Mida peaks silmas pidama noor, kes plaanib doktorantuuri astuda? Esmalt tuleks muidugi omandada realistlik pilt tänapäeva akadeemilisest maailmast ja enda väljavaadetest selles läbi lüüa.

Selleks tasub ära kuulata sõprade-tuttavate, eelkõige aga vanemate kolleegide nõuanded. Aga jälgida sedagi, kuidas akadeemiline maailm end ise avalikkusele esitleb. Harva on seda tehtud nii kõnekalt, kui tegi akadeemik Jaak Aaviksoo 2014. aastal Tartu ülikooli visioonikonverentsil (27:35): „Tõejumalal on küll külgetõmbejõud, sisemised väärtused, aga ta on vaene. Tõejumal ei anna meile raha, raha annavad meile teised inimesed. Ja seepärast on suurim väljakutse sellel templil, mis tõejumalat teenib, kuidas teenida ka neid inimesi, kellele kõigest sellest võiks kasu tõusta ning kes selle kasu märgiks ja tunnustuseks meile raha annavad.“

Tõepoolest, traditsioonilise ülikooli fassaadi taga aetaksegi praegu sageli juba puhtpragmaatilist haridus- ja teadusäri. Samuti on akadeemias kodunenud ärimaailmast üle võetud mõttelaad ja retoorika. Kõnekad on näiteks meie kõrgkoolide esindajate reklaamimaigulised sõnavõtud, kus kiideldakse oma õppe- ja teadustöö „kõrge kvaliteediga“ ning heade kohtadega rahvusvahelistes edetabelites.

Algajal teadlaselgi on mõistlik seda arvesse võtta. Doktoriõppesse astudes tuleb valida perspektiivne eriala ja uurimisteema ning leida asjalik juhendaja. Esimesest aastast peale tuleb hakata sõlmima kasulikke tutvusi, kirjutama artikleid hästi valitud teadusajakirjadesse ning osalema aktiivselt teaduskonverentsidel. Omandada tuleb rahataotlemise nippe ning õppida oma tugevusi tööturul atraktiivselt esitlema. Kui neid mängureegleid järgida ning omajagu ka õnne on, võib teadlasena praegugi kenasti ära elada, ennast teostada ning heal juhul ka ühiskonnale kasulik olla.

Üldjuhul peab algaja teadlane siiski arvestama ebastabiilsete töökohtade, viletsa palga ja ähmaste karjäärivõimalustega.

Ent üldjuhul peab algaja teadlane siiski arvestama ebastabiilsete töökohtade, viletsa palga ja ähmaste karjäärivõimalustega. Tõsi, tundub, et mõne teise riigiga võrreldes polegi meie olukord seni eriti laita. Aga teisalt pole väikeses Eestis küllap lihtsalt kombeks kitsaskohtadest valju häälega rääkida.

Ja siiski on teemasid, mis avalikku arutelu hädasti vajaksid. Kas ülikool üldse saab üheaegselt teenida nii tõejumalat kui rahakaid inimesi? Ja kas ärisektori tavade ülekandmine akadeemilisse maailma on ikka alati ühiskonna huvides? Muu hulgas näib, et doktorantidel on praegu pahatihti tulusam keskenduda karjääri- ja publitseerimisteadustele, mistõttu erialaoskuste ja -teadmiste omandamine võib sootuks teisejärguliseks jääda.

Suhtlemisest doktorantide ja noorteadlastega jääb siiski mulje, et nende seas valdavad praegugi veel tõejumala jüngrid. Väärikat sissetulekut ja ühiskondlikku positsiooni sooviks muidugi igaüks, ent teadlasekutse valimisel on määravaks ikkagi kirg maailma mõista ja paremaks muuta.