- Õpetajad saavad oma tööajaga ise hakkama, adekvaatne töötasu ja töörahu on see, mida riik peaks õpetajale looma.
Laupäeva hommik. Istun luksuslikult Lux Expressis, kuigi tegelikult tunnen end üsna kokkusurutult oma laia kleidi ja suure käekotiga, kõik kohad on täis ja üksi istuda ei saa. Luksusliku tunde tekitab hoopis see, et üle mitme nädala ei kanna ma kaasas õpilaste töid, isegi punast pastakat ei ole. Tõsi, arvuti on ikka kotis. Mul on vaja kiri saata – see, mida reedel päeval ei jõudnud ja õhtul enam ei jaksanud.
Loen raamatut. Hakkan peagi selle autoriga teose esitlusel vestlema (selleks sõidangi Tallinnasse). Leian paar keeleviga ja pobisen omaette, need olnuks head näitelaused lõppenud kursuse jaoks. Natuke aega tagasi tegin Circle K-s kohvi ostes pilti reklaamsildist kohvimasinate kõrval, millel ilutseb täiuslik parajalt koomiline keeleviga. Täpselt selline, millest rääkinud oleme. Geniaalne! Saadan kirjaga koos! Üleüldse on mu mõtted viimased kuu aega ja natuke peale peamiselt kooliga hõivatud olnud.
“Ikka võtab kõik kauem aega, ikka tuleb töö koju kaasa.
Maniakaalne? Võib-olla. Või siis olen lihtsalt normaalne alustav õpetaja, kes on intensiivsusest, tempost ja töökoormusest ning kätte jõudnud konfliktifaasi väljakutsetest hoolimata oma tööst, õpilastest ja keelest vaimustunud.
Mu esimene õpetatav kursus on paras katsumus – ei ole ta päris õigekirjakursus ega päris arutlev kursus, vaid midagi vahepealset. Kuidas rääkida stiilist kuidagi piiritletult ja objektiivselt, kui see on ju suuresti subjektiivne? Igal kirjutajal on oma stiil, peabki olema. Ometi on hulk vigu, mida eesti keeles kirjutades tehakse ja mida ei loeta „heaks stiiliks“. Kirjutamisel on oluline loovus ja vabadus, julgus end väljendada. Ometi on koolikirjandi kirjutamiseks omajagu rangeid nõudmisi ja soovitusi. Kuidas anda neid edasi nii, et nad juhet täiesti kokku ei ajaks ja kirjutamist pärssima ei hakkaks?
Olen püüdnud leida tasakaalu üldiste teemade ja pädevuste, arutelu, meedia ja tekstistiilide mõistmise, koostöö ning detailsete keelevigade käsitlemise vahel. See ei ole lihtne, aega on vähe, materjali ja teemasid palju. Kuigi mu põhimõte on anda (ja ka võtta) kodutööd võimalikult vähe, on seda ikkagi saanud liiga palju, nii mulle kui õpilastele, on tekkinud segadust ja arusaamatust. Samas on toimunud intensiivne õppimine, tehtud on palju, noored on ägedad ja töökad, kursuse viimasel nädalal kuulatud kõnedest ületasid ootused rohkemad, kui arvata oskasin, mitme juures läksid silmadki märjaks. Arvestuste nädal seisab ees ja pärast seda ootab ettevalmistamist uus kursus. Mu töökoormus on teoorias olnud 0,5, praktikas … noh ütleme 1,2.
“Õpetaja töötasu ei ole adekvaatne, ei oleks ka siis, kui õpetajal oleks assistent.
Vahepeal olid ka õpetajate streik ja palgaläbirääkimised. HTM tuli välja ideega korraldada uuring õpetaja tööaja ja -ülesannete kohta. Selle peale ilmus mitu artiklit, kus õpetajad oma päeva- ja nädalakava juppideks võtsid – on üsna selge, et õpetajal võiks olla assistent. Ja samas see, et õpetaja töökoormus on elus suurem kui paberil, et tema töö on intensiivne, ongi õpetajaameti eripära, eriti alustava õpetaja puhul. See on nii ka siis, kui õpetajat toetatakse, kui kool on hästi juhitud, kui alustada väiksema koormusega. Ikka võtab kõik kauem aega, ikka tuleb töö koju kaasa.
Selle väljaselgitamiseks ei ole vaja uuringut (milline pealegi kümme aastat tagasi põhjalikult tehti). Küll aga väärikat töötasu. Praegune ei ole adekvaatne, ei oleks ka siis, kui õpetajal oleks assistent. Õpetajate töötasu kasv peaks olema riiklik prioriteet ja erakondade kokkulepe, millest ei taganeta ja mille üle ei kembelda. Nagu on olnud Soomes ja vahepeal meil ka. Õpetajad saavad oma tööajaga ise hakkama küll, isegi „maniakaalsete episoodide“ ajal. Adekvaatne töötasu ja töörahu on see, mida riik peaks õpetajale looma, mitte lahtisest uksest sisse murdma ja tarbetut vahtu keerutama.
Lisa kommentaar