Karl Martin Sinijärv

Mida aeg edasi, seda enam tunnen eneses tõusvat vastumeelsust kõikvõimalike (avalike) kirjade, pöördumiste ja muu sedasorti suhtlemisvormi üle. Eriti kui suhtlus paistab niikaudu sündivat kuidagi üle abstraktsete kolmandate isikute või, nagu sageli juhtub, just seepärast tegusal kujul hoopiski sündimata jäävat. Mingis mõttes saab sellisteks lugeda ka teatavat hulka ajakirjanduslikke ilmumisi, kui viimased mingit väga spetsiifilist huvi näivad kandvat, ent on suunatud…

Mineval nädalal korraldas Eesti Ekspress Johannes Kerdi ajateenistuse teemalistest väljaütlemistest lähtuvalt humoorika aktsiooni, kus mitu mitmel elualal küllaltki tuntud inimest (Priit Kuusk, Ahto Lobjakas, Raul Saaremets, Rain Tolk, Andrus Vaarik ja KMS) kostümeerusid libamilitaarsel moel ning võeti ühispildile üles. Lisatud olid asjaosaliste kommentaarid, kunas ja mis põhjusil needsinased meeskodanikud sõjaväeteenistusest kõrvale jäid. Eesmärk oli ilmsesti näidata, et ka ilma ajateenistust läbimata on…

Käisin äsja Brüsselis väga tähtsate kirjanike väga tähtsal konverentsil väga tähtsas Europarlamendis. Olgu juba ette ära üteldud, et ei näinud ma seal ei Urmas Paeta, Igor Gräzinit, Eerik-Niiles Krossi, Yoko Alenderit ega kedagi teist, kes noil päevil kodumail kangesti kuumaks muutusivad. Isegi Indrek Tarandit nägin ainult kaugelt, lennujaamas, selja tagant. Ja sestap noil teemul ka sugugi ei kõnele praegu.

Aga konverents oli…

Sõber Jürgeni minevanädalane mõtisklus heast, kurjast ja mõtteviisist ei pannudki mind mõtlema niivõrd heast, kurjast ega mõtteviisist, vaid pigem nende asjade suhtelisusest või vähemalt mitteühesusest.

Niipaljukest ehk, et kuulun sesse kilda, kessugused kurjust mingiks eraldi entiteediks ei oska pidada. Kurjus on pigem ikkagi headuse puudumine nii, nagu pimedus on valguse puudumine. Kurjus ja pimedus ei nõua pingutust, nad lihtsalt on….

Mineva nädal tuletas Jürgen Rooste siinsamas veerul meelde, et paljudele meist ei tule enam meelde mitmedki asjad ja inimesed, mida/keda eestlasena elades võiks just nagu elementaarseks pidada. Meele ja mõistuse põhivaraks.

Mainis konkreetselt Juhan Viidingut ja Gustav Ernesaksa. Jah, Juhan Viidingu mitteteadmist kirjanduse magistrantuuris loodan siiski pigem kurioosumiks pidada, ehkki neid nalju, mis tõeks osutuvad, on nähtud küll. Küünilisem sell muigaks siinkohal, et…

Oli üks päev päikese ja soojaga, ja järgmine päev oli vihma ja soojaga, ja järgmisest päevast järgmine päev tuli vihma ja külmaga, ja sellesinase päevaga sai sügis. Ametlikult. Üks sõber, kes oma elu ja olemisega otsapidi poliitikas, ostis lõunavaheajal jope ning täheldas targasti, et kui seni võis endale sisendada, et suvi ju alles käib ning valimised on alles kevadel, siis nüüd on selge, et…

Jürgen (Rooste) kirjutas siin mineva nädal, et me („me” on muidugi ääretult lai mõiste) ei saa lasta enestel halliks mössiks muutuda. Tal oli rohkem õigus, kui ta ehk isegi arvas. Ja et me ilmsesti nii ehk naa üle nädala vaheldumisi kirjutades hakkame teineteisega väikestesse sõnasõdadesse ja miks mitte ka -rahudesse sattuma, siis arendan halli mössi teemat natukene edasi.

Hall möss on nimelt üks…

Möödunud nädalal tehti pidulikult teatavaks, mäherdused isendid mineva aasta raamatusaagist ametlikult ja otsustavalt kõige kaunimateks arvati. Eks ta mõnes mõttes peeglike-peeglike-seina-peal-ettevõtmine on, sest maitseid on mitmeid, nagu teada. Ent nii olulikus asjas nagu paberraamatutele kuju andmine, on siiski piisavalt küllaltki objektiivseid kriteeriume, milliste alusel otsusi teha – ja see on kohati päris põnev mäng. Läinud aastal asjaarmastajana asjaomases žüriis osalenuna võin seda…

On hea, et enne aasta lõppu mõtlesid inimesed kultuuriajakirjandusele. Oli see põhjus siis, mis ta oli. Mõeldagu edasi. Ja tellitagu. Miks?

Vastus lihtne. Argimeediast erinevalt kannavad kultuuriajakirjade tekstid end ja lugejat kauem kaasas. Mida ei jõua lugeda täna, võib lugeda tuleva kuu või tosina aasta pärast. Kultuuriajakiri on nagu paks raamat, mida kirjutatakse kogu aeg juurde. Nagu hea seriaal, kui soovite. Päevaleht…

Ma loodan, et täna ja edaspidi loetakse Sirpi enam kui iiales varem. Ja et seda teevad ka need, kes ühel või teisel põhjusel seda teha ei viitsinud. Oi, noid põhjusi on palju kuulda olnud. Alates snooblikust ninagaviskamisest kuni tõsise püsilugeja läbimõeldud nendinguteni vajakajäämistest viimase aja numbrites. Ma ei räägi neist, kes ei teadnud enne, et Sirp olemas on, ega saanud…