- Pea kümne aastaga pole Eesti hariduselus suurt midagi muutunud. Või ehk ikka on? Millised meie toonastest ettepanekutest ootavad veel tuleviku otsuseid?
Kaheksa aastat tagasi käisid koos töörühmad, kes panid kokku visioonipaberi “Tark ja tegus Eesti”. Dokument ise on tervikversioonis leitav HTM-i kodulehel. Töö toimus kolmes töörühmas, mida juhtisid kolm Tartu ülikooli professorit: Marju Lauristin, Margit Sutrop ja käesoleva loo autor. Visioonipaberid olid aluseks “Haridusstrateegia 2035” koostamisel. Nüüdseks on emeriitprofessorite Krista Loogma ja Marju Lauristini eestvedamisel lõppfaasi jõudnud hariduse suurfoorumi korraldamine, mis toimub 13. ja 14. novembril Tallinnas rahvusraamatukogus.
Mõlemad on olnud aktiivsed hariduspoliitika akadeemilise diskussiooni eestvedajad juba aastakümneid. Kuna olen kaasatud foorumi ettevalmistusse ja esinen ka ise, siis tekkis kiusatus vana asja meelde tuletada ehk meenutada kaheksa aasta tagust aega ning vaadata, milliste ettepanekutega me oma töögrupis välja tulime.
Pole midagi öelda, iga uus asi on unustatud vana. See kena sõnamäng peidab endas paraku tõdemust, et pea kümne aastaga ei ole suurt midagi muutunud, või natuke tegelikult ikka on ka.
Liikumine õiges suunas
Vaatame lähemalt. Keskendun peaasjalikult üldharidust puudutavatele teemadele. Meie töögrupist tuli ettepanekuid ka majandusepoliitika, kõrghariduse, teaduse- ja innovatsioonitegevuse ning rändepoliitika kohta.
Tegime ettepaneku luua ühtne haridussüsteem, et lõpetada kaks eraldi keeleruumis olevat haridusteed. Võib öelda, et see poliitiline otsus on tehtud ja nüüd õpivad 1. ja 2. klassi lapsed juba eestikeelses koolis. Üleminek on olnud vaevaline ja pole kulgenud kaugeltki tagasilöökideta, aga liigume vähemasti õiges suunas.
“Üleminek on olnud vaevaline ja pole kulgenud kaugeltki tagasilöökideta, aga liigume vähemasti õiges suunas.
Teine oluline ettepanek puudutas üldhariduse viimast taset: keskharidust või gümnaasiumiharidust. Meie ettepanek oli kehtestada kõigile kohustuslik keskharidus. Nüüdseks on otsus tehtud ja põhikoolijärgsesse kutseharidusse antud aasta juurde, et lõpetajad saaksid enam-vähem sarnase keskhariduse nagu gümnasistid. Seda selleks, et see ei oleks tupiktee, nagu varem kippus olema.
Meie idee oli tegelikult palju radikaalsem. Pakkusime välja, et kutsekooli saaksid noored minna alles pärast keskhariduse omandamist, mil nad on oma erialavalikus palju targemad ja ka sotsiaalselt küpsemad. Neil, kelle jaoks gümnaasiumitase on liiga kõrge, soovitasime minna otse tööturule, lihtsamate tööde tegemiseks suudab pea iga ettevõte põhikoolilõpetajale lühiajalise koolitusega rakenduse leida. Natuke utreerides – ilmselt ei pea kassapidajat kaks võin kolm aastat koolitama.
Meie ettepaneku põhiidee oli seega põhikoolijärgse kutseõppe sisuline sulgemine. Kui praegu seda sama ettepanekut hinnata, siis võib-olla on see tõesti liiga radikaalne. Juba seetõttu, et tehisaru tormilise arengu tingimustes tuleb ilmselt rohkematele noortele käelisi tegevusi õpetada, ja teha seda juba hariduse varasematel astmetel. On ju selge, et tehisaru ei vaheta lambipirni ega tule katkist aiaväravat parandama. Vähemasti mitte veel. Samas, kas selleks peab üleval pidama suhteliselt kallist kutsehariduse keskust või saab mingeid lihtsamaid ameteid ja oskusi ka tavakoolis õpetada? Valikute küsimus.
Koolivõrgu optimeerimine on möödapääsmatu
Kolmandaks pakkusime, et gümnaasiumiharidus tuleks riigistada. Tsentraalne juhtime tagab kesk- ja kutsehariduse parema integreerimise. Õppekavade reforme ja koolivõrgu optimeerimist on lihtsam läbi viia. Arvestades, et seitsme aasta pärast läheb meil esimesse klassi täpselt poole vähem lapsi, kui läks 12 aastat tagasi, on koolivõrgu optimeerimine möödapääsmatu. Pooled gümnaasiumid jäävad lihtsalt tühjaks. Suurema osa kohalike omavalitsuste eelarves moodustavad hariduskulud poole kõikidest kuludest. On naiivne oodata, et KOV-id ise hakkavad koole sulgema. Nad ei ole põhimõtteliselt sellest huvitatud.
“On naiivne oodata, et KOV-id ise hakkavad koole sulgema. Nad ei ole põhimõtteliselt sellest huvitatud.
Praegu toimub gümnaasiumite hiiliv riigistamine. Oleme loonud riigigümnaasiumite võrgu, mis katab suurema osa Eestist. Uhked majad, kaasaegsed õpitingimused, head õpetajad. Loodan, et riigigümnaasiumite loomisel on arvestatud sellega, et n-ö tavagümnaasiume hakkame otsast vaikselt sulgema. Samuti on riigigümnaasiumites lihtsam minna üle täielikule eestikeelsele õppele, kohaliku omavalistuse käed jäävad lühikeseks, et pidureid tõmmata.
Gümnaasiumite riigistamine seega toimub, kuigi poliitilist otsust selle kohta pole keegi söandanud välja hõigata, aga vähemasti liigume õiges suunas. Loodan, et mingil hetkel poliitiline siht siiski võetakse, et aastaks n on meil kogu keskharidus riigi pidamisel ja vastutusel. See ei tähenda, et riik ei võiks mõne kooli puhul delegeerida koolipidamist kohalikule omavalitsusele. See võib olla teatud juhtumitel isegi soovitatav. Omanikuks jääks ikka riik, kui majandustermineid kasutada. Keskhariduse riigistamisel on esimesed sammud seega tehtud, pikk tee veel ees.
Atesteerimised said teoks
Gümnaasiumite reformi ja ka ühtsele eesti koolile üleminekuga seostub veel üks probleem, mille oma visioonipaberis tõstatasime. See puudutas koolide juhtimist . Olime tookord olukorras, kus kohalik omavalitsus pani paika koolijuhi ja vabastas ta vajadusel ametist. Koolijuhti ei saanud tagasi kutsuda sisulistel põhjustel, kui tegu ei olnud just vallandamisega. Koolijuhid sõltusid sageli poliitiliselt kohalikust võimust. Ilmselt sõltuvad osaliselt veel praegugi. Meie ettepank oli kehtestada ühtne üleriigiline koolijuhtide hindamise ja atesteerimise süsteem. On tore raporteerida, et selle aasta 1. märtsis peaks selline süsteem Eestis ka kehtima. Ei oska öelda, kuidas see toimima hakkab, aga läks üheksa aastat, et suhteliselt lihtne asi ära teha. Uue süsteemi järgi viiakse koolijuhtidega igal aastal läbi tulemusvestlusi ja iga viie aasta tagant toimub põhjalikum atesteerimine. Tulemusi hakkame seega nägema alles viie aasta pärast.
Samuti oli meie ettepanek kutseharidust ja keskharidust senisest rohkem integreerida. Näiteks viia koolidesse sisse kutseõppepäevad: ühel päeval õpitakse mingit lihtsamat ametit ja koos keskkooli lõputunnistusega saadakse õpitud ameti kutsetunnistus. Midagi taolist oli meie keskkoolides Nõukogude ajal, vähemasti kaheksakümnendate alguses. Tundub, et ka see ettepanek langes viljakale pinnasele, mitmes gümnaasiumis on loodud kutseõppemoodulid. Mõnel pool (näiteks Hiiumaal) on juba ka hariduskeskused, kus üritatakse integreerida kutseharidust ja üldharidust ning pakutakse lõpetajatele mikrokvalifikatsioone. Aga tegemist on alles esimeste katsetustega, kõiki gümnaasiume katvast kutsehariduse moodulitest on veel väga vara rääkida.
Mida toob tulevik?
Millised meie toonastest ettepanekutest ootavad veel tuleviku otsuseid? Rääkisime oma visioonipaberis individuaalsetest õpiteedest, oskuste väljaselgitamise platvormi väljatöötamisest, õpetajatele kahekordse Eesti keskmise palga maksmise vajadusest. Seni pole poliitilist otsust kogu keskharidus riigistada, KOV-ideele jääks seega põhikoolid ja sellest allpool asuvad astmed.
“Olen tehisaru arengu suhtes ettevaatlik ja murelik, aga eks aeg näitab, kellel on õigus.
Mitmed ettepanekud puudutasid keskharidusejärgset haridust. Väga aktuaalne on praegugi keskharidusejärgse kutsehariduse ja rakendusliku kõrghariduse eristamise lõpetamine, samuti kõrghariduse konsolideerimise ning tasulise kõrghariduse teemad. Eks demograafia paneb siingi ise asjad paika. Mingil määral aitavad tulevikus tudengite puudust leevendada välisüliõpilased, aga Eesti pole unelmate maa, kuhu kõik tahavad tulla kõrgharidust omandama.
Täiesti uusi ülesandeid annab kogu haridusele tehisaru plahvatus. Loodan, et valjult välja hõigatud TI-hüppe idee pakub töötavaid lahendusi. Olen tehisaru arengu suhtes ettevaatlik ja murelik, aga eks aeg näitab, kellel on õigus.
Uutel haridusfoorumitel on, mida arutada, ja uusi lahendusteid pakkuda, aga kindlasti tasub otsa vaadata ka varasematele ideedele ja soovitustele.
Lisa kommentaar