Jürgen Rooste

Kui mitmes riigis – nt Soome – on õpetajatel kohutuslik kontaktiväline aasta, st aastake, kus nad peavad end arendama, leidma miskit, mida juurde õppida, reisima jne, kaotamata seejuures sissetulekut … siis Eestis nimetaksime seda vist liigseks luksuseks. Et on kallis, kole kallis ja me oleme liiga vaesed, et seda endale lubada.

Kuigi ma mõtlen, kas me pole mitte liiga vaesed, et lubada…

Kirjandusel on teiste kunstide ees väike eelis – minagi uurin praegu, kuidas kooliõpilastele kirjandusest põnevamalt-sisukamalt rääkida, et lõhkuda seniseid dogmasid. Jan Kausilt ilmub peagi kaks kirjandusõpikut, mis on oluline – kirjandusest räägivad lastele inimesed, kes seda tunnevad ja armastavad.

Aga siin on vähemasti, kus ja kuidas lõhkuda ja edasi liikuda. Kaasaegne kunst, teater, muusika, aga eriti lavakunstid, kogu „veidram” tantsuteater ja performance-kunst…

Kohtuprotsess mõne aasta eest tüdruku metsa viinud ja teda sääl seksuaalse vägivallaga hirmutanud poiste üle tekitas ühiskonnas diskussiooni. Loo detailid – sääl peituvad võimalikkused – olid nii ebameeldivad, et ühiskondlik õiglustunne ei saanud lõpuni leppida, et kohtu arvates polnud tegemist kuriteoga, kuigi otse „midagi hullu” ju ei juhtunud.

Seksuaalvägivallast on viimasel ajal rohkem räägitud, vabameedias netis on – küll varjunimede all –…

Edgar Savisaar on punkrock, ta on täis tuld ja päikesetorme, see pole kindlasti viimane kord, kui temast kuuleme. Aga: ilma temata on mäng teistmoodi, viletsam. Kui see juhtub – ma loodan siiski, et mitte – on Savisaare eemaldumine poliitikast nagu mõne kõige olulisema viguri mahatõstmine igavese male laualt. Kusjuures, see on mingis mõttes isegi ohtlik. Sest nood pisemad malendid võivad seepääle…

Käisime sõber Wimbergiga seoses „Elamusaasta” projektiga just Tapal ja Tamsalus koolis külas. „Elamusaasta” on äge asi, aga korraldaja ütles, et see käik võibki jääda viimaseks – raha on nüüd läbi. Uued ministrid (kultuur ja haridus!) võiksid hea tahte märgina maha istuda ja leida võimaluse, kuidas üks inspireeriv ja loov projekt saaks jätkuda. Tuhanded särasilmad lõõmata!

Noored koolides olid ka ägedad – eriti Tapal küsiti…

Kool on seni olnud olemuslikult prokrustiline, repressiivse loomuga – et mõõdame kõigile ühe vitsaga … Muidugi on naljakas, et kuskil maailmas ei tohi lastele koolis anda liiga raskeid ülesandeid, sest need tekitavad emotsionaalseid pingeid. Et ameeriklased naljatavad, et kui mõnikümmend aastat tagasi küsiti neil matemaatikaülesannetes, kui palju farmer saagi müügist pärast kulude mahaarvamist teenib, siis praegu küsitakse: „Mis tunne on olla farmer?”…

Eesti poliitikas on mingite müütide ja tabude murdmise/murdumise aeg. Nüüd tohib kõnelda Savisaarest, Kreeka kommunistidest, üldse pahempoolsetest, tohib kõnelda positiivselt …

Ei-ei, neist on ikka tohtinud kõnelda, aga neid on olnud kerge ja popp tümitada. Kes tervemõistuslik ikka selle jamaga kaasa läheks, eks? Kes valiks populistlikke kibestunud poliitikuid, kes toetaks erakondi, mille põhimõtted meenutavad noid, millele just nagu tugines Nõukogude Liit?

Kusjuures siin…

See on kuidagi õhus, et miks need asjad just praegu juhtuvad, sel on põhjus … Kaur Kender oma vastuolulise looga prokuratuuri hambus, NO-teater poliitikas. TudengiTV saade „Fookus” keskendus kirjandusmeestekambaga just samale teemale (http://tudeng.tv/fookus/), aga selles arutelus väga kaugele ei jõutudki.

Tõesti: mis on kunstniku ülesanne Eesti ühiskonnas praegu? Mida ta saab üldse teha, et ümbritsevat mõjutada?

Esmalt muidugi oma kunsti, oma…

Et kool toimiks, et inimene tahaks sääl käia, et sel oleks mõte, on vaja peamiselt kolme komponenti.

1) See, mis sääl õpetatakse, on huvitav ja oluline, sellega saab minna ka mujale maailma, ei pea häbenema, ei jää hätta.

2) Õpetajad inspireerivad, nad on isiksused, kes viivad su kuskile edasi, mitte käekõrval, nagu kasvataja, vaid näitavad teeotsa kätte, näitavad, kuidas oma jalgu liigutada, kust leida…

Ühel kaugel-kaugel maal elasid puhast tõugu ilusad inimesed. Nende nahk oli valge nagu Lumivalgekesel, nende süda oli puhas nagu kommunistlikul noorel.

Selle maa inimesed hoidsid kõrges hinnas traditsioonilisi väärtusi. Neile meeldis, et abielu oli ilus ja püha mehe ja naise vaheline asi. Tõsi, sääl lahutati rohkem, kui abielluti, aga see on tühiasi, väike kõrvalseik. Peaasi, et kaks meest või kaks naist kogemata koos ei…

See venekeelse telekanali ümber keerlev jutt ajab mind marru. Me kõneleme millestki, mis me oleksime pidanud tegema 20 aastat tagasi, nagu see oleks miskit uut ja ägedat. Ei ole, see on me hiljaks- ja ilmajäämine, see on kurb, et me oleme siuksed mökud old. Et me kakleme venekeelse kooliga ja kakskeelsete tänava- või poesiltidega, aga ei näe oma kahepalgelist moraali seejuures. Lastaolla.

Ma mõtlen…

Mind hakkas kummitama see naistevastase vägivalla kampaania plakat linnaruumis. See on veidike nagu õudusfilmikaader, aga eks see kõik muidugi olegi õudne: statistikast selgub, et ca 50% Eesti naistest (eestlaste/mitte-eestlaste „tulemus” on umbes sama) on puutunud kokku paarisuhtevägivallaga. Kui ma selle ette lugesin, ütles mu kallim mustalt-mürgiselt: tõesti, nii vähe ongi?

Muidugi, vägivalda on erinevat, mehed saavad ka vahel pihta (väidetavalt vaimselt eriti) jne. Aga…

Kurjus on pigem ikkagi headuse puudumine nii, nagu pimedus on valguse puudumine. Kurjus ja pimedus ei nõua pingutust, nad lihtsalt on. Headuse ja valguse tekitamiseks peab keegi või miski vaimlist või füüsilist tööd tegema, vaeva nägema, sisemiselt põlema. Nii kirjutas Karl Martin siinsamas nädal tagasi.

Vahepääl on pimedusetegijad kõvasti vaeva näinud – et saab ikka teha küll, saab teha veel hämaramaks, soisemaks, kõledamaks…

Kahekümnes sajand kinkis meile mingis mõttes uue inimese, uutmoodi mõtleva inimese. Säärase Dar­­wini-Nietzsche-Marxi-Freudi-Einsteini-Kafka-moder­nistide-eksistentsialistide inimese. See inimene suutis maha pidada kaks maailmasõda ja võtta kokku kogu inimliku julmuse ja perverssuse, luua tõelise massimeelelahutuse ja lahustuda selles. Tõsi, ta lõi ka kõige ärevamat-metsikumat-vabamat kunsti, mis seni nähtud, läks selle juurte juurde tagasi. Ta astus teaduses-tehnikas selliseid samme, et 21. sajandi alguseks on loodud uus…

Ma solvusin, kui mult ja kaasüliõpilastelt ülikoolis küsiti, kas me ikka teame, kes oli Jüri Üdi, Juhan Viiding. Täpsustuseks: me õpime kirjandusteadust, nii et see võiks olla baas-baas-baas-eeldus. Aga tuleb välja, et ka sääl, magistriõppes, ei ole meil ühist alust-lugemust, või on põhjust vähemasti kahtlustada, et seda pole.

Ühist koodi, toda eestlaseks olemise alust, jääbki aina vähemaks, igal pool. Või siis: me määratleme…

Kõik presidendid-peaministrid peavad praegu kõnesid. On ärevad ajad. Noh, suures plaanis teevad nad oma tööd. On pildil, pildi serval, trügivad pildist väljagi.

Aga neid kuulates … seda mõtet, olulist, miskit, mis paneks aju liigutama, miskit, mis ütleks uut olukorra kohta … seda pea polegi. On napilt ja see ei aita meid suurt edasi.

Muidugi võib nüüd vastu vaielda, et kui poliitikud hakkavad nii…

Karl Martin Sinijärv suudab alati – noh, pea alati, sest keda siis vahel tumemeelsus ei neelaks – vaadata elu säärase positiivse pilguga, säärase kummalise paitusega, mis laseb maailmal olla. See on suuremaid oskusi, ja ma ei tea, kui hästi mul seda õppida on õnnestunud, ikka vahel varun ma tosse pilku enam sappi või sädemeid, kui vaja – sest ega me ka vaid…