektori spetsialiste kui elutähtsate teenuste osutajaid.

Julgeoleku, kriisijuhtimise ja elanikkonnakaitse rakenduskõrgharidust tuleb käsitada strateegilise riigikaitse ja toimepidevuse investeeringuna, laiapõhjalise riigikaitse osana. Nende valdkondade kõrghariduse rahastus peab olema pikaajaline ja vajaduspõhine. 

6. Kõrgkoole tuleb rahastamisel kohelda võrdselt, sõltumata omandivormist.

Kõrgkoolide riiklik tegevustoetus peab lähtuma õppetöö kvaliteedist, tulemustest ja Eesti vajadustest. Oluline ei saa olla see, kas kõrgkool on avalik-õiguslik, riiklik või eraomandis. Rakenduslik erakõrgharidus on Eesti kõrgharidussüsteemi oluline osa, aidates suurendada kõrghariduse kättesaadavust, mitmekesisust ja paindlikkust ning toetades riigi strateegilisi eesmärke hädavajaliku tööjõu tagamisel ja majanduse konkurentsivõime tugevdamisel. 

Olukorras, kus spetsialistide vajadus kasvab, aga demograafiline surve süveneb, ei saa Eesti lubada, et osa olemasolevast kõrghariduse võimekusest jääb kasutamata ainuüksi omandivormi tõttu. 

7. Kõrghariduse rahastamises peab vastutuse võtma riik.

Kõrghariduse rahastamise strateegilist suunda ei saa jätta üksnes kõrgkoolide omavahelise kokkuleppe küsimuseks. Riigil lasub vastutus kujundada tervikvaade, millises suunas soovitakse ühiskonda ja majandust arendada ning milliseid spetsialiste selleks tulevikus vajatakse.

Selgelt sõnastatud riiklike prioriteetide alusel saab kõrgkoolidelt oodata ettepanekuid, kuidas ja millises mahus neid vajadusi kõige paremini täita. Riigi ülesanne on omakorda kujundada läbipaistvad ja pikaajalised rahastamispõhimõtted, mis toetavad seatud eesmärkide saavutamist.

Rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu eesmärk on arendada Eesti rakenduskõrgkoolide ühistegevust, kujundada ühised seisukohad ja esindada ühishuvisid rakenduskõrghariduse edendamisel ning hariduspoliitika kujundamisel.