Artikkel põhineb Tartu ülikooli eetikakeskuse 13. väärtuskasvatuse konverentsil peetud ettekandel.

Paari kuu pärast algab mu kümnes tööaasta sotsiaalpedagoogi ametis, nii et isikliku töökogemuse sotsiaalpedagoogina olen saanud just kaasava hariduse põhimõtte rakendamise tuhinas ja tuules. Mu vaade kaasavale haridusele on kujunenud nii Tartu linna koolis töötades, ühe maakonnakooli hoolekogus osaledes kui ka valla volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni töös, samuti lapsevanemana oma lapsi kooliteel toetades.

Kasutan metafoore, sest nii püsib pilt lootustandvam, helgem ja selgem. Esimene neist kõlab siiski üsna karmilt: praegu teostatavat kaasavat haridust näen sageli kui rööprähklemist maavärina epitsentris. Selle elluviijad tavakoolis on õpetajad, kellelt oodatakse multitalendioskusi, ja tugimeeskonnad, keda on lihtsalt liiga vähe.

Maakonniti on haridusliku erivajadusega laste osakaal tavakoolides küllalt erinev, ulatudes 15–35%-ni, seega on laias laastus kuni kolmandik Eesti õpilasi haridusliku erivajadusega. Riigi tasandil tehtud otsuste ellurakendamise on haridus- ja teadusministeerium pannud omavalitsuste ülesandeks. Hariduse finantseerimise skeem ja maht on omavalitsuse otsustada, kuid omavalitsus peab tagama seaduses ette nähtud kohustuste täitmise.

Piirkondlikud rahastusotsused sõltuvad aga parasjagu linnades ja valdades võimul olevatest parteidest, valimislubadustest, kokkulepetest ning isikutest. Kui toimub võimuvõitlus (ja see toimub) ning võimuvahetus (mis on paratamatu), jäävad majandusinvesteeringute ja arenduste kõrval kaotajaks n-ö pehmemad valdkonnad, sh kaasav haridus.

Seetõttu on koolidel, olenemata võimul olevate parteide, valimisliitude või volikogude kirevate isiksuste spektrist, pidevalt vaja tõestada koolipidajale, et kui soovime/peame rakendama kaasavat haridust, peame ressurssi juurde saama. Kogu kooliperele, igale aineõpetajale, rääkimata lapsest ja tema vanemast, on pidev tõestamiskohustus kurnav ja pettumustvalmistav, kui abi ja tugi jääb hiljaks või ei saabugi.

Ka minule, lihtsale esmatasandi spetsialistile on see karm ja haigettegev tõelus. Ja seda olukorras, kus viimase kümne aasta jooksul, mil kaasvast haridusest kui printsiibist on räägitud ja seda töösse rakendatud, on suletud erikoole, õpilaskoduga koole ja vähendatud koolide õpilaskodude kohti. 

Tõsi, lapse haridustee eest vastutab esmalt tema vanem. Kool on hariduse andja ja eeldatavasti teeb lapsele hariduse andmisel koduga koostööd. Kõik on justkui loogiline ja kena. On põhiseadus ja hulk teisi seadusi, mis toetavad kodu pühadust ja vanema õigust otsustada ning kõigi laste õigust käia kodulähedases koolis koos omaealiste õpilastega. Ka lastekaitse põhimõte on, et laps peaks elama võimalusel kodus oma pere juures, tuleb toetada vanema vastutuse võtmist jne.

Vanemad on kurnatud, õpetajad hädas

Reaalne pilt kaasava hariduse raames õpetatavate erivajadusega laste puhul on sageli hoopis midagi muud. Minu valus küsimus on, kas vastutust n-ö kodaniku tasandile seades kasvatatakse tegelikult vastutust vanemates, peredes ja omavalitsustes? Või hoopis lõhutakse riigi sätetatud juhtväärtuse egiidi all ja nui neljaks kaasava hariduse printsiibi rakendamist nõudes meie haridussüsteemi, õpetajaid, peresid ja lapsi?

Ükskõik, millises Eestimaa nurgas laps oma erivajadusega hädas on, on tema vanem (olles kõige lähem isik ja enamasti ka oma lapse parim ekspert) kurnatud, ilma puhkuseta, segaduses ja ootab tuge.

Õpetaja tavakoolis rööprähkleb oma võimete piiril ja palub abi, või on seda oodates juba sisimas loobunud ning tema töömotivatsioon langeb.

Järjekorrad spetsialistide juurde on ülipikad (kiiresti saab ka, aga see on nii kulukas, et käib paljudele peredele üle jõu). Kool püüab koolipidajale lisatoe vajadust tõestada ja omavalitsus heal juhul toetab lisaressursiga.

Samal ajal jääb järjest vähemaks kriitilise väärtusega aega, mille jooksul saab last adekvaatselt aidata. Ja seda ka juhul, kui lapse pere on toetav ja hooliv, ei anna kõigest hoolimata alla ja tavakooli õpetajad pingutavad, et loomingulisi lahendusi leida.

Ülikeeruliseks läheb situatsioon aga siis, kui ka perekond lapse ümber on multiprobleemne. Neidki peresid pole vähe.

Alaealistest õigusrikkujatest on enamik haridusliku erivajadusega noored, kellel on ka koolis tarvis erikohtlemist. Alaealiste mõjutusvahendite seadus kui ebavajalik relikt kaotas aga kehtivuse juba ligi kolm aastat tagasi, kuigi koolidega koostöö eriti raskete juhtumite korral (vähemasti Tartu linna alaealiste komisjoniga) oli suurepärane.

Nüüd on lastekaitse see, kelle haldus- ja vastutusalas on koostöös kooli ja perega lapse või noore suunamine. Aga ka lastekaitse on ülekoormatud. Pole piisavalt õpilaskodusid, kus laps saaks näiteks oma probleemsest perest eemal elades rahuliku keskkonna, toidu, võimaluse õppetööga tegeleda ja esmatasandi tugiteenust nii, et sellest on kasu ka pärast koolitundide lõppu.

Kokkuvõtvalt, pilt, mida näen, on selline: järele jäänud toimivad erikoolid (ja hoidku taevas nende sulgemise eest, seal tehakse suurepärast tööd!) on sageli pilgeni õpilasi täis, laienemisvõimalusi ei ole või on need piiratud õpetajate ja ruumi puudumise tõttu. Tavakoolides aga puudub piisav arv tugimeeskonna liikmeid, eripedagooge, logopeede, psühholooge, sotsiaalpedagooge, abiõpetajaid ja tugiisikuid.

Tavalapsed ainetundides on jäänud ilma võimalusest saada piisavat tähelepanu, sest hooliva, sellesama rööprähklejast püüdliku aineõpetaja tähelepanu kulub ebaproportsionaalselt erivajadusega õpilaste suunamisele, toetamisele, uuesti suunamisele, toetamisele. Nõiaring ei näigi katkevat. 

Kuidas õpetaja jaksab?

Individuaalne lähenemine õpilasele on õpetaja töö nagunii, masstoodangut ja ühesuguse maailmapildiga koolist ellu astuvaid õpilasi pole praeguse infoühiskonna taustal võimalik luuagi. Aga kui tavaklassis on mitu individuaalse õppekava järgi õppivat last, siis kuidas õpetaja jaksab? Kuhu siin veel mahutada need haridusliku erivajadusega lapsed, kes on andekad, loovad ja kiired õppijad? 

Näide. Ühes klassis, ütleme 23 õpilase hulgas on kolm haridusliku erivajadusega last. Kaks neist vajavad tunni kestel konkreetset ja pidevat tuge, erivõtteid ja metoodikat, sest nad ise ei suuda (mõlemal on erinevad põhjused). Kolmas vajab lisamaterjali, tähelepanu ja suunamist, sest on aines andekas.

Üle jääb 20 tavalist kooliõpilast, indiviidi, kellele õpetaja tähelepanu õiglane ja proportsionaalne jaotus on samuti tähtis. See tähendab, et aineõpetaja peab suutma diferentseerida õpet samal ajal neljas suunas.

Mina näen, et kaasav haridus kui riiklik hariduse juhtväärtus on praegu vaid poolik lahendus: väljastpoolt tuleva ootuse ja jutu tasandil on see suuresti deklaratiivne, aga reaalsuses toimib halvasti. Kaasav haridus ei saa ju olla nagu rabelev ja fantaseeriv Joosep Toots, kellel õpetaja haarab õlast: kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, peaasi et teed! Meie õpilased on meist, täiskasvanud spetsialistidest, sõltuvad. See on ääretult suur vastutus.

Millest unistan?

Mis võiks teistmoodi olla, mida saaks muuta? Minu unistus on, et jah, tõhustatud või erituge vajavad lapsed saavad tavakoolis edukalt õppida küll. Aga ainult juhul, kui

• iga tavaklassi lennu kõrval on paralleelselt väikerühmad, igaühes oma õpetaja (eripedagoogi väljaõppega ja/või ka abiõpetaja). Võimalus liikuda väikerühmast tavaklassi ja õpi-, käitumis- või terviseprobleemide ilmnemisel tavaklassist väikerühma võiks olla normaalsus ja tavapärane praktika.
• Samas lihtsustatud õpe, toimetulekuõpe ja hooldusõpe võiks jääda siiski koolidele või asutustele, kus kõik õpetajad, kes lapsega tegelevad, on eripedagoogilise või mõne muu eriväljaõppega.
• Tavaõpetaja, kelle tass on olusid arvestades enamasti vaid pooltäis, sest ta on abi ootel, saaks iga-aastast motiveerivat täiendkoolitust ja konkurentsivõimelist palka, sest arutame seda või mitte, töötasu on motivaator! 
• Tavaõpetaja saaks korra viie aasta jooksul võtta pooleks kuni aastaks enesetäiendamispuhkuse koos palga säilimisega. Nii tahab ta kooli tagasi tulla, sest teda hinnatakse ja talle ka pakutakse – tasakaaluks vastutusele, mida ta päevast päeva kannab, ja panusele, mida ta meie kõigi lastele ja peredele annab. Paljudes maailma haridussüsteemides on see tavapärane praktika, miks mitte ka meil?
• Igas omavalitsuses peaks olema võimalus vajadusel elada ja õppida õpilaskodus, sest on peresid, keda ei jõuta hariduse tugikeskuste ja ametite, isegi mitte lastekaitse abiga suunata ja toetada.
• Kaasav haridus kui riiklikult määratletud juhtiv väärtus hariduses ja selle praktiseerimine tavakoolis peab püsima, see on kindel. Aga mitte tavalaste õpetamata jäämise, õpirahu ja -rõõmu või õpetajate läbipõlemise hinnaga.
• Üldhariduskooli tugispetsialistide ametikohad ja töötasu ehk esmatasandi tugiteenus peaks olema tagatud riiklikult. On ülimalt tähtis, et tugispetsialistid on olemas kõikides üldhariduskoolides kohapeal, n-ö epitsentris. See välistab pideva tõestamisvajaduse, millest ettekande alguses juttu oli.
• Hariduse juhtivad ametnikud, HTM-i eksperdid ja peaeksperdid, kes tegelevad koolivõrgustikuga üle Eesti, üldhariduskoolidega, erikoolidega ja hariduskorraldusega võiks rotatsiooni korras vähemalt pool õppeaastat töötada otse küntaval hariduspõllul tavalise käsiadraga ehk tavakoolis, et pilt koolis toimuvast, muredest ja ka edulugudest oleks ülevaatlik ja aus. Nii saaks kaasav haridus kui printsiip ja moto selgemalt määratletud, suund ja rakendusettepanekud realistlikumaks.

Ja lõpuks: olgu ükskõik mis õppevorm – kontakt- , distants-, paind- või hübriidõpe –, nii tava- kui erivajadustega lapsed ootavad teistega võrdseid võimalusi, tuge ja suunamist täiskasvanutelt, kellel on olemas oskused, säilinud õpetamise motivatsioon ja rõõm ning kellel on nende jaoks aega. Seni teeme oma parima neis oludes ja nende võimalustega, mis meil kasutada on.

Tartu ülikooli eetikakeskuse 13. väärtuskasvatuse konverentsi „Võrdsed võimalused luubi all“ ettekandeid saab järelkuulata eetikaveebis www.eetika.ee.