Eestis on piirkondi, kus laste arv on üle kolme korra kahanenud. On palju põhjusi, miks omavalitsus gümnaasiumi sulgemise otsust ei tee. See on tundlik, poliitiline teema. Koolidel on ju vilistlased, arvestada tuleb kohalikku elu ja valimistsükleid. Kõike seda võib mõista.
Ent on palju väärarusaamasid. Üks on see, et kui kool kaob, lahkub igasugune elu. See on muna ja kana küsimus, aga ilmselt on kõige olulisemad siiski töö- ja elukohad. Ettekujutus, et kool oleks viimane kants, mis inimesi kohal hoiab, tähendab, et alles jäävad vaid õpetajad ja õpetajate lapsed.
Gümnaasiumi kadumist käsitatakse kooli staatuse muutumise ja degradeerimisena. Kui räägime headest koolidest, ei tehta juttu põhikoolidest, kuigi võiks ja peaks. Sellest arusaamisest johtuvalt on 17 aastaga suletud 202 kooli, neist 190 põhikoolid. Võib-olla oleme neid ülearu kinni pannud. Gümnaasiume on ainult 12 võrra vähemaks jäänud. Gümnaasium on uhkuse asi. Seepärast on koolireformiga raske edasi liikuda.
Kodulähedase kooli all pean silmas eeskätt põhikooli 1.−6. klassini. Hoiaks kinni, et seda ära ei kaotata, ja kataks Eestimaa ühtlase põhikoolide vaibaga.