Inseneeria valdkonna tööjõupuuduse taga on lisaks spetsialistide puudujäägile ka kaasaegse tööstuse vajadustele vastavate oskuste nappus ning ettevõtete ebaühtlane suutlikkus kõrgema taseme inseneeriaoskusi rakendada, selgub OSKA uuringust.
„Inseneripuudusest on seni räägitud peamiselt kui haridussüsteemi probleemist, kuid uuring näitab, et lahendust tuleb otsida laiemalt,“ toonitas OSKA uuringujuht Urve Mets. „Rohkem insenere on Eesti majandusele hädasti vaja, kuid sellest üksi ei piisa. Sama oluline on see, mida ettevõtted insenerioskustega peale hakkavad.“
Töötajaskonna kasvatamiseks lõpetajaid ei jagu
OSKA uuringust selgub, et aastaks 2030 vajab inseneeria valdkond ligikaudu 4700 uut töötajat: umbes 1300 hõive kasvatamiseks ja ligi 3400 vanuse tõttu tööturult lahkujate asendamiseks. Koolituspakkumine võimaldab prognoosi kohaselt katta asendusvajaduse, kuid mitte kasvuvajaduse: praeguste lõpetamis- ja rakendumismustrite jätkumisel võib tasemeõppest lisanduda umbes 3800 töötajat, mis tähendab, et puudu jääb umbes 900 töötajat.
Puudujääk ei jaotu ametialade, kvalifikatsioonitasemete ega piirkondade vahel ühtlaselt. Kõige enam kasvab vajadus elektri- ja energeetikainseneride, mehaanika- ning elektroonikainseneride järele. Arvuliselt jääb aga enim töötajaid puudu arendus-, tootmis-, mehaanika- ja masinaehitus- ning müügiinseneeriaga seotud aladel.
OSKA analüütik Anneli Leemet selgitas, et kuigi vastuvõtt inseneeria kõrghariduse õppekavadele on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud, sõltub tegelik tööjõupakkumine sellest, kui suur osa õppijatest õpingud lõpetab ja erialasele tööle siirdub. Ettevõtete arendusvõimekuse kasvatamise seisukohast on oluline seegi, milliseks kujuneb magistritaseme järelkasv. Seni on vastuvõtt kasvanud peamiselt kõrghariduse esimesel astmel, ent tööturul on nõudlus just süvendatud insenerioskuste järele.
OSKA hinnangul eeldab tööjõu nõudluse ja pakkumise ebakõla vähendamine terviklikku lähenemist kogu järelkasvuahelale – alates õppima asumisest kuni õpingute lõpetamise ja erialase rakendumiseni.
Tööturul oodatakse mitmekülgsete oskustega spetsialiste
Inseneride leidmist ei muuda raskeks aga mitte üksnes nende arvuline puudujääk, vaid ka kombineeritud oskustega spetsialistide nappus. Ettevõtted vajavad töötajaid, kel on lisaks tugevatele erialateadmistele ka digioskused, kes oskavad andmeid kasutada ning saavad aru teistestki tehnoloogiavaldkondadest.
OSKA uuringujuht Urve Mets selgitas, et selle taga on töö sisu muutumine. Mehaanika, elektroonika, automaatika, tarkvara, andmeanalüüs, materjaliteadus, kvaliteedijuhtimine ja kestlikkuse nõuded kohtuvad üha sagedamini samas tootes või tööprotsessis. Tehnilist lahendust tuleb hinnata samal ajal valmistatavuse, maksumuse, ohutuse, töökindluse, keskkonnamõju, tarnevõime ja kliendiväärtuse seisukohalt. Eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes koonduvad tootearenduse, automaatika, kvaliteedi, andmete, projektijuhtimise ja müügi ülesanded Metsa sõnul tihti ühe või paari inimese kätte. Seetõttu võib ettevõttel olla keeruline töötajat leida ka ametialal, mille arvuline tööjõupakkumine näib tasakaalus. Sobivate oskustega inimeste leidmist raskendab ka see, et näiteks automaatika-, elektrotehnika- ja andmeoskustega spetsialistide pärast konkureerivad tööstus-, energeetika-, ehitus- ja tehnoloogiaettevõtted.
Haridussüsteemi jaoks tähendab see vajadust ühendada tugev erialane ettevalmistus teiste valdkondade oskuste andmisega ning õppijate koostöö- ja kohanemisvõime arendamist. Üha olulisemaks muutub täiendusõpe, sest tehnoloogia areng muudab ka juba töötavate spetsialistide oskusvajadust.
Insenerioskustest peab sündima suurem lisandväärtus
Uuringust selgub, et inseneride nappuse kõrval piirab ettevõtete arengut ebaühtlane suutlikkus kõrgema taseme inseneeriaoskusi rakendada. Inseneride töö ettevõtetes piirdub sageli olemasoleva tootmise käigushoidmisega, mitte tootearenduse ja protsesside uuendamisega. Nii jääb kasutamata osa spetsialistide potentsiaalist ja koos sellega ettevõtte võimalused tootlikkuse kasvatamiseks.
Ettevõtete arendusvõimekuse suurendamine eeldab juhtidelt suutlikkust määratleda arendusülesandeid, hinnata nende ärilist potentsiaali ning anda spetsialistidele aega, ressursse ja otsustusruumi uute lahenduste väljatöötamiseks.
Arvestades väikese riigi piiratud tööjõu-, oskuste-, teadus- ja investeerimisressursse, soovitab OSKA määratleda piiratud hulga prioriteetseid arengufookusi. Lähtuma peaks sellest, millistel tegevusvaldkondades või ka nišialadel on insener-tehnilise ja arendusvõimekuse tugevdamisel suurim potentsiaal kasvatada tootlikkust, eksporti ja teadmusmahukust. Arengufookused tuleks siduda teadus-, haridus-, ettevõtlus- ja investeerimispoliitikaga.
Tutvu uuringuga „Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: inseneeria valdkond“
Lisa kommentaar