Karl Martin Sinijärv

Mida aeg edasi, seda enam tunnen eneses tõusvat vastumeelsust kõikvõimalike (avalike) kirjade, pöördumiste ja muu sedasorti suhtlemisvormi üle. Eriti kui suhtlus paistab niikaudu sündivat kuidagi üle abstraktsete kolmandate isikute või, nagu sageli juhtub, just seepärast tegusal kujul hoopiski sündimata jäävat. Mingis mõttes saab sellisteks lugeda ka teatavat hulka ajakirjanduslikke ilmumisi, kui viimased mingit väga spetsiifilist huvi näivad kandvat, ent on suunatud…

Mineval nädalal korraldas Eesti Ekspress Johannes Kerdi ajateenistuse teemalistest väljaütlemistest lähtuvalt humoorika aktsiooni, kus mitu mitmel elualal küllaltki tuntud inimest (Priit Kuusk, Ahto Lobjakas, Raul Saaremets, Rain Tolk, Andrus Vaarik ja KMS) kostümeerusid libamilitaarsel moel ning võeti ühispildile üles. Lisatud olid asjaosaliste kommentaarid, kunas ja mis põhjusil needsinased meeskodanikud sõjaväeteenistusest kõrvale jäid. Eesmärk oli ilmsesti näidata, et ka ilma ajateenistust läbimata on…

Käisin äsja Brüsselis väga tähtsate kirjanike väga tähtsal konverentsil väga tähtsas Europarlamendis. Olgu juba ette ära üteldud, et ei näinud ma seal ei Urmas Paeta, Igor Gräzinit, Eerik-Niiles Krossi, Yoko Alenderit ega kedagi teist, kes noil päevil kodumail kangesti kuumaks muutusivad. Isegi Indrek Tarandit nägin ainult kaugelt, lennujaamas, selja tagant. Ja sestap noil teemul ka sugugi ei kõnele praegu.

Aga konverents oli…

Sõber Jürgeni minevanädalane mõtisklus heast, kurjast ja mõtteviisist ei pannudki mind mõtlema niivõrd heast, kurjast ega mõtteviisist, vaid pigem nende asjade suhtelisusest või vähemalt mitteühesusest.

Niipaljukest ehk, et kuulun sesse kilda, kessugused kurjust mingiks eraldi entiteediks ei oska pidada. Kurjus on pigem ikkagi headuse puudumine nii, nagu pimedus on valguse puudumine. Kurjus ja pimedus ei nõua pingutust, nad lihtsalt on….

Mineva nädal tuletas Jürgen Rooste siinsamas veerul meelde, et paljudele meist ei tule enam meelde mitmedki asjad ja inimesed, mida/keda eestlasena elades võiks just nagu elementaarseks pidada. Meele ja mõistuse põhivaraks.

Mainis konkreetselt Juhan Viidingut ja Gustav Ernesaksa. Jah, Juhan Viidingu mitteteadmist kirjanduse magistrantuuris loodan siiski pigem kurioosumiks pidada, ehkki neid nalju, mis tõeks osutuvad, on nähtud küll. Küünilisem sell muigaks siinkohal, et…

Oli üks päev päikese ja soojaga, ja järgmine päev oli vihma ja soojaga, ja järgmisest päevast järgmine päev tuli vihma ja külmaga, ja sellesinase päevaga sai sügis. Ametlikult. Üks sõber, kes oma elu ja olemisega otsapidi poliitikas, ostis lõunavaheajal jope ning täheldas targasti, et kui seni võis endale sisendada, et suvi ju alles käib ning valimised on alles kevadel, siis nüüd on selge, et…

Jürgen (Rooste) kirjutas siin mineva nädal, et me („me” on muidugi ääretult lai mõiste) ei saa lasta enestel halliks mössiks muutuda. Tal oli rohkem õigus, kui ta ehk isegi arvas. Ja et me ilmsesti nii ehk naa üle nädala vaheldumisi kirjutades hakkame teineteisega väikestesse sõnasõdadesse ja miks mitte ka -rahudesse sattuma, siis arendan halli mössi teemat natukene edasi.

Hall möss on nimelt üks…

Möödunud nädalal tehti pidulikult teatavaks, mäherdused isendid mineva aasta raamatusaagist ametlikult ja otsustavalt kõige kaunimateks arvati. Eks ta mõnes mõttes peeglike-peeglike-seina-peal-ettevõtmine on, sest maitseid on mitmeid, nagu teada. Ent nii olulikus asjas nagu paberraamatutele kuju andmine, on siiski piisavalt küllaltki objektiivseid kriteeriume, milliste alusel otsusi teha – ja see on kohati päris põnev mäng. Läinud aastal asjaarmastajana asjaomases žüriis osalenuna võin seda…

On hea, et enne aasta lõppu mõtlesid inimesed kultuuriajakirjandusele. Oli see põhjus siis, mis ta oli. Mõeldagu edasi. Ja tellitagu. Miks?

Vastus lihtne. Argimeediast erinevalt kannavad kultuuriajakirjade tekstid end ja lugejat kauem kaasas. Mida ei jõua lugeda täna, võib lugeda tuleva kuu või tosina aasta pärast. Kultuuriajakiri on nagu paks raamat, mida kirjutatakse kogu aeg juurde. Nagu hea seriaal, kui soovite. Päevaleht…

Ma loodan, et täna ja edaspidi loetakse Sirpi enam kui iiales varem. Ja et seda teevad ka need, kes ühel või teisel põhjusel seda teha ei viitsinud. Oi, noid põhjusi on palju kuulda olnud. Alates snooblikust ninagaviskamisest kuni tõsise püsilugeja läbimõeldud nendinguteni vajakajäämistest viimase aja numbrites. Ma ei räägi neist, kes ei teadnud enne, et Sirp olemas on, ega saanud…

Tuurlen parajasti kirjaniku rollis raamatukogusid mööda. Sügiseti säherdune komme on. Olen jõudnud Mustveesse – ja võtku mind tuhnik, kui ma peast tean, kas tegemist linna või mõne muu asulaga; ju ikka linn, sest ühel hetkel said linnad ka Võhmast ja Mõisakülast ju – ning raamatukogu on siin ilus. Õigupoolest on seda kogu kultuurikeskus. Etteastumise alguseni on pool tundi ning kui…

Pagana hea elu on meil siin Eestis. Ligi pooled elanikest on kõigega nii rahul, et ei vaevu isegi valima minema. Ülejäänud siiski hääletavad, ent mitte eriti suurte muutuste poolt. Igav põhjamaa riik, nagu igatsetud? Tundub nii. Eesti jonnist on saanud isevärki eesti zen; kulg, ootus ja paigalseis tundmata tulemusega edengu asemel näivad ülemad kui hõbevara. Vaikimine kuld. Minnalaskmismeeleolu? No kas peab…

Käisin üle hulga aja koolis. Tähendab, iseenesest on kooli(desse) satutud ju ikka-jälle. Enamasti küll esinejana või muidu n-ö huvitava inimesena, kellesugustega aeg-ajalt kohtumisi korraldatakse. Et lapsukesed saaksid elavat eeskuju, mida mitte teha, et sust vaesekesest suureks saades näiteks kirjanik välja ei kukuks. Ja eks ole teinekord tulnud ka ennast koolitada lasta. Päris pisiinimese kombel kooli juhtub siiski märksa harvem. Arusaadav, suurte inimeste…

Õpetajad, eriti naisõpetajad, jäävad pidevalt lapseootele. Vähemalt minu kooliajal oli küll nii. Tegelikult on see äärmiselt tore. Kes muud kui õpetajad (muidugi, muud ikka ka) peaksid hoolt kandma, et õpetatavaid jaguks ka tulevikus. Pealegi toob õpetaja(nna) ajutine lahkumine üldharidusorbiidilt värskeid tuuli ka eksisteerivate õpetatavate argirutiini, põhjustab kergendusohkeid ja küllap ka väiksemat sorti tragöödiaid – muutusi igal juhul. Ma mäletan küll.

Mul…

Nii. Sellest nädalast on siis ametlikult kehtestet sügis. Ja ongi. Juba on tulnud vihma ja kõlekülma, aga ka klassikalist nukrameelset päiksehelki ning värvikirevat ja -kaagutavat lehesadu. Täielik õpikunäide sügisest. Selline asi lihtsalt ajab jooma. Mingit head kuuma teed näiteks. Ja suuremates kogustes. Sest pooli maju veel ei köeta ja hommikul õue astudes võib valguskiiri vaadates suvisest harjumusest end liig kergelt riidesse panna….

Tulin paari päeva eest Islandilt ja hea oli, et tulema sain. Sõber kirjutas, et ajastusega mul vedas – tund pärast mu äralendu saabunud maale sajandi torm, lennud tühistatud, inimesed lennelnud mööda parkimisplatse ringi nagu meeripoppinsid, autoteed muutunud läbimatuks, lumi unnanud mägesid mööda ja liikurmasinate hulk kraavides ja kuristikes kasvanud hüppeliselt. No kui Põhja-Jäämerelt ikka tuuleke tuleb, puhudes sekundis meetrikest…

Üks viimasel ajal mõistetavatel põhjustel laialt levinud välismaakeelseid mõttekäike kõlaks eesti keelde ümberpanduna umbes nõnda: „Kas peaks minema Süüriasse süürlasi tapma põhjusel, et süürlased Süürias süürlasi tapavad?” Õige vastus võiks olla „ei”, kuid ma ei hakkaks siinkohal Lähis-Idas toimuvast pikemalt kirjutama – selle jaoks on kompetentsemaid kodanikke. Mulle pakub huvi toodud mõttekäik kui selline.

Juba palju maalähedasem ja arusaadavam tunduks küsimus: „Kas peaks…

Kuidagi imelik oli olla. Vaatasin enda sees ringi ja sain aru, et valdavaks tundeks on täielik tüdimus tüdimusest. Liiga palju ja liiga entusiastlikult räägivad inimesed sellest, kui tüdinud nad parasjagu on. Tüdimusest rääkida meeldib eestlasele juba peaaegu sama palju, kui ladrata sellest, kui palju tööd ta muudkui teeb. Valdav on muidugi riigitüdimus, tüdimus poliitikast, poliitikutest, riigiametnikest, kõigest sellest, mis maksumaksja kulul elab…

Ma ei tea, mida see suvi lisaks üpris ilus olemisele tegi, aga käest lidus ta seekord hämmastava kiirusega. Kogu aeg on sündmused, pool neist tähtsündmused. Ole ainult jaksaja ja jaksa osa võtta ja saada ja heal juhul ka anda. Teabelaksakad tabavad niikuinii iga nurga alt. Öölaulupidu oli? Oli. Robbie Williams käis? Käis? Hennes & Mauritz avab kaubamaja? Lausa…

Lugesin rõõmu ja tunnustava muhelusega Lauri Leesi artiklit, kus väärt haridusheeros avaldab arvamust, et riigieksamid on kuradist. Mitte liiga tihti ei ole ma Leesi seisukohtadega lõpuni päri, ent seekord küll. Ma isegi kardan, et asi on hullem, et riigieksamid ei ole kuradist, vaid vägagi inimesest. Kurat oleks mingi elegantsema skeemi kokku joonistanud. See praegune lolluse logistika, kus pitseeritud…

Teavet valgub ilmavõrgust nagu sooja soolvett nõrutatavate makakate alt. Loen, et tigedad koerad on rünnanud inimesi, ja loen, et inimene on lasknud maha koera. Nüüdsama, siinsamas. No mõne nädala eest.

Kirjutin toona nõnda: „Mulle koerad meeldivad. Mulle meeldivad ka käsirelvad. Ent viimaste omamise kord on erinevalt esimestest korralikult reglementeeritud ning teatavaid relvatõuge tsiviilkäibes olla ei võigi. Ei kujuta ette, et suvalised…

Mineva nädal avasime Tallinnas Rohelise turu nuka peal Siuru raamaturuumi. Kes ei tea, kus Roheline turg on, see mõistku, et tegemist on vaat et ainsama loomuliku pargikesega seespool linnamüüre, mis asub Pika tänava ja Olevimäe kokkusaamiskohas, Siuru maja ees ja kabelikese taga või vastupidi. Peenemad inimesed ütleksid, et kohe Rootsi saatkonna kõrval, ja nooremad, et Hella Hundi vastas. Õigus on neil kõigil.

Tegelikult täitsa…

Esimene soe maipäev. Astun Harju tänavat pidi Raeplatsi poolt Vabaduse väljaku suunas. Majaseintelt kaigub ja kõmiseb juhuslikke muusikakatkeid, mis kuidagi tuttavlikult kõlavad. Jaani kiriku ette, selgub, on üles löödud vabaõhulava ja laval on noored muusikud. Kena tütarlaps laulab Ruja „Musta lindu”. Laulab kadunud Alendrist vägevamalt. Seisan ja kuulan. Väga hea muusika läheb aegupidi ainult paremaks. Taevas on taevakarva sinine nagu paja põhi ja päikese…

Miskipärast kipub jääma mulje, et inimestel on rehkendusoskusega raskusi. Kuid need raskused, mida ma silmas pean, ei avaldu mitte niivõrd selles, et ei mõistetaks kakskordkahte, ega selleski, mitu liimest liimitakse üldhariduskooli lõpetaja otsaette.

Pigem näen ma täiesti erinevaid lähenemisi rehkendusele erinevatel tarbetasanditel. Poes saadakse ju hakkama. Oma sissetulekute väiksust teab inimene üldiselt üsna hästi. Ta teab, mis peab maksma…