- VAT-teater on toonud lavale Eesti algupärandi „Kuuratsanikud,“ mille osatäitjad tõdesid ERR-ile antud intervjuus, et tekst ei andnud ennast lihtsalt kätte. Sama võib öelda ka publiku poole pealt.
„Kuuratsanikud“
• Autor Charles Meadow.
• Lavastaja Karl Koppelmaa.
• Kunstnik Illimar Vihmar.
• Valguskunstnikud Sander Põllu ja Villu Liivla.
• Mängivad Sander Roosimägi, Karmo Nigula (Eesti draamateater), Theodor Tabor, Meelis Põdersoo. Hääl Lauli Koppelmaa (Ugala).
• Esietendus VAT-teatris 28. septembril 2026.
Näidendi autor peidab end Charles Meadow’ pseudonüümi varju, ent nime tagant paistavad varjamatult lavastaja Karl Koppelmaa kõrvad, mis on osa mängust rollide ja „pärismina“ vahel. Mida pärismina üldse tähendab või kuidas olla päris, on sotsiaalmeedia-minade ajastul aina olulisem küsimus, mille lavastus on lahata võtnud.
Lahangut toetavad lakooniliste vahenditega, aga mõjusalt lavakujundus (Illimar Vihmar) ja valgus (Sander Põllu ja Villu Liivla). Liigkõrge korvpallirõngas, ratastel liikuv diivan ja treppredel ei ole ainult mänguvahendid, vaid omamoodi mehe elu sümbolid. Jah, võib vaielda, kas rahmeldamine korvi all, diivanil või eluredelil tõesti määratlevad meest, aga mingit osa mehest kindlasti. Mõnel puhul ka tervikut. Kõige üle kumab unenäoline hiigelkuu, mis saab etenduse lõpus ka konkreetsema tähenduse.
Neli meest ja sõprus
Laval on neli lapsepõlvesõpra hinnanguliselt vanuses 30–35 eluaastat. Igatahes on nad eluga jõudnud hetke, mil esimesed edud ja läbikukkumised on seljataga ning käes on vahekokkuvõtete tegemise aeg. Tegevuse käivitab ühe tegelase värske abielulahutus – väikelapse vanemad on andnud oma sõbralikust lahkuminekust ajastukohaselt teada sotsiaalmeedias. Kolm sõpra püüavad saada selgust, mis neljanda peas toimub ning mis tõelisest minast ta pudrutab.
“Neliku dünaamika on toimiv ja üksteist toetav. Mõtteid söödetakse nii pudelihelina saatel kui ka korvpallipõrgatuste rütmis.
Lavastuse vaieldamatu tugevus on äratuntavad ja hästi välja mängitud tüpaažid. Alati on seltskonnas üks liider või see, kes peab ennast liidriks oma hetkeedu või ameti tõttu. Lavastuses mängis sellist tegelast Karmo Nigula – mobla pungitamas moekate viigipükste taskus ja kingad läikimas. Töö on õpetanud teda probleeme lahendama ja ka sõbra probleemi süvenedes püüab ta lahenduseplaadi peale panna.
Ikka on kambas keegi, kes teistele veidi vaimselt alla jääb, aga on valmis rusikaga korda looma. Pidude ja muude ettevõtmiste ajal joob ta ennast pigem täis, sest siis saab ta öelda: sorry, mitte et mul naiste seas edu poleks, lihtsalt ei saanud täis peaga naistega liini ajada. Täis peaga ei pea võtma vastutust oma sõnade ega tegude eest. Sõbrana on tüüp selline, kes annab molli nii su vaenlasele kui ka sulle endale – kui vajad meeldetuletust, kui hästi asjad tegelikult on. Meelis Põdersoo rollis tunnevad ilmselt paljud ära mõne enda hea sõbra.
Theodor Tabor on seltskonna trikster, kes on harjunud provotseerima-eskaleerima, et mitte öelda käru keerama, aga mitte paha pärast, vaid soovist näha, mis juhtub. Selline tegelane ajab kohati närvi, aga ta on ka ainus, kes ei jää aina ümber palava pudru pöörlema, vaid ütleb välja ja sõnastab.
Ja alati on seltskonnas intelligentne kaunishing, keda lavastuses mängib Sander Roosimägi. Selline sõber mõistab kõiki ja püüab avada minevikus sügavamaid seoseid kui lihtsalt „millal me viimati koos tina panime“. Just temast saab alguse kogu probleemipundar, sest ta on otsustanud oma vanu sidemeid tuulutada ja enda pärismina üles leida. Mõtlevate inimestega ongi kogu aeg üks jama.
Neliku dünaamika on toimiv ja üksteist toetav. Sõna viskub sõna vastu, mõtteid söödetakse nii pudelihelina saatel kui ka korvpallipõrgatuste rütmis. Kas nad on ka tegelikult sõbrad või haaravad tegelased lähedust otsides õhku? Teksti saab nii palju, et kohati on seda raske jälgida, ehkki näitlejate diktsioonile või rolliloomele ei saa midagi ette heita.
Mis värk üldse on?
Püüdsin tähelepanelikult teksti püüda ja selle sisse minna ning pean tunnistama oma ebaõnnestumist. Ma ei suutnud ennast läbi närida kogu viiterägastikust, mis annab ette aina uusi ja uusi minevikusuhete teeotsi, mis jõuavad tagasi enda kordamiseni või jäävadki õhku. Eri vaatenurgad samadele sündmustele rõhutavad karaktereid, aga ma ei suutnud nendega emotsionaalselt kaasas olla.
“Teksti saab nii palju, et kohati on seda raske jälgida, ehkki näitlejate diktsioonile või rolliloomele ei saa midagi ette heita.
Esile tõusevad kaks sündmust minevikust, mis paistab meeste suhet ja eriti Roosimäe tegelase karakterit määratlevat: poisikesena endas julguse leidmine kui vastutulek sõprade ootustele ning hilisem täis peaga uppumise oht, mis oli ainus kord, mil noormees tundis, et on tegelikult täis elu. Ülejäänud elu on olnud teiste ootuste ja lootuste järgi tiksumine. Sellise turvaliselt lineaarse argieluga harjumine ajabki hulluks ja sunnib mõtleva inimese varem või hiljem eneseotsingutele. Sellisena võiks see olla noorte jaoks isegi hoiatus – hakake oma pärisminaga tegelema kohe, mitte 20 aastat pärast murdeiga.
Või jäävad mehed tõesti alatiseks poisteks ja pubekateks? Kerge peatäis, väike lepitav nali ja naljakad n…jutud? Näitlejate tööd vaadates usud, et mure on ja valu on, aga kõik põrkub tõrksalt teiste mõistmatuselt tagasi. Nagu pall korvilaualt. Tahaks hõigata, et rääkige rahulikult oma probleemid lahti, ärge tõmmelge edasi-tagasi.
Võib-olla on lavastaja selles suunas sihtinudki. Karl Koppelmaa on varasemalt näidanud huvi üksinduse teema vastu ning ka laval olevad sõbrad hoolivad üksteisest, kuid on sellest hoolimata üksi. Mõistmine annab koostunde, taipamatus jätab üksi. Kui ühe sõbra eneseotsingud viivad vanadest sõpradest eemale, siis ega vist niiväga sügavat sõprust olnudki. Meeste omavahelises poisikeselikus tekstiloopimises kerkib küsimus, kas inimesed muutuvad või oma põhiolemuselt siiski mitte. Või kas ühine minevik „sõpradega“ võib olla lausa ohtlik – teadmine ja mäletamine annavad ju võimu?
Varjumine ja tuimestus
Autor peidab end varjunime taha, aga mehed peidavad oma valu, mured ja haavatavuse tinapanekusse ja sportimisse, mis tuimestavad ja aitavad avaneda. Kui olla piisavalt tuim, saab sõpradega ka tõsiselt juttu ajada. Muidugi, ka tõsisel jutuajamisel saadetakse üksteist munni ja persse, palutakse mitte näkku n…a ja tra küll …, selle konkreetse seltskonna eneseväljendus kõlab kui väljakasvanud pubekate kukepoks, õnneks jäi vähemalt lavastuse pealkirjas peituv pubekanali kasutamata. Kavaleht hoiatab, et lavastuses kasutatakse jämedat kõnepruuki ning lavatossu, aga tekkis tunne, et ropendamine on kõigest verbaalne lavatoss, mis annab hetkeks nähtava efekti, aga kui see hajub, jääb asemele ikkagi seesama must kast.
“Laval olevad sõbrad hoolivad üksteisest, kuid on sellest hoolimata üksi.
Laval näeme suhteliselt spetsiifilist meheks olemise ajaakent, millega ma mõnikümmend aastat vanemana ei suutnud enam samastuda. Võib-olla tundus ka seltskond liialt spetsiifiline ja võõras, selline vulgaar-empaatiline punt oleks päriselus mu jaoks üsna väsitav.
Teisalt on just teater koht, kus püüda endast erinevaid inimesi mõista ja nendega kokkupuutepunkte leida. Pikemalt täpsustamata võin kinnitada, et kokkupuutepunkte kahjuks on. Küllap leiavad ka gümnaasiumi noormehed lavalt eest võimatuna näivad vastusteta küsimused, mis lavastuse kodulehel on üles loetletud.
Pärast poolteist tundi oleksin ometigi soovinud, et etendus oleks veidi lühem ja selgema fookusega, või vastupidi, oleksin ka pärast vaheaega olnud valmis koos näitlejatega pikemalt süvenema. Ehkki pean tunnistama enda allajäämist tekstile, ei ole kahtlust autori-lavastaja antud vastuses, millele kahel käel alla kirjutan: lavastuses on üks rõhutus kuula-mine! Kuulamine on vastus kõigile küsimustele. Mees, mine ja kuula!
Enamiku teatrisaalist täitnud merekooli õpilastest mõned asusid poole etenduse peal telefone skrollima ning see tänase püsimatu teatrikülastaja püsitunnus rõhutas veelgi laval olevate meeste üksindust ja üksteisest mööda rääkimist. Tra küll, tulevased meremehed – pange tähele! Muidu jahute viieteist aasta pärast samuti midagi eneseleidmisest ja tõelisest minast!
Lisa kommentaar