- Kliimaharidus ei pea lapsi hirmutama ja hea kliimaharidus ei hirmutagi.
- Kui kool teemast vaikides mööda läheb, ei kaitse see last. Laps saab sotsiaalmeediast info niikuinii kätte ja jääb sellega üksi.
Evelin Poolamets kirjutas 14. oktoobril ERR-i arvamusportaalis vastuseks Õpetajate Lehes ilmunud artiklile „Kliimatarkusi võhikutele“ (29.09), et Eesti kliimaõpe lähtub eeldusest, nagu muretseksid noored kliimamuutuste pärast liiga vähe, ja et õpetajatel soovitatakse seda muret kunstlikult kasvatada. Poolametsa märklaud oli Tartu ülikooli juhitud ning Tallinna ülikooli ja Eesti maaülikooli osalusel läbi viidud projekt „Kliimateadlik“ ja selle käigus loodud õppematerjalid.
Tuleb tõdeda, et laiemas pildis ei ole Poolametsa artikkel „Kui murest saab õppemeetod“ üksik õnnetu erand. Viimastel aastatel on Eesti arvamusveergudel korduvalt kõlanud, et kliimast räägitakse liiga emotsionaalselt, et keskkonnaaktivistid külvavad hirmu ja lõhestavad ühiskonda ning et teadlastel pole sellistes ettevõtmistes üldse kohta. Kõigi nende tekstide ühine eeldus on, et probleem ei ole niivõrd kliimamuutus, kuivõrd inimeste mure selle pärast.
Tahan sellele vastata, sest see eeldus ei pea paika. Esindan samuti 50+ põlvkonda ja võin kinnitada, et päris kõik meist ei arva nii, nagu selle loo pealkiri ütleb.
Miks keskkonnamuutust isiklikult võtta?
Üks tolles projektis minu ja kolleegide tehtud õppevahenditest kannab nime „Kaduv toit“. See on mõeldud 2. ja 3. kooliastmele. Õpitegevus algab sellest, et õpilane valib oma lemmiktoidu ja uurib, milliseid põllukultuure tuleb selle tegemiseks kasvatada ning kus need kasvavad. Seejärel arutatakse, kas ja kuidas kliimamuutused – põud, paduvihmad, haigused või tolmeldajate vähenemine – nende taimede kasvatamist mõjutavad. Räägitakse ka konkreetselt meie laiuskraadil toimuvate muutuste plussidest ja miinustest.
“Kui mure sildistatakse ärevuseks, ei aita see inimesel murega toime tulla.
Jah, me muutsime teema täiesti teadlikult isiklikuks. Lemmiktoit on igaühe jaoks isiklik asi ja lapsele on pannkook, pasta või šokolaad lähemal kui globaalne temperatuurikõver. Selles ei ole mingit varjatud või salajast agendat. Liikluskasvatus räägib lapse enda kooliteest, mitte riiklikust või globaalsest õnnetusstatistikast. Terviseõpetus räägib lapse enda kopsudest, mitte suitsetamise mõjust sisemajanduse koguproduktile tubakat kasvatavates maades. Seda ei ole seni keegi hirmutamiseks nimetanud, pigem nõutakse, et riik peaks tegema praegusest rohkem.
Poolametsa kõige teravamad näited – vanavanemate tervis kuumalaine ajal, kodu üleujutusohus, kas laps saab paduvihma päeval koolist koju – pärinevad Õpetajate Lehe artiklist („Kliimatarkusi ükskõiksetele“, 29.09). Seal tõi Tartu ülikooli teaduskooli direktor Kristel Uiboupin need välja kohanemise näidetena: kui me nendest asjadest räägime ja oskame valmis olla, tuleme sellistes olukordades paremini toime. See on sama loogika nagu tuleohutusõppusel. Teadmine, millal kuumus muutub vanaemale ohtlikuks ja mida siis teha, on oskus, mitte ärevus. Oskus, mis võib päästa elusid.
Kas muret põhjustab ärevus?
Poolamets kasutab läbivalt ja läbisegi sõnu „ärevus“ ja „mure“. Aet Annist ja kolleegid selgitasid 2023. aasta inimarengu aruandes, miks selline sõnakasutus on kliima puhul eksitav. Ärevus jätab võimaluse tõlgendada tunnet isikliku probleemina, mis ei pruugi olla seotud tegeliku ohuga. Kliimamuutuse puhul on oht aga päris. Seepärast kasutasid nad sõna „kliimamure“: põhjendatud ja stressi tekitav reaktsioon reaalsele probleemile (Annist jt 2023). Kui mure sildistatakse ärevuseks, ei aita see inimesel murega toime tulla. Pigem tekitab tunde, et viga on temas, mitte maailmas.
Sama vahet teeb psühholoogia. Sotsiaalkindlustusameti kodulehel on eesti keeles Psychology Toolsi juhend „Muretsemise ja ärevusega elamine keset ülemaailmset ebakindlust“. Juhendi järgi on muretsemine tavaline ja ei ole olemas „parajat“ muretsemise kogust. Probleemiks muutub see siis, kui takistab elamist või tekitab kurnatust ja lootusetust. Juhendi otsustuspuu paneb esimese asjana valiku ette: kas see on probleem, millega saan midagi ette võtta? Kui jah, mõtle, mida saad teha, ja tee (Whalley ja Kaur, 2020). Kliimamuutus on just selline probleem, mille leevendamiseks saab igaüks midagi teha. Hea kliimatund järgib sama loogikat: siin on probleem ja siin on see, mida sina, su pere, kool ja riik teha saavad.
“Eestis ei ole probleem liigne muretsemine kliima pärast, pigem vastupidi.
Ka uuringud toetavad seda eristust. On leitud, et harjumuslik mure keskkonna pärast ei olnud peaaegu üldse seotud patoloogilise muretsemisega, küll aga keskkonnasõbralike hoiakute ja käitumisega. Nende järeldus oli, et ökoloogiline mure on konstruktiivne vastus tõsisele probleemile (Verplanken ja Roy, 2013).
Sama seos ilmneb Eesti noorte andmetes. 2025. aasta noorte keskkonnateadlikkuse uuringus küsitleti 804 gümnaasiumi 12. klassi ja kutsekooli lõpukursuse õpilast. Mida rohkem tundsid noored muret oma kodukoha keskkonna pärast ja mida suuremaks pidasid nad kliimamuutuste mõju oma elule, seda sagedamini käitusid nad enda sõnul keskkonnahoidlikult (Turu-uuringute AS ja TLÜ, 2026). Ja mis kõige tähtsam – Eestis ei ole probleem liigne muretsemine kliima pärast, pigem vastupidi.
Noorte kohta annab värske pildi sama uuring. Globaalsete kliimamuutuste pärast tundis palju muret 54% noortest, elanikkonnas tervikuna 49%. Oma kodukoha keskkonnaseisundi ja enamiku teiste keskkonnaprobleemide pärast muretsesid noored aga vähem kui täiskasvanud. Gümnasistide mure kliimamuutuste pärast on 2023. aastaga võrreldes isegi veidi vähenenud (Turu-uuringute AS ja TLÜ, 2026). Kui Õpetajate Lehes nenditi, et Eesti noored pole teemast kuigivõrd huvitatud, ei olnud see ideoloogiline seisukohavõtt, vaid mõõtmistulemuse kirjeldus.
Kust tuleb noorte ärevus?
Lähen siin nüüd ka ise libedale teele ja enda pädevusest märksa kaugemale, kui tahaks, kuid küsimus vajab vastust. Poolametsa toodud ESPAD-i numbrid on tõsised. Kui üle poole 15–16-aastastest tüdrukutest kogeb madalat vaimset heaolu, tuleb sellega tegeleda. Küsimus on, kas kliimatunnid on selle põhjus. Selle kohta Poolamets mingeid andmeid ei esita, vaid lihtsalt tõmbab julgeid seoseid.
Poolamets toetub ka Leipzigi ülikooli teadlaste 2026. aasta ülevaatele, mis koondas 51 uuringut. Ülevaates leitakse, et kliimamure ja -ärevus võivad olla seotud madalama vaimse heaoluga. Autorid rõhutavad aga ise, et seoste suund on selgitamata ning edasised uuringud peavad eristama kohanemist toetavat reaktsiooni kahjulikust. Mõjuteguritena toovad nad välja ka teadmised ja osalemise kliimategevuses (Rodney-Wolf jt, 2026). Kokkuvõttes ütlevad autorid, et olemuselt ärev inimene muretseb väga paljude asjade pärast ja vahel on kliima lihtsalt üks neist. Sellest ei saa mitte kuidagi järeldada, et kliimast rääkimine teeb inimese ärevaks.
Mis noori siis tegelikult ängistab? Ühes suures rahvusvahelises uuringus küsitleti 10 000 16–25-aastast noort kümnes riigis, nende hulgas Soomes. 59% oli kliimamuutuse pärast väga või äärmiselt mures. Nende kliimaärevus oli seotud tundega, et valitsused ei tegutse piisavalt, olulisel kohal oli ka reetmistunne (Hickman jt, 2021). Noorte muret ei tekita õpetaja, kes kliimast räägib. Seda tekitab täiskasvanute maailm, kus kõik fakte teavad, aga ei tegutse.
“Olemuselt ärev inimene muretseb väga paljude asjade pärast. Sellest ei saa järeldada, et kliimast rääkimine teeb inimese ärevaks.
Sama tuleb välja Eesti kliimamurelike noortega tehtud intervjuudes. Kõige raskem oli tunne, et ollakse murega üksi ja ümbritsevaid inimesi see ei huvita. Üks noor kirjeldas seda kui elu paralleelmaailmades: ühel pool IPCC raport, teisel pool rahulik grilliõhtu suure koguse šašlõkiga ja üha suuremad autod (Annist jt, 2023). Kui kool teemast vaikides mööda läheb, ei kaitse see last. Laps saab info niikuinii kätte, sageli sotsiaalmeediast ja kõige hullemal kujul, ning jääb sellega üksi. Sest klikke koguv tiktokker lahendusi sinna kõrvale ei paku.
Eesti noored nimetasid oma keskkonnaalaste arusaamade peamise kujundajana kõige sagedamini kooli (31%), seejärel internetti koos sotsiaalmeediaga (21%) ja pereliikmeid (17%). Need, kelle peamine mõjutaja oli kool, teadsid kliimamuutuste tagajärgi ja leevendamisvõimalusi paremini kui need, kes pidasid oma arusaamade peamiseks kujundajaks iseennast (Turu-uuringute AS ja TLÜ, 2026).
Mis aitab? Ameerika noorte täiskasvanute uuringus oli kliimaärevuse seos depressiooni sümptomitega nõrgem neil, kes osalesid kollektiivses kliimategevuses (Schwartz jt, 2022). Maria Ojala leidis õpilaste uuringus, et lootust tundsid need, kelle õpetajad võtsid nende negatiivseid tundeid tõsiselt ja suunasid lahenduste juurde. Need, kes tundsid, et õpetaja nende muret pisendab, kaldusid pigem lootusesse, mis põhineb probleemi eitamisel (Ojala, 2015). Seega – mure tunnistamine koos tegutsemisvõimalusega kaitseb, mure mahasurumine mitte.
Kas ainult faktidest piisab?
Poolametsa alternatiiv võib esmapilgu ratsionaalselt kõlada: andke lastele fakte, õpetage kriitilist mõtlemist ja laske neil ise järeldused teha. Teadmiste andmisega saab Eesti kool hästi hakkama. Vajaliku käitumiseni see paraku viinud ei ole. Teadmised ei võrdu teadlikkusega.
Eesti õpilaste loodusteaduste teadmised on PISA järgi Euroopa ja maailma tipus. Samal ajal on Eesti Euroopa investeerimispanga andmetel üks kõige kliimaskeptilisemaid ühiskondi Euroopas. Tänavuses inimarengu aruandes näitasime Aet Annisti ja Piia Postiga, et kõrgharitud inimesed teavad kliimamuutusest teistest rohkem, aga ei käitu kliimahoidlikult. Neil on suuremad eluruumid, nad sõidavad sagedamini autoga ja seda kusjuures üksi (54% vs. 43% keskharidusega vastajatest), kasutavad harvem ühistransporti (13% vs. 21% põhiharidusega vastajatest) ja nende leibkonnad kulutavad reisipakettidele üle 2,5 korra rohkem kui madala haridusega leibkonnad (Annist, Post ja Terasmaa, 2026). Haridus ja teadmised üksi käitumist ei muuda. Sama aruande teised autorid jõudsid analoogilise järelduseni: kestlikkust käsitletakse Eesti koolis mitmekesiselt, kuid see ei ole viinud soovitud muutusteni teadmistes, väärtustes ega käitumises (Arro jt, 2026).
Noorte uuring osutab ühele põhjusele. Keskkonnahoidliku eluviisi takistusena nimetasid noored kõige sagedamini seda, et ühiskond tervikuna ei soodusta keskkonda hoidvat eluviisi (53%). Uuringu autorid järeldavad, et noored on täiskasvanute maailma peegel: kui täiskasvanute maailmas ei toimu usutavaid ja silmnähtavaid muutusi, pole tõenäoline, et noorte teadmised või käitumine oleksid teistsugused (Turu-uuringute AS ja TLÜ, 2026).
Mis siis töötab? Florida ülikooli teadlased analüüsisid süstemaatiliselt 49 kliimahariduse uuringut. Kõige tõhusamad olid programmid, mis tegid kliimamuutuse õppija jaoks isiklikult oluliseks ja tähenduslikuks, kasutasid aktiivõpet ja arutelusid ning andsid võimaluse ise midagi ette võtta (Monroe jt, 2019). Just nii on ka meie „Kaduv toit“ üles ehitatud.
Ka eesmärk kujundada väärtusi ja käitumist ei ole kliimateadlikkuse projekti varjatud, kurikaval kavatsus. See on eesmärgina kirjas põhikooli riiklikus õppekavas: „Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist sotsiaalselt aktiivseks, vastutustundlikuks ja keskkonnateadlikuks inimeseks, kes hoiab ja kaitseb keskkonda ning väärtustab jätkusuutlikkust, on valmis leidma lahendusi keskkonna- ja inimarengu küsimustele“ (PRÕK lisa 14). Kool kujundab väärtusi ja käitumist ka liikluses, tervises ja kodanikuks olemises. Liiklustunnis ei piirdu keegi vaid faktidega ega jäta lapse enda otsustada, kas punase tule ajal üle tee minna.
“Tugev ohusõnum mõjub siis, kui inimene usub, et tal on võimalik midagi teha. Kui seda usku pole, järgneb kaitsereaktsioon.
Põhja-Carolinas tehtud katses selgus, et kui lapsed õppisid koolis kliimamuutuste kohta rohkem teadma, siis kasvas kliimamure ka nende vanematel. Kõige rohkem kasvas see isade ja konservatiivsete vaadetega vanemate hulgas, kes olid enne kõige vähem mures (Lawson jt, 2019). Võib-olla on see üks põhjus, miks kliimaõpe mõnele nii ebamugav on. Laps, kes küsib kodus, miks me jälle autoga kilomeetri kaugusele poodi sõidame, on ebamugav vestluspartner, mitte ajupestud.
Kuidas mure käitumiseks muuta?
Siiski ühes asjas oli Poolametsal õigus – hirm ilma tegutsemisvõimaluseta ei tööta ja tõepoolest võib kahjustada. Tugev ohusõnum mõjub siis, kui inimene usub, et tal on võimalik midagi teha. Kui seda usku pole, järgneb kaitsereaktsioon: vältimine või trots (Witte ja Allen, 2000). „Kliimamuutuste ABC“ on jagatud kolmeks: põhjused, mõjud ja lahendused. Kui mõni õpetaja jätab lahendused vahele ja piirdub hirmutava pildiga, on see halb õpetamine ning seda tuleb parandada õpetajate koolituse ja parema õppevaraga. Lahendus ei ole aga teemast vaikimine.
Nagu Poolamets, nii ei soovi ka mina, et laps läheks koolist koju mõttega, et maailm on läbi. Erinevus on selles, et mina tahan, et ta läheks koju ideedega, mida ta täna, homme ja tulevikus teisiti teeb, et see nii ei läheks. Selle eeldus on, et keegi on temaga probleemist ausalt rääkinud.
Mis juhtub, kui oled aktiivne?
Teisiti tegemine ei piirdu toidu ja liikumisviiside valimisega. Üks asi, mida noor saab koju minnes teha, on hakata ühiskonnaelus kaasa rääkima: arutada teemat perega, osaleda kooli ja kogukonna ettevõtmistes, võtta sõna. Õppekava nimetab sotsiaalset aktiivsust otse ka õppe ühe eesmärgina, ja eespool toodud uuringute järgi aitab ühine tegutsemine ka murega toime tulla.
Et isikliku käitumise muutmisest üksi ei piisa, kinnitab World Resources Institute’i 2025. aasta koondanalüüs. Analüüsis seostati käitumismuutuste arvutuslik kliimamõju ja üle 1,3 miljoni osalejaga sekkumisuuringu tulemused (Kraft-Todd jt, 2025). Isiklikud muutused toidus, liikumises ja kodus võiksid teoreetiliselt katta keskmise maailmaelaniku kogu heite, kuid üksikinimesi mõjutades saavutatakse sellest keskmiselt vaid umbes 10%.
Seetõttu jääb ka tegelik mõju vaid kümnendikuks võimalikust. Näiteks võib noor otsustada käia koolis bussi või rattaga, kuid kui bussiliini või turvalist teed ei ole, on seda raske teha ja sinnapaika see lõpuks jääb. Seepärast soovitavad autorid kaheosalist lähenemist: muuta oma käitumist ja nõuda koos teistega otsuseid, mis teevad kestlikud valikud kättesaadavamaks ja taskukohasemaks kogu ühiskonna jaoks.
“Noor võib otsustada käia koolis bussi või rattaga, kuid kui bussiliini või turvalist teed ei ole, on seda raske teha.
Paraku, kui noor seda teeb, kohtab ta sageli etteheidet kujul „Lõpeta enne kool ära, siis tule ühiskonnas sõna võtma“. Näiteks öeldi 2020. aastal ERR-i saates „Kes keda?“, et „ökoloogia on keeruline asi ja tuleb õppida keemiat ja füüsikat, ning Greta idee mitte käia koolis, vaid lihtsalt niisama kliimaprobleemidest kisada on rumalus“ (Tooman, 2020). Postimees kirjeldas 2019. aastal, et Thunbergi kritiseerisid eelkõige vanem põlvkond ja mehed, kes küsisid, miks see tüdruk ei käi koolis (Postimees, 2019). Sama mustrit on näha mujalgi. Hiljutisim näide on Uus-Meremaalt: hariduse abiminister David Seymour andis 2024. aastal kliimastreigi eel välja valitsuse pressiteate pealkirjaga „Tahad midagi muuta? Mine kooli“ ja palus koolidel lugeda streigil osalenud õpilaste puudumised põhjendamata puudumisteks (Seymour, 2024). Sama nõudmist on ta korranud ka sellel aastal.
Mida noored vajavad?
Kliimaharidus ei pea lapsi hirmutama ja hea kliimaharidus ei hirmutagi. See annab teadmised, seob need lapse enda eluga, jätab ruumi tunnetele ja arutelule ning näitab, mida saab teha. Seda soovitavad uuringud ja nõuab riiklik õppekava. Kui mõni materjal või õpetaja seda ei tee, tuleb seda parandada, mitte teemat koolist välja suruda.
Kliimamuutuse eest ei saa last kaitsta sellega, et sellest ei räägita. Ta saab selle niikuinii teada ja kogeb kliimamuutuse mõju ühel või teisel moel vahetult ka ise. Küsimus on ainult selles, kas ta saab teada koolis koos võimalusega midagi ette võtta või jõuab taipamiseni hiljem koos arusaamaga, et täiskasvanud teadsid ja otsustasid vaikida, et saaksid ise oma elu lõpuni harjumuspärasel hoolimatul moel jätkata – pärast mind tulgu või veeuputus.
Lisa kommentaar