Vahel muutuvad asjad iseenda vastandiks. Näi­teks kannab Taanis üks parempoolne erakond nime Vasak ja meie Reformierakond pole kuigi aktiivne reformija. Aga üllatav on, et isegi internet, millest pidi saama kõige avalikum paik meie avatud maailmas, on muutunud paljude jaoks pigem peidupaigaks.

10–15 aastat tagasi usuti, et tänu internetile astub meie demokraatia pika sammu edasi, sest kõik muutub avalikuks. Tänu sellele moodsale leiutisele said kõige kaugema metsaküla inimesedki avalikus diskussioonis sõna sekka öelda, igaüks sai oma mõtted avaldada, ilma et keegi saanuks neid kuidagi muuta.

1990. aastate lõpul seda suurepärast võimalust ka kasutati. Mäletan, kuidas alustas tegevust haridusfoorumi diskussioonilist ehk nn hariduslist. Ei võtnud aastatki, kui hariduse teemal vahetas mõtteid üle tuhande inimese. Kaasa lõi õpilasi, õpetajaid, koolijuhte, lapsevanemaid, üliõpilasi, kasvatusteaduste õppejõude, haridusministeeriumi töötajaid, riigikogu liikmeid. Kusjuures kõik esinesid oma õige nime all.

Praegu tundub see lihtsalt soovunelmana, aga kui siis õpetaja või õpilane hariduslisti mingi küsimuse saatis, vastas talle juba samal või järgmisel päeval haridusministeeriumi töötaja, kasvatusteaduste õppejõud või riigikogu liige. Kusjuures tõesti vastati ka õpilaste küsimustele. Ministeeriumis võttis koguni viis töötajat regulaarselt hariduslistis sõna, jagas selgitusi, tänu millele vabanesid mõnedki listiliikmed oma eksiarvamustest ning kõik said Eesti hariduse seisust adekvaatsema pildi. Praeguses vastandumise õhkkonnas tundub see uskumatu.

Tollase suhtluskliima üks värvikamaid näiteid oli riigikogu liige Andres Taimla. Tema andis pärast iga kultuurikomisjoni istungit samal päeval hariduslisti rahvale ülevaate, mida komisjonis arutati, mida otsustati, mis seisukohale eri erakonnad jäid ning mida arvas tema ise. Neid ülevaateid loeti suure huviga, neid kommenteeriti, nende üle vaieldi.

Ja teine iseloomulik näide. Kui Andres Taimla kirjutas ajalehele artiklit, saatis ta mustandi kõigepealt hariduslisti, et tagasisidet saada. Kui kriitilisi märkusi oli kogunenud piisavalt, kirjutas ta artikli veel kord läbi ja andis alles siis trükki.

Miks ei ole internet enam selline avalike arutelude paik? Miks kasutatakse nüüd seda suurepärast suhtlemiskeskkonda üksnes protestiallkirjade kogumiseks? Kusjuures isegi protestija on tihti internetis peidus – sageli ei avalda ta oma nime.

Siinkohal võib ju süüdistada valitsust, kes justkui ei mõista rahvast, kuid interneti kinnine kasutus on siiski ka meie rahva loomuses. Kui hariduslist alles alustas tegevust, oli seal koos nii karvaseid kui ka sulelisi. Aga juba varsti hakati märku andma, et tahetakse ühtlasemat seltskonda. Öeldi, et list võiks olla nagu partei, kus on koos ühesuguse mõtteviisiga inimesed. Mõni teatas, et ei soovita esineda listis, kus on „rumalaid inimesi”. Seejärel soovitati teha ühest listist mitu: matemaatikaõpetajatele oma, lasteaednikele oma jne. Arvati, et siis saavad kõik segamatult oma asju arutada. Moodustatigi mitu väikest ja üksmeelset listi, mis aga varsti välja surid, sest kui inimesed mõtlevad ühtmoodi, pole neil üksteisele midagi üllatavat öelda.

Kuhu me oma patoloogilise üksmeeleihaga jõudnud oleme? Aga selleni, et meil on tohutu hulk väikseid ja vinduvaid mõttekaaslaste suhtlusliste. Sisuliselt ollakse internetis peidus. Paljudel listidel on paroolgi, et kõrvalised häirima ei pääseks. Kes on suurtes listides edasi, vaikivad, et pääseda oma argumentide kaitsmise ebamugavast kohustusest. Nemad on samuti peidus.

Kõigi õppeainete õpetajatel on oma kodulehekülg ja list, kus omavahel mõnusasti mõtteid vahetatakse. Samas puudub õpetajate liidu suur list või portaal, kus just erinevad kokku saaksid. Endast erinevad ei meeldi – kitsas ja turvalises ringis on mugavam.

Koolide koduleheküljedki on tihti peidupaigad. Otsid inimese telefoninumbrit, kuid leiad ainult e-aadressi, vahel ainult kooli oma, millele tuleb saata kõigi õpetajate kirjad – ka nii saab avalikkuse eest peitu pugeda. Meie koduleht on me kindlus!

On kaks olulist loosungit: „Plats puhtaks!” ja „Kõik platsile!”. Demokraatliku ühiskonna loosung on viimane. Kuni tahame eralduda ja omaette olla, seni pole me õige demokraatiani jõudnud.