• Eesti kool ei vaja uut mudelit, vaid õpetajate töökoormuse revisjoni ja tõsist auditit, et mõista, mis tegelikult toimub. 
• Peamine mure pole õpetajate puudus, vaid koolitöö ülebürokratiseerimine.

Haridusega seotud aruteludes kõlab juba aastaid sama tuttav laul. Õpetajate koormus on liiga suur. Palk ei vasta vastutusele. Tugiteenustesse ei leita inimesi. Koolijuhtidel on raske. Vanemate ootused kasvavad. Õpilaste mured süvenevad. See kõik on tõsi. Eesti TALIS 2024 tulemused näitavad, et õpetajate vaates moodustavad palk, töökoormus ja bürokraatia ühe probleemikimbu, mitte kolm eraldi muret. Õpetajad ise toovad lahendusena välja administratiivse koormuse vähendamise ja tugevamad tugistruktuurid.

“Kui sama inimene peab korraga olema õpetaja, heaolumurede lahendaja ja järgmise reformi rakendaja, siis ei ole üllatav, et ta paneb ameti maha.

Siis aga juhtub midagi kummalist. Selle asemel et võtta lahti töö ise, hakatakse looma uusi mudeleid. Vaadatakse üle hindamine. Tehakse karjäärimudelit. Kavandatakse atesteerimist. Kirjutatakse juurde uus raamistik. Nagu probleem oleks selles, et koolis on liiga vähe kriteeriume. Ometi ütleb haridus- ja teadusministeeriumi enda programm, et õpetajate järelkasvu ei toeta pelgalt vastuvõtu suurendamine, kui koolide töökeskkond pole atraktiivne ja toetav. Hoopis õpetajate ja koolijuhtide töökoormus ja -ülesanded tuleb üle vaadata, kuid raviks kipub olema jälle uus mudel, veel üks aruanne.

Uus mudel ei too arengut

Siin ongi minu hinnangul hariduse keskne juhtimisviga: süsteemi parandatakse spetsialisti, mitte juhi loogikaga. Spetsialist küsib, millise uue tööriista saab lisada probleemi lahendamiseks. Juht küsib esmalt, millist protsessi või rollijaotust tuleb korrigeerida, et põhiülesanne saaks paremini täidetud. Hariduses on see vahe kriitiline. Kui õpetaja tööpäeva sisse on aastatega kogunenud järjest rohkem kohustusi, mis konkureerivad sama aja, tähelepanu ja energiaga, siis ei ole uus mudel enam areng. Vahel on see lihtsalt vana koormuse ametlikum sõnastamine. OECD TALIS 2024 toob välja, et administratiivne töö on õpetajatele oluline stressiallikas, sest see konkureerib ajaga, mis kulub õpetamise ja õpilastega tegelemisega. Eesti ülevaates tuuakse esile ka vastutus õpilaste õpitulemuste, sotsiaal-emotsionaalse heaolu ja erivajadustega seotud kohanduste eest.

Probleem ei ole seega ainult selles, et õpetajaid on vähe või et olemasolevad õpetajad on väsinud. Probleem on ka selles, et õpetaja töö sisu on aja jooksul laienenud. Kui sama inimene peab korraga olema õpetaja, dokumenteerija, kohandaja, heaolumurede esmane lahendaja ja järgmise reformi rakendaja, siis ei ole üllatav, et stress kasvab ja ta paneb ameti maha. Eesti TALIS 2024 tulemused viitavad just sellele mustrile.

“Õpetaja peab järjest sagedamini tegelema ka süsteemi puudujääkidega.

Sama loogika paistab välja juhtimistasandil. Värske Eesti Haridusteaduste Ajakirja uuring näitab, et koolijuhtide tööeesmärgid ja -ülesanded vajavad suuremat selgust ja koolipidajate tugi pole ühtlane. Koolipidamise kohustusi on seadustes üle 80, osa neist jagatud vastutusega koolipidaja ja koolijuhi vahel. Kui juhtimistasandil valguvad kohustused laiali, rollid on ähmased ja tugi juhile ebaühtlane, siis kandub seesama loogika paratamatult õpetaja tööülesannetesse. Juhtimisprobleem koolis ei tähenda ainult halba direktorit. See tähendab ka süsteemi, mis ei kaitse enam kooli põhifunktsiooni – kvaliteetse hariduse andmist.

Tugispetsialistidest on puudus

Kaasava hariduse tegelikkus teeb selle kõik eriti nähtavaks. Tugispetsialiste napib ja selle valdkonna tööülesanded lisanduvad õpetajale. Kaasava hariduse 2023. aasta uuring tõi samuti ühe peamise probleemina välja ressursside nappuse. Praktikas tähendab see, et paberil on kirjas õiged põhimõtted, aga päriselus kannab lisakoormuse sageli inimene, kelle põhitöö peaks siiski olema õpetamine. Nii muutub õpetaja järjest sagedamini mitte ainult õpetajaks, vaid peab tegelema ka süsteemi puudujääkidega.

Seetõttu meenutab praegune olukord ämbrit, kuhu valatakse pidevalt vett juurde ja vaadatakse siis huviga, kui kaua pindpinevus veel kannab. Küsimus ei ole enam selles, kas natuke mahub veel. Küsimus on selles, millal üle ääre läheb. 

Eesti haridus vajab revisjoni. Mitte järjekordset ilusti sõnastatud mudelit, vaid ausat ülevaadet sellest, millised kohustused on õpetaja töö külge aastatega kasvanud, milline osa neist on põhjendatud, milline dubleeriv ja milline ei loo enam mingit väärtust. Sama ausalt tuleb küsida, kas kehtiva õppekava sisu vastab mahukoormusele ja täidab oma ülesannet. Riikliku õppekava katsetamise uuringu lõppraport tõi välja, et muudatused tekitasid õpetajatele lisakoormust ja töö eesmärgid polnud selged.

Sammud edaspidiseks

Enne järgmise mudeli kehtestamist tuleks hariduses teha viis lihtsat, aga ebamugavat sammu.

“Praegune olukord meenutab ämbrit, kuhu valatakse pidevalt vett juurde ja vaadatakse huviga, kui kaua pindpinevus veel kannab.

Esiteks tuleb õpetaja töö päriselt tükkideks lahti võtta. Tuleb eristada õpetamine, õpetamist toetav töö, vältimatu halduskoormus ja töö, mis on lihtsalt ajaga süsteemi külge kasvanud. Ilma selleta ei ole võimalik aru saada, mida õpetajalt tegelikult oodatakse ja milline peab olema tugisüsteem.

Teiseks peab enne iga uue muudatuse käivitamist küsima, mis on probleem, mida lahendama hakatakse. Kui muudatus lisab tööd, siis peab sama otsusega vaatama üle kogu süsteemi ja analüüsima, kas protsesse tuleks kohandada. Muidu on muudatusse sisse kodeeritud dubleerimine ja administratiivse koormuse kasv, kuid see oleks muutus muutuse pärast.

Kolmandaks tuleb koolides üle minna andmepõhisele juhtimisele ja revideerida infosüsteemid. Kui samu andmeid küsitakse eri kohtades korduvalt või kui õpetaja peab sisestama infot, mida saaks koguda automaatselt, siis ei teeni infosüsteem õpetamist, vaid bürokraatiat. TALIS-e halduskoormuse leiud annavad sellele soovitusele tugeva aluse.

Neljandaks peavad tugifunktsioonid päriselt kandma, mitte vaid paberil eksisteerima. Kui tugispetsialiste napib, liigub nende töö vaikimisi õpetajale. See on lühiajaline näiline lahendus, mis pikemas vaates halvendab õpetamise kvaliteeti ja suurendab läbipõlemise riski. Kui tugisüsteeme ei ole võimalik luua, siis tuleb minna süsteemi kallale, et vähendada vajadust tugisüsteemide järele.

“Eesti haridussüsteemi parandatakse spetsialisti, mitte juhi loogikaga.

Viiendaks tuleb küsida, kas õppekava praegune sisu täidab oma ülesannet ja on adekvaatse mahuga. Kui õppekava on ülekoormatud, eesmärgid on killustunud ja õpetajale pandud vastutus üha laiem, siis ei ole aus eeldada, et kvaliteet tõuseb üksnes parema pingutuse najal. Siis on aeg lasta õhk välja ja öelda, et elus edukalt hakkama saamiseks on vaja funktsionaalset kirjaoskust, loogilist mõtlemist ning arenenud motoorikat. Siis kohaneb õpilane uute olukordadega. 

Lõpuks jääb õhku küsimus, kas haridus tahab päriselt kaitsta õpetaja põhitööd või jätkab ta süsteemi parandamist viisil, mis teeb selle põhitöö iga uue reformiga järjest raskemaks.